Enne külma. Henning Mankell

Mboyat, kes oli nüüd Keeniasse tagasi sõitnud ja Nairobis oma vastuvõtu avanud.

      Ootamatult äratas teda telefonihelin. Telefon vibreeris öölambi kõrval. Linda võttis telefoni ja nägi, et kell on veerand neli. Keegi ei öelnud midagi, ta kuulis ainult hingamist. Ja seejärel kõne katkes. Linda oli täiesti kindel: kes helistaja ka ei olnud, oli asi seotud Annaga. Ta oli saanud sõnatu teate, mis koosnes ainult mõnest hingetõmbest. Kuid teade oli tähtis.

      Linda ei jäänudki uuesti magama. Isa tõusis veerand seitse üles. Ta lasi isal duši all ära käia ja rahulikult riidesse panna. Kui isa köögis kolistama hakkas, läks ka Linda sinna. Wallander oli ärkvel ja juba riides tütart nähes üllatunud.

      „Ma sõidan koos sinuga politseimajja.”

      „Milleks?”

      „Ma mõtlesin selle peale, mis sa eile ütlesid. Et kui ma olen mures, siis peaksin tegema politseile avalduse. Seda ma kavatsengi teha. Ma tulen sinuga kaasa, et teha avaldus Anna Westini kadumise koha. Ja ma usun, et temaga on juhtunud midagi tõsist.”

      14

      Linda ei teadnud kunagi ette, millal tema isa tabab mõni tema ootamatutest ja ränkadest raevuhoogudest. Ta mäletas juba lapsepõlvest hirmu, mida nii tema ise kui ka tema ema olid nendel puhkudel tajunud, samas kehitas aga vanaisa niisuguste asjade peale ainult õlgu või karjus isale vastu. Ees ootava raevupurske märkide rahutu otsimine. Punane plekk kulmude vahel paisus suuremaks, kuid enamasti alles nii hilja, et raevupurse oli juba vältimatu.

      Ka sel hommikul, kui Linda oli otsustanud Anna kadumisest senise isikliku probleemi asemel teha politsei uurimisjuhtumi, oli ta saabunud reaktsiooni oodanud. Isa virutas pataka pabersalvrätte põrandale. See kujunes natuke koomiliseks, sest äkilise mürtsatuse asemel, mida ta saavutada tahtis, jäid ta liigutuse tulemusena köögis lendlema ainult õhukesed paberilehed. Kuid Linda tundis taas lapselikku hirmu. Korraks käisid tal silme eest läbi kõik need korrad, mil ta oli halvast unenäost külma higiga kaetult ärganud, sest unes oli isa naeratav sõbralikkus moondunud ootamatuks raevupurskeks. Ta mäletas ka, mida tema ema Mona oli kord öelnud, kui vanemad juba lahus olid. Ta ei saa sellest isegi aru, milline terror see on, kui kogu aeg tuleb ilma igasuguse põhjuseta karta raevupurskeid siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Linda mäletas ka ema jutu jätku: Ma arvan, et need hood tekivad tal ainult kodus. Teiste meelest on ta kindlasti usaldusväärne ja sõbralik mees, tubli, ehkki kangekaelne politseinik. Kui ta töö juures kellegi peale karjub, siis on selleks põhjust. Aga kodus päästab ta valla metslase, terroristi, keda ma kardan, kuid samas ka vihkan.

      Linda mõtles Mona sõnade peale ja vaatas oma kogukat isa. Isa oli ikka veel ärritatud. Nüüd loopis ta enda ümber salvrätte laiali.

      „Miks sa ei kuula, mida ma räägin? Kuidas võiks sinust saada hea politseinik, kui sa usud, et iga kord, kui mõni sinu sõbrannadest telefonile ei vasta, on kohe mõni kuritegu toime pandud?”

      „See pole nii.”

      Wallander viskas ka ülejäänud salvrätikud põrandale. Nagu laps, mõtles Linda, kes kõik, mida ta ei taha, laualt maha pühib.

      „Ära sega vahele! Kas teile politseikoolis üldse midagi ei õpetatud?”

      „Ma õppisin asjadesse tõsiselt suhtuma. Mida teised õppisid, seda ma ei tea.”

      „Sa teed ennast naerualuseks.”

      „Las ma siis teen. Aga Anna on kadunud.”

      Raevuhoog möödus sama kiiresti, kui oli alanudki. Isa põsel pärlendasid mõned higitilgad. Lühike atakk, mõtles Linda. Ebatavaliselt lühike, samuti ka mitte nii tugev kui varasemad. Ta kas ei julge mind rünnata või hakkab ta lihtsalt vanaks jääma. Ja nüüd palub ta kindlasti vabandust.

      „Palun anna andeks.”

      Linda ei vastanud, vaid korjas selle asemel salvrätid põrandalt kokku. Ta viskas need prügikotti ja pani alles siis tähele, kuidas süda peksab. Ma jään eluks ajaks tema raevu kartma, mõtles ta.

      Isa istus õnnetul ilmel tooli peal.

      „Ma ei tea, mis mulle sisse läheb.”

      Linda vahtis talle otsa, oodates enne oma mõtte väljaütlemist isa pilku.

      „Ma ei tea kedagi teist, kellel oleks rohkem keppi vaja kui sinul.”

      Isa võpatas, nagu oleks Linda teda löönud. Samas ta punastas. Linda patsutas teda väga sõbralikult põsele.

      „Sa tead, et mul on õigus. Et sul liiga piinlik ei oleks, siis lähen ma politseimajja jala. Sõida autoga üksi.”

      „Ma mõtlesin täna jala minna.”

      „Mine homme. Mulle ei meeldi, kui sa karjud. Ma tahan, et minu ümber oleks rahu.”

      Isa kadus välisuksest norgus päi välja. Linda pani selga teise pluusi, sest senine oli läbi higistatud. Ta kaalus, kas peaks siiski loobuma Anna kadumise kohta avalduse kirjutamisest, ja lahkus seejärel otsusele jõudmata korterist.

      Päike paistis, tuul oli puhanguline. Linda jäi Mariagatanil kõhklevalt seisma ega osanud otsustada, mida teha. Tavaliselt oli tal otsuseid kerge langetada. Kuid isa juuresolekul kadus see otsusekindlus mõnikord olematuks. Ta mõtles vihaselt, et tahaks juba kiiremini kätte saada oma korterit Maria kiriku taga. Ta ei saa lõpmatuseni oma isaga koos elada.

      Ta ei kõhelnud enam, vaid hakkas politseimaja poole minema. Kui Annaga midagi juhtub, ei anna ta endale iialgi andeks, et jättis avalduse kirjutamata ega kontrollinud oma kahtlusi. Sel juhul oleks tema karjäär politseinikuna juba eos lõppenud.

      Tee peal möödus ta pargist. Kunagi väiksena oli ta koos isaga pargis käinud. Oli pühapäev, võib-olla varasuvi, ja nad imetlesid mustkunstnikku, kes võttis kogunenud laste kõrvadest välja kuldmünte. Kuid mälestuspilti süngestas vahetult enne seda juhtunu. Ta mäletas seda täiesti selgesti. Ta oli oma toas ärganud vanemate tülitsemise peale. Hääled tõusid ja sumbusid, ta sai aru, et riieldakse raha pärast, seda ei olnud, vaid oli ära raisatud. Ootamatult oli Mona karjatanud ja nutma hakanud. Kui Linda voodist välja tuli ja elutoa ukse ettevaatlikult lahti lükkas, nägi ta verd jooksva ninaga ema. Isa seisis näost tulipunasena akna juures. Ta oli otsekohe aru saanud, et isa oli ema löönud. Lihtsalt sellepärast, et raha ei olnud.

      Ta jäi kõnniteel seisma ja kissitas päikese poole silmi. Meenutusest kerkis klomp kurku. Tookord piilus ta ukseprao vahelt oma vanemaid ja mõtles, et ainult tema suudaks nende probleeme lahendada. Ta ei tahtnud, et Monal nina verd jookseks. Ta läks tagasi oma tuppa ja tõi hoiupõrsa. Siis astus ta elutuppa ja tõstis hoiupõrsa lauale. Ruumis jäi täiesti vaikseks. Üksildase lapse palverännak, väike hoiupõrsas kaenlas.

      Ta kissitas päikese poole silmi ega suutnud pisaraid tagasi hoida. Ta hõõrus silmi ja pöördus ringi, nagu tahaks mälestust minema peletada. Siis keeras ta Industrigatanile, otsustas Anna kadumise kohta avalduse kirjutamisega veel natuke aega oodata ja läks selle asemel uuesti tema korterisse. Veel üks kord, mõtles ta. Kui keegi on pärast eilset õhtut seal käinud, siis ma märkan seda. Ta andis ukse taga kella. Keegi ei tulnud avama. Pärast ukse lahtilükkamist jäi ta esikus taas pingesse tõmbunult seisma. Pilk liikus ringi, kõik antennid olid välja timmitud. Kuid seal polnud ühtegi jälge, mitte midagi.

      Ta läks edasi elutuppa. Post, mõtles ta. Ehkki Anna ei kirjutanud kunagi kirju või kaarte, peaks midagi ju ometigi tema postkasti saabuma. Reklaam, kohalikud teated, mida iganes. Kuid siin ei ole mitte midagi.

      Ta kõndis korteris ringi. Voodi oli samasugune, nagu ta selle eelmisel päeval oli jätnud. Ta istus elutuppa ja mõtles juhtunu veel kord läbi. Anna oli nüüdseks juba kolm päeva kadunud. Kui ta ikka oli kadunud.

      Linda raputas vihaselt pead ja läks tagasi magamistuppa. Ta võttis päeviku, palus mõttes oma teo eest andeks ja liikus siis ajas kolmkümmend päeva tagasi. Mitte midagi. Kõige tähelepanuväärsem oli see, et Annal oli 7. ja 8. augustil olnud hambavalu ja ta käis hambaarst Sivertssoni juures. Lindal olid need päevad meeles ja ta kortsutas kulmu. 8. augustil käis ta koos Sebra ja Annaga pikal jalutuskäigul Kåsebergas. Nad sõitsid