Enne külma. Henning Mankell

Henrietta valedest ja tundest, et midagi on juhtunud.

      „Sa võid lollilt reageerida,” lõpetas ta. „Sa võid selle kõige peale pead raputada ja öelda, et ma pingutan üle ja kujutan omale asju ette. Siis saan ma kurjaks. Aga kui sa ütled, et ma eksin, ja seletad ka, mispärast, siis ma kuulan sind.”

      „Sa pead omandama politseiniku põhimõttelise kogemuse,” vastas Wallander.

      „Seletamatuid asju ei juhtu peaaegu mitte kunagi. Ka kadumisel on enamasti täiesti mõistlik, ehkki võib-olla veidi ootamatu seletus. Politseinikuna õpid seletamatut ja ootamatut teineteisest eristama. Ootamatu võib olla täiesti loogiline, kuid võimatu on sellele jälile jõuda enne seletuse leidmist. See puudutab peaaegu kõiki kadumisi. Sa ei tea, mis on Annaga juhtunud. Sa hakkad muretsema, see on täiesti loomulik. Aga kogemus ütleb mulle, et sa pead kasutama ainsat voorust, mis on politseinikule hädavajalik.”

      „Kannatlikkust?”

      „Täiesti õige. Kannatlikkust.”

      „Kui kaua?”

      „Paar päeva. Ja selleks ajaks on ta kindlasti jälle välja ilmunud. Või endast teada andnud.”

      „Ometigi olen ma kindel, et ta ema valetas.”

      „Ma ei usu, et ka mina ja Mona sinust rääkides alati tõtt kõnelesime.”

      „Ma püüan kannatlik olla. Aga miski ütleb mulle, et midagi on valesti.”

      Nad läksid auto juurde tagasi. Kell oli üks läbi. Linda tegi ettepaneku sõita kuhugi lõunat sööma. Nad sõitsid maanteeäärsesse restorani, mis kandis kummalist nime Fars Hatt3. Kurt Wallanderil oli ähmane mälestus, et ta oli kunagi seal oma isaga koos söömas käinud ja neil tekkis äge tüli. Kuid selle põhjust ei suutnud ta enam meenutada.

      „Kõrtsid, kus ma olen tülitsenud,” ütles Linda. „Igale asjale saab nime anda. Küllap te tülitsesite sinu politseinikuks hakkamise pärast. Ma ei mäleta, et te oleksite muude asjade pärast riielnud.”

      „Sa ei kujuta ettegi! Me riidlesime kõikide asjade pärast. Kuigi tegelikult olime nagu kaks jonnivat poissi, kes iialgi suureks ei saanud ja jäid igavesti oma mängu mängima. Ta süüdistas mind, et ma ei hooli temast, kui ma kokkulepitud kohtumisele viis minutit hiljaks jäin. Ta võis koguni sellise põrguliku tembuga hakkama saada, et kruttis oma kella – ainult selleks, et mulle siis hilinemist nina peale visata.”

      Nad olid parajasti kohvi tellinud, kui telefon helisema hakkas. Linda haaras oma mobiili järele, kuid seekord oli see Wallanderi täpselt samasuguse helinaga telefon. Wallander vastas, kuulas, esitas mõned lühikesed küsimused, tegi äsja lauda toodud arve teisele küljele mõned märkmed ja lõpetas siis kõne.

      „Mis see oli?”

      „Üks inimene on kadunud.”

      Ta pani raha lauale, murdis arve kokku ja pistis selle taskusse.

      „Mis nüüd edasi saab?” küsis Linda. „Kes kadunud on?”

      „Sõidame Ystadi tagasi. Aga läheme Skurupi kaudu. Kadunud on üksi elav leskproua Birgitta Medberg. Tema tütar on nähtavasti veendunud, et emaga on midagi juhtunud.”

      „Kuhu ta siis kadus?”

      „Helistaja pole selles päris kindel. Kuid tema ema on nähtavasti mingisugune välitöödel käiv teadlane, kes otsib metsades vanu radasid. Väga kummaline tegevus.”

      „Võib-olla on ta ära eksinud?”

      „Sedasama mõtlesin minagi. Peagi saame teada.”

      Nad sõitsid Skurupi poole. Tuul oli veelgi tugevamaks muutunud. Oli kolmapäev, 29. august, kell oli üheksa minutit kolm läbi.

      12

      Telliskividest maja oli kahekorruseline. Tüüpiline Rootsi maja, mõtles Linda. Kõik majad näevad siin ühesugused välja. Rootsi on riik, mille osi saab üksteisega asendada. Västeråsi linnaväljaku saaks vabalt ära vahetada Örebro omaga, Skurupi maja Sollentuna majaga.

      „Oled sa varem sellist maja näinud?” küsis ta, kui nad autost välja tulid ja isa luku kallal kohmitses. Wallander heitis pilgu majale.

      „Näeb välja samasugune nagu see, kus sa Sollentunas elasid. Enne seda, kui politseikooli ühiselamusse kolisid.”

      „Sul on hea mälu. Mis ma nüüd edasi teen?”

      „Tuled minuga kaasa. Suhtu sellesse kui politseitöö eelproovi.”

      „Kas sa sellega mingeid reegleid ei riku? Kõrvaliste isikute viibimine ülekuulamisel või midagi taolist?”

      „Tegemist pole ülekuulamise, vaid lihtsalt vestlusega. Põhiliseks eesmärgiks on võib-olla kellegi mure leevendamine.”

      „Ikkagi.”

      „Ei mingit ikkagit. Nii kaua, kui ma olen politseinik olnud, olen ma ka reeglite vastu eksinud. Martinsson arvestas ükskord välja, et kõige eest, mis ma korda olen saatnud, peaksin ma kokku neli aastat kinni istuma. Aga senikaua, kuni ma oma tööd hästi teen, see ei loe. See on üks neid väheseid asju, milles ma Nybergiga ühel nõul olen.”

      „Nybergiga? Kriminalistiga?”

      „Nii palju kui mina tean, on meil Ystadis ainult üks Nyberg. Ta läheb varsti pensionile. Keegi ei hakka temast puudust tundma. Või siis vastupidi: kõik jäävad tema kohutavat tujukust taga igatsema.”

      Nad läksid üle tänava. Tuul oli nüüd tugev. Iilid keerutasid maast nende jalgade ümbert rämpsu üles. Välisukse kõrval seisis ilma tagumise rattata jalgratas. Raam oli ära väänatud, justkui oleks ratas langenud sadistliku rünnaku ohvriks. Nad läksid majja. Wallander luges seinalt nimesilte.

      „Birgitta Medberg. Kahtlustatakse, et ta on kadunud. Tütre nimi on Vanja. Tema telefonikõne järgi otsustades oli ta täiesti hüsteeriline ja ta hääl oli erakordselt kile.”

      „Ma pole sugugi hüsteeriline!” karjus üks naine korrus kõrgemalt. Ta kummardus üle trepikäsipuu ja vaatas nende poole.

      „Ma räägin trepikojas nähtavasti liiga valjusti,” pomises Wallander.

      Nad läksid trepist üles.

      „Täpselt seda ma mõtlesingi,” ütles Wallander sõbralikult ja ulatas umbuskliku ilmega närvilisele naisele käe. „Jaoskonnas valves olevad poisid on noored. Nad pole veel õppinud, mis vahe on hüsteerial ja tavalisel ärritusel.”

      Vanja oli umbes neljakümnene. Ta oli tugevasti ülekaaluline, pluus oli kaela ja mansettide kohalt määrdunud. Linda mõtles, et pead pesi ta viimati küll juba tükk aega tagasi. Nad astusid korterisse. Linda tundis talle vastu pahvatanud lõhna ära. Ema lõhnaõli, mõtles ta. See, mida ema kasutas siis, kui ta oli rahulolematu või lihtsalt vihane. Oli ka teine lõhnaõli, seda kasutas ta siis, kui ennast hästi tundis.

      Nad läksid elutuppa. Vanja istus raskelt toolile ja osutas Linda poole, kes esikusse tulles vaid kiirustades oma nime oli öelnud.

      „Kes tema on?”

      „Assistent,” vastas Kurt Wallander mõjukalt. „Ehk te räägiksite, mis on juhtunud?”

      Vanja rääkis, tema jutt oli katkendlik ja närviline. Tal oli raske sõnu leida, jäi mulje, et tal pole just eriti sageli vaja end pikemate lausetega väljendada. Linda tajus, et naise mure on tõeline. Ta võrdles seda enda murega, mida ta Anna pärast tundis.

      Vanja lugu oli lühike. Tema ema Birgitta oli kultuurigeograaf, kes oli pühendunud Lõuna-Rootsi, eeskätt Skåne, aga osalt ka Smålandi vanade teede ning radade kaardistamisele. Ema oli umbes aasta aega lesk. Tal oli neli lapselast, kaks neist Vanja tütred. Tütarde muretsemise pärast oligi Vanja politseile helistanud. Ta oli emaga kokku leppinud, et tütred lähevad kell kaksteist talle külla. Enne seda pidi ema käima ühel oma väikestest ekspeditsioonidest, ta ise nimetas seda rajajahiks. Aga kui Vanja tütardega kohale jõudis, polnud ema veel koju tulnud. Ta ootas kaks tundi ja helistas siis

3

isa kaabu