Jõuluingel. Marcia Willett

uluingel

      Pühendatud Evelynile

      Kolmekuningapäev

      Püha perekond elab vanas linasest riidest kingakotis. Kott on tumepruun, nimesilt on õmmeldud kotisuu lähedale, mille jäme nöör kõvasti kinni tõmbab, ning igal aastal, kui kott jõuluõhtul avatakse, asetatakse püha perekond ja selle saatjad – Hommikumaa targad, karjased, katkise pühapaistega ingel ja erinevad loomad – jõulukuuse kõrvale lauale. Neil on oma tall, avatud esiosaga puust ehitis, mis kunagi kujutas endast üht osa elegantsest mängutalust, ning nad kõik mahuvad selle sisse suurepäraselt ära: kuldne ingel seisab vagalt väikese sõime taga, sõimes aga lebab valgetes mähkmetes tilluke Jeesuslaps. Poja ema, üleni sinises, põlvitab peatsis, tema vastas sõime teises otsas on põlvitav karjane juubeldavas imetluses käed laiali sirutanud. Punases rüüs Joosep ja teine karjane – lambatall turjal nagu karvakrae ümber kaela – seisavad veidi eemal ja vaatavad neid. Musta-valgekirju lehm on uniselt ühe sõimenurga lähedale maha heitnud, tema kõrval seisab hall eesel, pea kergelt langetatud. Kodusesse stseeni sisenevad end üksteise kõrvale rivistanud värvikirevates lendlevates rüüdes Hommikumaa targad, kes toovad aupaklikult kingitusi: kulda, viirukit ja mürri.

      Jakey seisab päris laua kõrval, silmad kujukestega samal tasandil, ja vaatab neid. Aeg-ajalt võtab ta mõne kuju kätte ja uurib seda lähemalt: ingli katkendlikku pühapaistet; lambatalle, kes on end nii rahumeelselt karjuse kaela ümber kerinud; pisikesi aardelaekaid, mida kannavad targad Hommikumaalt. Kord pillas ta põrandale Jeesuslapse, kes veeres diivani alla. Oh, kui kohutav see hetk oli olnud: nägu vastu põrandat, oli ta roninud neljakäpakil raske diivani alla, ise hirmul, et ei suuda seda paigast liigutada, ja tundnud tõelist kergendust, kui ta sõrmed olid kujukese ümber sulgunud, lapsuke vigastusteta välja tõmmatud ja sinise riidega kaetud sõime tagasi asetatud.

      Praegu sõime kõrval seistes saab Jakey vähehaaval teadlikuks teda ümbritsevatest helidest: kella raskest tiksumisest ja karmilt sõrme viibutavast pendlist, ohkivatest ja praksuvatest tuhakarva halgudest, mis tuleasemes korraga kokku varisevad, seina taga köögis telefoniga rääkivast isast ja vaikseks keeratud raadio monotoonsest prääksumisest. Täna tuleb kuusekaunistused ära võtta, sest käes on kolmekuningapäeva eelõhtu: jõuluaeg on läbi.

      Jakey hakkab vaikselt omaette laulma: „Viis ku-uldset sõlmust. Neeli mustlästast, kolm plantsuse kana, ka-aks tulteltuvi, ja üks põldpüü pilnipuul.”

      Teda haarab rahutus; ta on kurb, et varsti pole enam toas pisikeste vilkuvate tulukestega kaunist jõulupuud, mis tõi lühikestesse pimedatesse talvepäevadesse valgust. Ikka veel laulu ümisedes ronib ta diivanile ja püüab patjade abiga end pea peale seisma ajada, toetab jalad diivaniseljale, aga kukub külili ja vajub aeglaselt põrandale. Ta jääb pikali, jalad endiselt diivanil, pea vaibal külje peale pööratud, ning jääb silmitsema tädi Gabrieli, kes seisab jõulukaunistuste kohal kõrguval raamaturiiulil. Ingel on ligi kuuskümmend sentimeetrit pikk, jalas kohmakad puukingad, seljas kuldsete polsterdatud tiibadega valgest papjeemašeest kleit. Tema juuksed on tehtud nöörist, aga tulipunane ülespoole pööratud nurkadega naeratuseniit on kaastundlik; see on rõõmus. Rasked nelinurksed klotsid jalgade otsas hoiavad teda tugevasti maa küljes kinni, aga linakarva juustele asetatud kuldsetest traatidest kroon muudab ta kuidagi ebamaiseks. Käes hoiab ta õrnalt punasest satiinist südant. Võib-olla on see armastuse sümbol?

      Toas on veel mitu väiksemat inglit, kes on riputatud erinevatesse paikadesse kinnitatud konksude külge; ometi pole ühelgi neist nii erilist seisundit nagu tädi Gabrielil. Nemad pole nii ägedad ega lahedad ega uhked nagu peaingel ise, kes lendab võimuka ja majesteetlikuna taevast alla, selja taga aupaistepilvedest rada; aga kõigest hoolimata on ta nende kauge sugulane: inimlik, eksliku armastuse sümbol.

      Jakey võtab hoogu, teeb tagurpidi kukerpalli ja ajab end püsti. Ta läheb raamaturiiuli juurde, tõstab pea ja jääb ainiti vaatama tädi Gabrieli, kes saadab talle armsa naeratuse, siidniidiga tikitud suu viltu. Poiss ei taha, et tema ümber keeratakse pehme majapidamispaber, mis kaitseb ta õrna kleiti ja polsterdatud tiibu, et tema kuldne kroon pakitakse eraldi ja et kõik inglid surutakse suurde paberkotti ja topitakse vana kummuti sahtlisse. Ta ei taha, et jõulud läbi saavad. Jakey on üdini õnnetu. Ta tõstab jala, sihib pehmes nahksussis varbaga raamaturiiuli nurka ja saab haiget, misjärel ta suunurgad vajuvad alla. Ta otsustab anda endale loa nutta; just seda kavatseb ta teha, ehkki teab, et on juba suur poiss, et ta saab järgmisel sünnipäeval viieseks. Ta nuuksatab prooviks, jääb huviga oma häält kuulama ning pigistab silmad kõvasti kinni, et välja pressida üks pisar.

      Clem jälgib uksel seistes oma väikest poega ja tema südames võitleb kaastunne sooviga naerma puhkeda.

      „Kuule,” ütleb ta. „Arva ära, kes meile just praegu helistas.” Isa hääle peale Jakey võpatab ja pöörab end kähku ringi. „Dossie,” lausub Clem. „Ta on siiapoole teel ja tal on kaasas üks eriline asi.”

      Jakey kõhkleb, pea norgus, alahuul ikka veel rullis, ega soovi lasta end nii kiiresti enesehaletsusest välja meelitada.

      „Misasi?” küsib ta huvipuudust teeseldes. „Mis eliline asi see on?”

      „See on saladus.” Clem istub ja haarab põrandalt põlvele eredavärvilistest lõngadest kootud pikakõrvalise ja pikakoivalise jänese. „Triibujänku, on mul õigus? Kolmekuningapäeva kingitus. Kui kõik jõulukaunistused on maha võetud, saad sa selle endale.”

      Jakey pilk libiseb üle toa: püha perekond, sädelev jõulukuusk, tädi Gabriel. Ta lööb kõhklema, peab iseendaga aru, aga Clem tajub allaandmise märke ja on hea idee eest emale tänulik.

      „Ta on kohutavalt õnnetu,” ütles ta telefoni teel emale. „Ta ei taha uskuda, et jõulud on möödas, ja ma ei oska talle kuidagi selgitada, miks kõik kaunistused tuleb maha võtta. Täna tuleb kurb õhtu.”

      „Vaeseke,” lausus ema. „Ma tunnen talle kogu südamest kaasa. Ega see mulle ka ei meeldi. Aga mul on üks mõte. Mis siis, kui ma toon teile täna hommikul küpsetatud šokolaadikooki ja leian tema jaoks midagi oma kingitusesahtlist? Mul peaks olema mõni väikese veduri Thomase komplektist pärit mudel. Tõenäoliselt James. Või hoopis Edward? Küll Jakey ta ära tunneb. Kunagi lugesin ma talle ette ühe loo, kus neist kõigist juttu oli.”

      Clem jäi mõttesse. „Tead, Dossie, ta sai jõuludeks nii palju kingitusi. Ma ei taha teda ära hellitada.”

      „Oh, kullake. Üksainus pisike veoauto. Mäletad, kuidas sina end lapsena tundsid? Pealegi ei õnnestu meil Jakeyt mingil moel ära hellitada. Ta on selleks liiga tasakaalukas. Kolmekuningapäeva kink? Mida sina arvad?”

      „Olgu. Miks mitte? Kas ka mina saan kingi?”

      „Muidugi mitte. Sa pole kaugeltki nii tasakaalukas nagu Jakey ja ma ei saa riskida võimalusega, et su nii kõrges vanuses ära hellitan. Aga kooki saad sa küll. Nägemiseni.”

      Jakey tuleb üle toa ja toetub Clemi põlve vastu. Ta veeretab sõrmede vahel Triibujänku pikki pehmeid kõrvu ja saab iseendalt loa järele anda.

      „Millal Dossie siia jõuab?”

      „Varsti.” Clem tõstab pea ja vaatab kella: St Endellionist Peneglosi sõitmiseks kulub umbes pool tundi. „Me jõuame enne pimedat teha ühe kiire jalutuskäigu ja sa saad oma uut jalgratast proovida. Triibujänku võib istuda pakiraamil.”

      Jakey tormab suure kisaga ukse juurde, hea tuju tagasi.

      „Saapad jalga,” hõikab Clem. „Ja mantel selga. Oota, Jakey. Ma ütlesin, oota…”

      Peagi astuvad mõlemad õue talvisesse päikseloojangusse.

      Kraavipervesid katab paks härmatisekiht, mis paneb krabisema närbunud madalal rohul ja külmunud maapinnal roomavad tulipunased, kollased ja purpursed põldmurakalehed. Dossie sõidab käänulisel maanteel ettevaatlikult, et näha jäätunud lompe, mida päevane päike pole jõudnud ära sulatada. Raagus kibuvitsaheki tagant põllu pealt tõuseb õhku kuldnokaparv; linnud sööstavad üles-alla, siledad ja läikivad justkui külmas sinises õhus ujuv kalaparv, ja laskuvad siis juhuslikus järjekorras telefonitraatide peale ritta nagu partituurileheküljele kritseldatud noodid.

      Kiirteelt A39 pöörab ta läände Wadebridge’i poole. Ta silmitseb vaimustusega ülevat vaatepilti, mida pakub päikeseloojang – roosa taeva taustal voogavad kuldsed ja veripunased pilved – ja päris kõrgele tõusnud poolkuu, üksik suur täht