Enne külma. Henning Mankell

ootas, kuid Henrietta ei jätkanud.

      „Miks ta õieti ära läks?”

      „Ta läks ära, sest oli pettunud.”

      „Milles?”

      „Elus. Tal olid noorena tohutud ambitsioonid. Nende pööraste unistustega ta mind ära võluski. Ma pole kunagi näinud ühtegi teist meest, kes oleks mind sellise võluväega enda poole tõmmanud nagu Erik. Ta tahtis midagi suurt korda saata. Ta oli veendunud, et ongi loodud suurejooneliste tegude jaoks. Saime tuttavaks, kui tema oli kuusteist ja mina viisteist. Väga varases eas, aga ma polnud kunagi varem ühtegi säärast inimest näinud. Temast lausa purskus unistusi ja elujõudu. Kuni kahekümneseks saamiseni pidi ta ennast otsima, selle otsustasime ära juba siis, kui alles tuttavaks saime. Kas selleks on kunst, sport, poliitika või midagi muud, mida ta muutma hakkab? Seda ta ei teadnud. Elu ja maailm oli nagu avastamata koobaste süsteem, millest ta läbi püüdis tungida. Ma ei mäleta, et ta enne kahekümneseks saamist oleks kordagi endas kahelnud. Pärast seda hakkas ta järsku muretsema. Muutus rahutuks. Enne seda oli tal lõputult aega. Ta jätkas oma elu suure mõtte otsimist. Kui ma hakkasin temalt nõudma, et ta perekonna ülalpidamisse oma panuse annaks, eriti pärast Anna sündi, muutus ta kannatamatuks ja vihaseks. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Siis hakkaski ta sandaale tegema, et natuke raha teenida. Ta oli osavate kätega. Ma arvan, et ta hakkas neid „laiskade sandaale”, nagu ta neid nimetas, tegema omamoodi protestiks selle vastu, et pidi oma hinnalist aega kulutama põlastusväärseks rahateenimiseks. Arvatavasti sel ajal hakkas ta ka oma kadumist kavandama. Võib-olla peaksin ma seda pigem põgenemiseks nimetama. Ta ei põgenenud minu või Anna juurest, vaid iseenda eest. Ta uskus, et suudab oma pettumuse eest põgeneda. Võib-olla suutiski. Sellele küsimusele ei saa ma kunagi vastust. Järsku oli ta lihtsalt kadunud. See tuli täiesti ootamatult. Ma ei aimanud midagi. Alles hiljem hakkasin mõistma, kui hoolikalt ta oli kõik ette valmistanud. Tema kadumine polnud ajendatud mingist hetkelisest impulsist. Selle, et ta hiljem mu auto maha müüs, võin ma talle andestada. Ma ei saa aga aru sellest, kuidas ta võis Anna hüljata. Nad olid lähedased. Ta armastas tütart. Mina polnud talle kunagi sama tähtis. Kui, siis ehk ainult esimestel aastatel, kui ma tõestasin, et suudan tema lõputu unistamisega toime tulla. Aga pärast Anna sündi enam mitte. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta suutis Anna maha jätta. Kuidas saab inimese pettumus täitumatu unistuse pärast kasvada nii suureks, et loobutakse sellest, mis on tema elus kõige tähtsam? See, et ta enam kunagi tagasi ei tulnud, oli kindlasti ka tema surma põhjuseks.”

      „Minu meelest ei teadnud ju keegi, kas ta on elus või surnud?”

      „Loomulikult on ta surnud. Ta on kakskümmend neli aastat kadunud olnud. Kus ta nüüd veel võiks elus olla?”

      „Anna arvas, et nägi teda tänaval.”

      „Anna näeb teda iga nurga taga. Olen püüdnud talle selgeks teha, et tal tuleb tõele näkku vaadata. Mitte keegi ei tea, mis temaga juhtus, kuidas ta oma pettumusega toime tuli. Kuid loomulikult on ta surnud. Unistused olid nii suured, et ta ei jaksanud neid kanda.”

      Henrietta jäi vait. Korvis lamav koer ohkas.

      „Mis sa arvad, mis temaga juhtus?” küsis Linda.

      „Ma ei tea. Olen püüdnud talle mõtetes järgneda, näha teda kohtades, kus ta viibis. Mõnikord tundub mulle, et ta kõnnib eredas päikesepaistes mööda randa. Ma pean tema nägemiseks silmi kissitama. Järsku jääb ta seisma ja sumab vette, kuni näha on ainult tema pea. Ja siis on ta mu silmist kadunud.”

      Ta hakkas sõrmedega klahvide kohal mängima, neid ainult kergelt riivates.

      „Ma arvan, et ta andis alla. Siis, kui ta sai aru, et unistus ongi kõigest unistus. Ja Anna, kelle ta maha jättis, on elav inimene. Aga siis oli vist juba liiga hilja. Ta tundis süümepiinu, ehkki püüdis seda varjata.”

      Henrietta lõi klaverikaane pauguga kinni ja tõusis püsti.

      „Kas soovid veel kohvi?”

      „Ei, aitäh. Ma hakkan nüüd minema.”

      Henrietta tundus murelik. Linda silmitses teda tähelepanelikult. Järsku võttis naine Linda käsivarrest kinni ja hakkas ümisema viisi, mille Linda ära tundis. Hääl tõusis ja langes kileda ja kontrollimatu ning pehme ja taas viisi tabava meloodia vahel.

      „Kas sa oled seda laulu kuulnud?” küsis ta, kui oli lõpetanud.

      „See tundub mulle tuttav. Aga ma ei tea, mis selle nimi on.”

      „„Buona Sera”.”

      „On see Hispaania laul?”

      „Itaalia. See tähendab „Head ööd”. Viiekümnendatel oli see väga populaarne. Tänapäeval tuleb tihtipeale ette, et inimesed laenavad või varastavad või vandaliseerivad vana muusikat. Bachist tehakse poplugusid. Mina teen vastupidi. Mina ei muuda Johann Sebastian Bachi koraale popmuusikaks, mina võtan „Buona Sera” ja teen sellest klassikalise muusika.”

      „Kas see õnnestub?”

      „Ma võtan struktuuri noothaaval lahti, muudan rütmi, asendan kitarri viiulite massiivse voogamisega. Umbes kolm minutit pikast banaalsest laulust teen ma sümfoonia. Ma mängin selle sulle ette, kui see valmis on. Siis saavad inimesed lõpuks ometi aru, mida ma olen kõikide nende aastate jooksul teha püüdnud.”

      Henrietta saatis ta välja. Koer tuli nendega kaasa. Kass oli kadunud.

      „Mulle meeldiks, kui sa teinekordki siia tuled.”

      Linda lubas tulla. Siis sõitis ta minema. Mere kohal, Bornholmi suunas, kõrgus äikesepilv. Linda juhtis auto teepervele ja jäi seisma. Ta tuli autost välja, hirmus suitsuisu oli. Ta oli suitsetamise kolm aastat tagasi maha jätnud. Kuid isu tuli aeg-ajalt tagasi, ehkki viimasel ajal harvemini.

      On asju, mida emad oma tütarde kohta ei tea, mõtles ta. Näiteks seda, kui lähedased me Annaga olime. Kui ta seda teaks, poleks ta mingil juhul väitnud, et Anna arvab pidevalt tänaval oma isa nägevat. Anna oleks mulle seda rääkinud. Kui ma muus kindel ei ole, siis selles asjas küll.

      Ta vaatas lähenevat äikesepilve.

      On ainult üks seletus. Henrietta ei rääkinud oma tütre ja tolle kadunud isa kohta tõtt.

      10

      Hommikul veidi pärast kella viit tõmbas ta magamistoa ruloo üles. Termomeeter näitas üheksat plusskraadi. Taevas oli selge, vimpel keset õue seisva tuulemõõtja varda küljes rippus liikumatult. Täiuslik päev ekspeditsiooni korraldamiseks, mõtles naine. Ta oli eelmisel õhtul kõik ette valmistanud ja lahkus nüüd oma korterist Skurupi vana jaamahoone vastas asuvast majast. Õue peal seisis eritellimusel valmistatud katte all tema motoroller. See oli nüüd juba peaaegu nelikümmend aastat vana. Aga kuna ta oli selle eest hästi hoolt kandnud, oli see endiselt väga heas korras. Kuuldus tema neljakümneaastasest rollerist oli jõudnud koguni Itaalias asuva vabrikuni ja tema käest oli korduvalt küsitud, kas ta ei tahaks lasta sel oma päevi lõpetada tehase muuseumis, vastu saaks ta igal aastal kuni surmani tasuta uue motorolleri. Aga ta oli iga kord keeldunud, toon läks aastate jooksul üha järsemaks. Motoroller, mille ta oli ostnud siis, kui ta oli kakskümmend kaks, jääb kuni lõpuni tema kaaslaseks. Sellest, mis pärast saab, ta ei hoolinud. Võib-olla hakkab mõni ta neljast lapselapsest sõiduvahendi vastu huvi tundma. Aga ta ei kavatsenud testamenti kirjutada ainult selleks, et hoolitseda motorolleri õigetesse kätesse sattumise eest. Ta kinnitas seljakoti pakiraamile, pani kiivri pähe ja vajutas pedaali. Roller käivitus kohe.

      Nii varasel hommikutunnil oli linn veel vaikne ja inimtühi. Peagi tuleb sügis, mõtles ta, sõites üle raudtee ja möödudes seejärel Ystadi ja Malmösse viiva tee ääres asuvast aiandist. Kiirteed ületades vaatas ta hoolikalt ringi ja sõitis siis põhja poole, Romeleåseni suunas. Sihtpunktiks oli Ledsjö ja Rannesholmi lossi vahele jääv mets. See oli Skåne selles osas üks suuremaid kaitsealuseid metsi. Pealegi oli mets vana, seal polnud kunagi puid maha võetud ja kohati oli see peaaegu läbitungimatult tihe. Rannesholmi lossi omanik oli börsimaakler, kes otsustas vana metsa puutumatuna alles jätta.

      Tal kulus Ledsjö-äärse väikese parkimisplatsini