Jõuluingel. Marcia Willett

teerada mäest alla küla suunas ja tema oli ilmselt just sealtkaudu üles tulnud, sest ta oli juba külalistemaja taha jõudnud ja vahtis ringi. Ma küsisin, kas ta soovib midagi, aga tema vastus oli eitav, sest ta polevat arugi saanud, et rada toob otse meie krundile. „Tähendab, see ongi klooster?” päris ta uudishimulikult, särav naeratus näol. Vastasin jaatavalt. Seepeale pomises ta, et külla viiv erateerada on päris nutikas lahendus. Ning lisas: „Aga loomulikult kuulus neile vanasti ka küla, on mul õigus?” Selle välja öelnud, muutus tema ilme kuidagi kohmetuks ja et ma ei taibanud, millest ta räägib, jätsin ta omapead. Ma ei soovinud koos temaga alla minna, mõistad? Ma ei tundnud end tema seltsis hästi. Hiljem hakkasin küll kahtlema, kas mehe üksi jätmine oli ikka õige tegu, aga ta polnud sugugi hulguse moodi. Riides oli ta päris elegantselt. Huvitav, miks ta väitis, et vanasti kuulus neile ka küla?”

      „Enne seda, kui siia klooster rajati, kuulusid Chi-Meur, Peneglos, kirik ja kõik ümberkaudsed põllumaad Bosanko perekonnale. Kui Elizabeth Bosanko Chi-Meuri oma testamendiga väikesele nunnade kogukonnale pärandas, müüdi küla ja enamik talusid. Ilmselt on see vennas kohalikku ajalugu uurinud, aga sellest hoolimata oleks ta pidanud märkama tagumise sissepääsu juures silti „Eravaldus”.”

      „Seda mõtlesin ka mina, aga ei tahtnud miskipärast olla liiga karm. Ta võis ju olla külaline, keda õed ootavad. Lõppude lõpuks on siia aegajalt ikka imelikke inimesi sattunud.”

      Clem kehitab õlgu. „Selge on see, et paiga ajalugu ta tunneb. Võibolla oli tegu uudishimuliku turistiga, kes peatub külas.”

      Janna joob teekruusi tühjaks ja heidab pilgu kellale. „Nüüd pean ma tormama. Kümne minuti pärast algab õhtupalvus ja õde Ruthil on õhtusöögi valmistamisel abi tarvis. Ma jätsin tagasisaadud raha lauale. Tänan tee eest.”

      „Aitäh, et poes käisid,” vastab Clem.

      Ta pistab mündikuhja taskusse, kortsutab kassatšeki kokku ja viskab paberikorvi. Ühest küljest oleks ta soovinud Jannalt küsida, kas naine saaks hiljem tagasi tulla ja tema seltsis õhtust süüa, aga teisest küljest teab ta, et kui Jakey vannitamise ja magamapaneku rutiin läbi saab, on ta lausa õnnelik, kui saab viimaks võimaluse võileivaga teleka ette maanduda. Krundi korrashoidmine ja majapidamise eest hoolitsemine on raske füüsiline töö, pealekauba peab ta olema kindel, et Jakey vajadused on rahuldatud. Dossiest ja Jannast on tohutu suur abi, aga valus tühjustunne jääb: ta tunneb puudust Madeleine’ist ja ta tunneb puudust hingerahust, mida kunagi tundis – sügaval sisimas pesitsevast rahust, mille andis oma kutsumuse äratundmine ja sellele pühendumine.

      Ta seisab laua kõrval, käed taskus, pea longus. Madeleine’i surm tekitas šoki, mis ta rööpast välja lõi. Ta kaotas täielikult pea. Paar asja olid siiski selged: naine oleks soovinud, et mees kannaks eelkõige hoolt nende lapse eest, ja Oxfordis poleks ta sellega hakkama saanud. Naise vanemad elasid ja töötasid Prantsusmaal ega saanud teda seetõttu olulisel määral aidata, ja ehkki Dossie tegi pojale ettepaneku, lausa anus, et see lubaks tal Oxfordi kolida ja ühine uus kodu rajada, poleks mees suutnud leppida mõttega, et kolimine ema elu täiesti segi paiskab. Oli ju ema selle korra üle elanud: noore armastatud abikaasa kaotuse autoavariis ja teadmise, et nende laps kasvab üles isata. Tookord oli ema õppinud toitlustuskolledži viimasel kursusel ja kasutanud kohe ära kõik äsja omandatud oskused, et hakata oma lapse eest hoolitsedes ühtlasi elatist teenima. Kuidas oleks saanud mees paluda emal loobuda klientidest, kontaktidest ja kõigest ülejäänust, millele ta oli pühendunud? See oli võimatu. Clem raputab pead. Kõne alla ei tulnud ka teine võimalus, et Dossie viib Jakey kolmeks järgmiseks aastaks tagasi Cornwalli ja tema jätkab õpinguid Oxfordis. Jakey oli kaotanud ema, ta vajas isa. Londonis võis Clem teenida korralikku palka ja maksta täiskohaga lapsehoidjale, samuti ootasid teda seal ees sõbrad, kes said teda toetada. Kõigi tema unistustega võrreldes tundus see väljavaade kahvatu, aga ühtlasi esitas ta endale küsimuse, kuidas olla kindel, et tema kutsumus on õige. Kui ta tõesti on määratud saama preestriks, miks pidi see tragöödia juhtuma just esimesel paaril õpingukuul? Ta kirus pikka aega jumalat: vihasena, meeleheitel, kannatades.

      Sellele ajale tagasi vaadates mõistab ta, et kõiki tema otsuseid kannustasid tagant süütunne ja lein – ja ometi leidis ta kolm aastat hiljem tee Chi-Meuri. Nüüd aga valdab teda tunne, et ta on tervenemas, teatud mõttes saanud tagasi ka hingerahu, mis valdab teda siis, kui ta teeb selles maagilises mereäärses paigas tööd või lipsab vaikselt kabelisse, et saada armulauda, kuulata hommikust liturgiat, õhtupalvust või ööteenistust. Ning rääkida isa Pascaliga tema tillukeses majakeses all külas.

      Esialgu oli Clem aeglaselt ja vastu tahtmist rääkinud vanale preestrile oma segadusest ja vihast: ta oli uskunud, et teda tervendavad töötamine Chi-Meuris, õdede heasüdamlikkus ja Janna sõprus. Aga mis mõte sellel kõigel oli? Mis saab tulevikust?

      „Teeviidad?” pakkus isa Pascal ühel järjekordsel kohtumisel. „Võõraste suuremeelsus, sõprade armastus. Kas te ei arva, et need võivad olla viidad teel Jumala juurde? Lubadused Jumalalt, kes on teist eespool. Ta kohtub teiega teekonna lõpus.”

      „Kus?” päris Clem väsinult. „Ma arvasin, et olen juba tee alguses, aga siis lendas kõik minu ees õhku.”

      „Aga te leidsite Chi-Meuri. Te olete taas õigel teel, võib-olla isegi veidi kaugemale jõudnud. Ülejäänu on Jumala kätes.”

      Nüüd võtab Clem käed taskust ja vaatab kella: varsti on aeg Jakeyt vannitada; pealegi on Jakey vaadanud telekat palju kauem, kui ta tavaliselt on tohtinud, ega tahagi lõpetada. Clem hingab sügavalt sisse ja valmistub võitluseks.

      Nendest tükk maad eemal rannikul talumajas kummardub Janna „võõras” mobiili kohale.

      „Kõik on päris heas korras,” räägib ta. „Armas maja. Väravamajas elab üks noor sell, kes hoolitseb kogu krundi eest. Täpselt paika pandud tööülesannetega. Ja vagunelamus on tütarlaps. Minu arust võib ta olla nii ülemkokk kui ka pudelipesija. Päris kenake… Ei, ei. Ära nüüd ähmi mine! Midagi sellist seal ei toimu. Aga ma kogun infot ka külast. Neli nunna. Õed, nagu nad end ise nimetavad. Vanakesed. Üks väheke metsa poole. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas nad seal hakkama saavad, aga kohalike hulgas on nad väga populaarsed… Ei, sellesse külla ma kauemaks ei jää. Praegu peatun ma ühes rannikuäärses külalistemajas. Tegelikult on see talu. Kena ja vaikne. Kuidagi vanaaegne, rahvas räägib Lõuna-Inglismaa murret, aga mulle see sobib. Kohalikele ütlesin, et kirjutan raamatut Cornwalli rannikust ja ajaloost. Nad on vaimustuses…

      Ühesõnaga, me esitame oma pakkumise ja jääme ootama. Kui pakkumine vastu võetakse, saame tõestada, et seda hoonet ei saa edaspidi kasutada kloostrina, ning siis ilmud välja sina, lehvitad oma dokumenti ja kinnitad, et sadu aastaid tagasi koostatud testamendile tuginedes on sinul kui Bosankode viimasel pärijal õigus pärandile… Jah, ma tean, et kogu see lugu on segasevõitu, aga just sellises seisus need asjad praegu on. Eks ole?.. Ei, mind pole võimalik pealt kuulata. Ära ole närvis. Nagu ma juba mainisin, on märksõna „raamatu materjal”. Sellest võidakse teha teleseriaal. Mainisin justkui muuseas ka paari kuulsat nime ja kohalikud ootavad kannatamatult päeva, mil saavad sõna sekka öelda. Mul on stardivalmis isegi Phil Brewster, kes on valmis teele asuma kohe, kui sa käskluse annad… Olgu, ma vaatan siinkandis veel veidi ringi. Räägime homme samal ajal, eks?”

      Ta lõpetab kõne, jääb ainiti silmitsema mõnusat korralikku tuba ning seejärel pimedat vihmast ööd akna taga. Väljast ei kosta ainsatki heli, näha pole ühtki tänavalaternat. Ta keha läbib värin ja näole ilmub grimass, sest ta ei suuda mõista, kuidas sellises vaikuses elada saab. Ta tõmbab akende ette kardinad ja jääb mõttesse vajunult seisma. Skeem on päris pöörane, aga Tommy on neid napilt läbi tirinud ka hullematest tehingutest, mis on olnud küll kahtlasevõitu, aga tulutoovad. Tommy on helge peaga poiss; vanal koolivennal on palju kerget tulu tõotavaid kontakte, aga ta ei anna kunagi ülemäärast lootust ja laseb tal ootusärevalt piinelda. Nende viimasel kohtumisel oli ta igatahes elevil, viimse võimaluseni pingul.

      „Pane nüüd tähele,” oli Tommy öelnud. „Minu juristist sõber, kes elab Truros, on ühe vana suguvõsa kinnistu kohta nii mõndagi huvitavat teada saanud. Ma tahan, et sa sinna sõidaksid ja kohapeal veidi ringi