Jõuluingel. Marcia Willett

kui halastamatult kurb –, et saatus otsustas väikest õelat trikki korrata: Clem polnud kunagi näinud oma isa ja Jakey ema oli vaid paar tundi pärast poja sündi verejooksu kätte surnud. Dossie rinnust pääseb välja sügav ohe: oh, milline šokk ja valu; see mälestus on ikka veel värske. Tookord oli ta kogu hingest veennud Clemi, et mees ei jätaks pooleli äsja Oxfordis St Stephen’si kolledžis alustatud teoloogiaõpinguid, pakkunud neile kõigile sealkandis kodu senikauaks, kuni ta on ametisse määratud, anunud, et Clem lubaks tal Jakey eest hoolt kanda, kas Oxfordis või Cornwallis, nende vanematekodus.

      „Memm ja taat aitaksid suurima heameelega,” ütles Dossie. „Ära unusta, Clem, et lõppude lõpuks on ta ju nende lapselapselaps. Kunagi aitasid nad mul üles kasvatada sinu, nüüd võivad nad teha sedasama Jakey heaks.”

      Sellest polnud vähimatki kasu. Mees keeldus viisakalt, aga kindlameelselt, ega kuulanud oma õpetajaid ja vaimseid nõuandjaid, kes püüdsid veenda teda haridusteed jätkama ja kinnitasid, et lein teeb ta tõelise kutsumuse suhtes pimedaks. Ta pöördus tagasi Londonisse tulusa IT-spetsialisti ameti juurde, käis nende pisikesest korterist tööl, maksis palka lapsehoidjale, kes Jakey eest hoolitses, ja tegi ise oma vastsündinud poja heaks kõik, mis võimalik.

      Dossie teadis suurepäraselt, kui vastumeelne oli Clemile olnud mõte, et ema loobub toitlustusettevõttest ning kaotab oma kontaktid ja hea maine, mille saavutamiseks ta sellel Atlandi ookeani tuultest räsitud kõrgel kaldapealsel nii palju aastaid vaeva oli näinud; memm ja taat polnud aga enam noored. Clem oli väitnud, et soovib ise enda ja Jakey eest hoolitseda. Aga naine teadis ka seda, et mehele ei meeldiks pöörduda tagasi paika, kus ta kunagi esimest korda oli tundnud midagi, mille olemasolu ta ei suutnud uskuda ja mida ta oli aukartusega kirjeldanud kui „Jumala kohalolekut.”

      Nüüd näeb Dossie uut silda, mis sirutub üle Cameli jõe. On mõõnaaeg ja vee suunda märgib vaid hõbedane nire. Väikesed paadid lebavad elutult oma ankrupaikades kahvatu läikiva muda peal, oodates aega, mil meri jälle elust pulseerib ja ka paadid ellu äratab. Ta sõidab üle silla, möödub Wadebridge’ist ja vanast sillast, mis asub ülesvoolu, keerab kiirteelt A39 Padstow’sse viivale haruteele ja järsku meenub talle rohkem kui aastatagune Clemi kõne.

      „„Church Timesis” on üks tööpakkumine,” ütles Clem. „Kusagil sinu kandis, paigas nimega Peneglos. Kuulutuse tekst on selline: „Tugeva kehaehitusega isikule pakutakse tööd: korras tuleb hoida kahe ja poole hektari suurune maavaldus ja teha mõningaid majapidamistöid. Palk pole suur, aga töökohale lisandub kolme magamistoaga väike maja.” Tegu on anglikaani kloostriga.”

      Mehe hääl, järsk, aga eriliselt vaimustunud, peaaegu kommenteerima kutsuv, sundis ta viivuks vaikima. Tal polnud aimugi, et Clem ikka veel „Church Timesi” loeb.

      „Kindlasti on see Chi-Meur,” lausus ta muretult. „Vana armas paik. Tilluke Elisabethi-aegne mõisahoone, mille andis nunnade käsutusse üks Bosanko suguvõsasse kuuluv eakas vanatüdruk, kes oli sel ajal hoone omanik. Ja Peneglos on pisike küla, mis laiub Stepper Pointi neeme ja Trevose’i neeme vahel, ulatudes mereni. Nunnaklooster paikneb orus külast kõrgemal.”

      Ta ootas; vaikus nende vahel venis pikaks.

      „Ma arvan, et teen proovi,” lausus mees viimaks väljakutsuvalt. „Ma võin korteri maha müüa ja saadud raha investeerida ning eks siis paistab, kuidas me hakkama saame. Kunagi oli ju memmel kombeks mind nagu orja aias tööle rakendada ja taat hoolitses selle eest, et ma oskaksin maalripintsliga ümber käia.”

      Kuuldu erutas Dossiet nii tugevasti, et ta ei söandanud isegi hingata.

      „Kõlab suurepäraselt,” lausus ta justkui möödaminnes. „Ma olen kindel, et seal pole midagi, millega sa hakkama ei saaks, ning kindlasti on see fantastiline paik ka Jakey jaoks. Täiuslik keskkond, kus väike poiss võiks üles kasvada, nii lähedal merele.”

      Ta jäi järge ootama: ta ei kavatsenudki poega küsitlema hakata ega pärida, kuidas ta kavatseb hakkama saada Jakeyga sel ajal, kui ta töötab.

      „Ma pean sealseid lapsehoiu võimalusi uurima,” jätkas mees. „Kui ta kooli läheb, muutub meie elu loomulikult kergemaks, aga Padstow’s peaks ju mõni lasteaed olema. Ja ka sina pole kuigi kaugel.”

      „Minu arust kõige rohkem pooletunnise autosõidu kaugusel. Me kõik võime sind aidata, kuni sa jõuad end sisse seada.”

      „Hästi.” Ta hääl kõlas erutatult see oli lootusrikas. „Kui nad mind vestlusele kutsuvad, võime paariks päevaks Courti jääda. Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu?”

      Dossie oli seda kuuldes naerma puhkenud. „Loomulikult mitte. Anna teada, kuidas see lugu edasi areneb.”

      „Ch’Muir?”” kordas Clem mõtlikult. „Kas seda hääldatakse nõnda?”

      „Enam-vähem,” vastas naine. „Korni keeles tähendab see „suurt maja”. Midagi sellesarnast.”

      „Kõlab hästi.” Järsku oli mehe hääles nukker igatsus.

      Dossie nägi oma vaimusilmas poja pikka kõhna kuju ja hõbedaläikelisi kuldblonde salke, mis olid sama värvi nagu tema enda juuksed, aga hästi lühikeseks lõigatud. Talle meenus, kui õnnelikuks oli mehe teinud äsja avastatud kutsumus, armastus oma kauni prantslannast naise vastu ja nende ühise lapse ootus, ning ta valutas poja pärast südant. Polnud mõtet pärida, kas ta peab oma praegust tööd tüütuks; ta teadis vastust.

      „Kui see peab nõnda minema, siis nii see ka läheb,” lausus ta järsku rõõmsaks muutudes; kuues meel sisendas talle enesekindlust.

      Ja nii see ka läks. Chi-Meuri nunnakloostri õed Issandas ja nende kaplan isa Pascal olid südamlikult enda hulka vastu võtnud nii Clemi kui ka Jakey ja pakkunud Clemile vaba töökohta, mille juurde kuulus ka tugeva konstruktsiooniga väike maja.

      Peneglosi viivale kitsale teele keerates täidab Dossie südant rõõmus tänutunne. Clem hakkab kaotusvalust üle saama, Jakey kasvab jõudsalt – ja mõlemad on õnnelikud. Kui ta on kloostriväravast sisse sõitnud, näeb ta kohe majakest, millest kiirgab sissesõiduteele valgust, ja märkab akna all seisvat Jakeyt, kes teda ootab.

      „Mulle tuli üks mõte,” alustab Clem, pilk Dossiel, kes laob järelejäänud koogitükid tagasi Raymond Briggsi kujundatud jõuluvana pildiga säilituskarpi, „et ehk peaksime kaunistused jätma paika senikauaks, kuni ta on voodisse läinud. Mõistad? Tegeleme nendega alles siis, kui ta magab.”

      Nad joovad suures nelinurkses rõõmsavärvilises köögis teed ja Jakey vaatab nende kõrval elutoas „Lammas Shauni” DVD-d. Triibujänku kaisus, püsib kogu tema tähelepanu armsal lambakarjal ja idiootliku lambakoera trikkidel.

      „Ei, ei.” Dossie hääl kõlab kindlalt. „Teatud kombel ta isegi naudib seda. Elus on oluline osata asju ka lõpetada, mitte ainult alustada, kas pole? Kui ta ärkab ja näeb, et kõik kaunistused on ära pandud, saab ta tõelise šoki. Sama lugu on leinaga. Ka sellel on oma tempo ja kindlad rituaalid. Eelmisel aastal oli ta veel liiga väike, et meid aidata, aga sellel aastal saab ta juba abiks olla. Küll sa näed, et talle hakkab see meeldima.” Ta heidab Clemile põgusa pilgu. „Kas ma olen liiga kamandav, kullake? Tee seda, mida ise õigeks pead.”

      „Ma arvan, et sul on õigus.”

      Mees keerab talle selja ja jääb viivuks seisma, selg vastu valamut toetatud, ainitine pilk aknast välja pimedusse suunatud. Raagus puuokste vahel säravad kloostri tuled, aga Dossie teab, et mees mõtleb Madeleine’ile; sellele, kuidas Jakey ema oleks sellises olukorras käitunud. Dossie mõistab, et leinamisest teab Clem enam-vähem kõike.

      „Ta võib sisse pakkida tädi Gabrieli,” sõnab Dossie lõbusalt, et varjata ängi, mida ta ise tunneb. „Talle meeldib tädi Gabriel. Ja püha perekond. Ta saab võimaluse nende eest vastutada. Hiljem saab ta kätte oma kingituse ja võib enne vanni minekut mängida rongidega. Mida sina arvad?”

      Clem keerab end uuesti tema poole ja naeratab. Mehe naeratus ajab talle hirmu nahka: selles on midagi õõvastavat, mingi kindlameelne stoilisus. Ta tahaks poega kallistada, aga teab, et lohutades ta vaid koormaks teda, sunniks meest matma oma valu veelgi