Enne külma. Henning Mankell

mingit märki. Ta heitis pilgu naise selja taha. Kuid kedagi teist majas nähtavasti polnud. Henrietta märkas ta pilku.

      „Kas sa otsid Annat?”

      „Ei.”

      Henrietta pahvatas naerma.

      „Seda poleks ma uskunud! Kõigepealt helistad ja siis tuled ise kohale. Mis juhtunud on? Kas Anna on endiselt kadunud?”

      Henrietta otsekohesus üllatas Lindat. Samal ajal oli sellest ka abi.

      „Jah.”

      Henrietta kehitas õlgu ja juhatas Linda suurde ruumi, mis pärast mitmete vaheseinte mahavõtmist täitis nii elu- kui ka töötoa ülesannet.

      „Anna on kindlasti Lundis. Aeg-ajalt ta peidab ennast sinna. Tulevaste arstide pühendumuse teooria on nähtavasti üsnagi keeruline. Anna pole mingi teoreetik. Ma ei teagi, kelle moodi ta on. Mitte minu ega oma isa moodi. Võib-olla on ta ainult iseenda moodi.”

      „Kas sul on tema Lundi telefoninumber?”

      „Ma ei tea, kas tal ongi seal telefoni. Ta on allüürnik. Aga mul pole isegi aadressi.”

      „Kas see pole natuke imelik?”

      Henrietta kortsutas kulmu.

      „Miks? Anna on salapärane inimene. Kui teda rahule ei jäeta, siis võib see ta endast välja ajada. Kas sa siis ei tea seda?”

      „Ei. Kas tal mobiiltelefoni ei ole?”

      „Ta kuulub vähemusse jäänud kindlameelsete vastaste hulka,” ütles Henrietta. „Minul on mobiiltelefon. Ma ei saa aru, miks üldse on enam lauatelefoni vaja. Aga Anna mõtleb teisiti. Tal pole mobiili.”

      Ta vaikis, nagu oleks talle ootamatult mingi mõte tulnud. Linda vaatas toas ringi. Keegi oli nutnud. Mõte, et Anna võiks siin olla, polnud talle enne pähe tulnud, kui Henrietta seda mainis. See ei olnud Anna, mõtles Linda. Miks peaks ta siin ema juures olema ja nutma? Anna pole üldse niisugune inimene, kes nutaks. Kui me väikesed olime, kukkus ta kord ronimispuude pealt alla ja sai haiget. Ma mäletan, et tookord ta nuttis. Aga see on ka ainuke kord. Kui me mõlemad Tomasesse armunud olime, siis olin mina see, kes nuttis, ja tema oli vihane. Ehkki mitte niimoodi raevus, nagu Henrietta räägib.

      Ta vaatas Anna ema, kes seisis keset läikima lihvitud puupõrandat. Päikesekiir riivas naise põske. Tal on terav profiil, täpselt nagu Annalgi.

      „Mul käib harva külalisi,” ütles Henrietta järsku, justkui oleks ta selle peale mõelnud. „Inimesed väldivad mind, sest mina ise väldin inimesi. Pealegi peetakse mind imelikuks. Pole ette nähtud, et keegi istub koos Norra põdrakoeraga üksi keset Skåne mudamülgast ja kirjutab muusikat, mida keegi kuulda ei taha. Ega seegi asja paremaks ei tee, et ma olen endiselt abielus mehega, kes mind kakskümmend neli aastat tagasi maha jättis.”

      Linda aimas Henrietta hääles varjatud üksinduse- ja kibedusenoote.

      „Mille kallal sa praegu töötad?” küsis ta.

      „Sul ei pruugi viisakuse nimel pingutada. Miks sa siia tulid? Oled sa Anna pärast mures?”

      „Ma laenasin Anna autot. Mu vanaisa elas siin lähedal. Sõitsin sinna ja siis siia. Lihtsalt väljasõit. Mul pole päevad otsa eriti midagi teha.”

      „Enne seda, kui mundri selga tõmbad?”

      „Jah.”

      Henrietta pani lauale kohvitassid ja termose.

      „Ma ei saa aru, kuidas sinusugune noor ilus tüdruk saab pühenduda politseitööle. Mul on ettekujutus, et politseinikud satuvad pidevalt löömingutesse. Umbes nii, et on kohti, kus peetakse regulaarselt rusikavõitlusi. Ja politseinikud näevad lõputult vaeva, et neid inimesi lahutada.”

      Ta kallas kohvi.

      „Aga sina hakkad rohkem võib-olla kabinetis istuma,” jätkas ta.

      „Hakkan patrullautoga ringi sõitma ja olengi umbes selline politseinik, nagu sa kirjeldasid. Keegi, kes on alati valmis vahele minema.”

      Henrietta istus ja toetas lõua käe peale.

      „Ja see ongi see, mida sa oma elult tahad?”

      Linda tajus ootamatut rünnakut, justkui haaraks ka teda Henrietta kibestumine. Ta hakkas end kaitsma.

      „Ma pole mingi ilus noor tüdruk. Ma olen varsti kolmkümmend, ma olen täiesti tavalise välimusega. Poiste meelest on mul ilus suu ja ilusad rinnad. Seda arvan ka mina. Vähemalt neil silmapilkudel, kui ma endaga rahul olen. Aga kõik ülejäänu on äärmiselt tavaline. Ma pole kunagi unistanud Rootsi missi tiitlist. Pealegi võiks ju mõelda, mis siis saaks, kui politseid üldse olemas ei oleks. Minu isa on politseinik. Ma ei häbene tema tööd.”

      Henrietta raputas aeglaselt pead.

      „Ma ei tahtnud sind solvata.”

      Linda oli ikka veel vihane. Ta tundis vajadust vastu anda, ilma et oleks isegi õieti osanud öelda, mille eest.

      „Kui ma tulin, siis tundus mulle, et keegi nutab majas.”

      Henrietta naeratas.

      „Mul on see lindile võetud. Reekviemi visand, kus ma segan muusikat lindistatud nutuga.”

      „Ma ei tea, mis on reekviem.”

      „Surnumissa. Viimasel ajal ma peaaegu ainult selliseid asju kirjutangi.”

      Henrietta tõusis laua äärest püsti ja läks põldude ning mereäärsete küngaste poole avaneva akna alla tiibklaveri juurde. Klaveri kõrval suurel laual seisid magnetofon, erinevad klaviatuurid ja helipuldid. Henrietta vajutas magnetofoni käima. Lindilt kostis naise nuttu, sama häält oligi Linda läbi akna kuulnud. Anna imelik ema äratas temas nüüd tõelise uudishimu.

      „Kas sa oled naiste nuttu lindistanud?”

      „See on ühest Ameerika filmist. Ma võtan nutmise lõigud videofilmidest või siis raadiosaadetest. Mul on register, mis koosneb neljakümne neljast nutvast inimesest, alates imikutest kuni ühe vana naiseni, kelle nutu ma kunagi hooldekodus salaja linti võtsin. Kui tahad, võid enda „nutuproovi” samuti minu arhiivi anda.”

      „Aitäh, ei!”

      Henrietta istus klaveri taha ja vajutas mõned üksikud noodid. Linda läks tema kõrvale. Henrietta tõstis käed, lõi akordi ja surus pedaali alla. Ruumi täitis vägev kõla, mis aegamisi hääbus. Henrietta andis Lindale noogutusega märku istuda. Ta tõstis ühe tabureti pealt noodikuhja eemale. Henrietta vaatas teda uurivalt.

      „Miks sa tegelikult siia tulid? Mulle pole kunagi jäänud muljet, et ma sulle eriti meeldiksin.”

      „Kui ma väiksem olin ja Annaga mängisin, siis ma vist kartsin sind.”

      „Kartsid mind? Keegi ei karda mind.”

      Siiski, käis Lindal kiiresti peast läbi. Anna kartis sind samuti. Ta nägi sinust öösiti õudusunenägusid.

      „Tulin siia, sest tekkis selline tahtmine. Ma ei plaaninud seda ette. Mõtlen, kus Anna võiks olla. Aga täna ma ei muretse enam nii palju nagu eile. Sul on kindlasti õigus, ta on Lundis.”

      Linda jäi vait ja kõhkles. Henrietta märkas seda otsekohe.

      „Mis sa mulle ütlemata jätad? Kas mul on põhjust millegi pärast muretseda?”

      „Anna arvas, et nägi mõni päev tagasi Malmös tänaval oma isa. Ma ei peaks sellest rääkima. Ta peaks seda ise sulle ütlema.”

      „See oli kõik?”

      „Kas sellest on vähe?”

      Henrietta mängis äraolevalt, käed mõne sentimeetri kõrgusel klahvide kohal.

      „Annale tundub ühtepuhku, et ta näeb tänava peal oma isa. See asi on tal juba lapsepõlvest saadik kestnud.”

      Linda muutus otsekohe tähelepanelikuks. Anna polnud talle kunagi varem öelnud, et nägi oma isa. Ta oleks sellest kindlasti rääkinud. Ajal, mil nad lähedased olid, jagasid nad teineteisega kõiki