Elu. David Wagner

DV kadus – mis polnud ka paha, kuigi vastupidine oleks mind tollal rohkem rõõmustanud.

      Katja ja mina sõitsime niisiis Bonnist Kölni, kraana, mille otsast tahtsime hüpata, seisis ühel suurel tühjal kruusaplatsil Chorweileris, ümberringi kõrghooned, mitte mingi kena kant, see-eest omamoodi lummav, noolega ehituskraana ulatus saja viiekümne meetri kõrgusele, metallist puuris hiivati meid üles. Kui jõudsime üles, avanes uks ja me pidime hüppama. Uskusime, et nagunii tuleb meil varsti surra, tuumasõda, nukleaarne tõsiasi, nagu öeldi, oli ju peagi puhkemas. Ja kuna me olime suhteliselt kindlad, et kogu inimkond peagi nagunii maamunalt pühitakse, võisime rahulikult juba enesehävitamisega algust teha. Luua vaimusilmas pilt tuumasurmast, apokalüpsisest ja nukleaarsest talvest oli lihtsam, kui kujutada ette oma tulevikku – ei tea millist, palun, polnud ju mingisugust. Et kõike, mis meid ümbritses, varsti enam ei eksisteeri, see mõte rahustas, selles oli midagi trööstivat: niisiis polnud see kõik üldse nii oluline, tegelikult me olime juba surnud, seitse-kaheksaüheksa-kümnekordselt surnud – või kui mitu korda see tuumasõja overkill käis? Hiljem see tunne kadus.

      Ja siis see hüpe. Et maksime kumbki selle eest sada marka, tollal väga suure raha, seda ei mõistnud keegi, kellele me sellest rääkisime, kuid ega uimastid pole ju ka odavad, ütlesime endale. Ma kukutasin end alla, pole aimugi, kes või mis minus selle poolt otsustas, võib-olla – see mõte tuleb mul alles nüüd pähe – hüppasin ma lihtsalt Katjale järele. Tema unistas terroristiks saamisest, ta jälestas Helmut Kohli veel rohkem kui mina ja üllatas mind ikka jälle uute atentaadiplaanidega, ta mõtles proovida Kohli õpilasajalehe jaoks intervjueerida, tahtis liidukantsleri maja ees foori taga tema autosse tungida ja ta sealsamas mõrvata – ja mina kukkusin. Ma kukkusin ja ma lendasin, ma lendasin läbi kõige vabama sekundi, mida polnud enne veel kogenud, adrenaliinisüst, kui ma vaid sellele mõtlen.

49

      Ma vaatan lõuna poole, kuni oma voodi jalutsini, tekk on pealt libisenud, ma näen oma varbaid ja loendan neid, just nagu peaksin kontrollima, on nad kõik veel alles. Tunnen kergendust, ükski pole küljest kukkunud. Ükskord ammu, meenub mulle, olid varbaküüned siniseks värvitud. Ma loen varbad teist korda üle ja kujutan ette, et akna taga on Vaikne ookean ja mina Acapulcos hotellitoas nii nagu aastal 1996 või 1997 – ei tea, mida ma toona olin sisse võtnud? Terve öö ja terve päeva keerles peas: mis mõtet küll kõigel on, kui pean nüüd ikkagi surema? Milleks ma siis üldse olemas olen? Milleks on üks inimene üldse olemas? Päevast päeva kõik need aastad olen ma vastu pidanud, ainult selleks, et surra ühes hotellitoas, just nimelt Acapulcos! Seejuures oli mulle tegelikult selge või oleks pidanud selge olema, et ma sellel ööl, mil keegi ei teadnud, kus ma olen, kindlasti mitte ei sure, nii kiiresti ei surda, mul oli lihtsalt palav ja ma higistasin ja janu oli suur, selle vastu ei aidanud mingi joomine. Küllap oli asi rohkem mõttes, mis tegi mu rahutuks ja ühtaegu lummas – mõte, et võin surra Vaikse ookeani ääres. Nii kaugel-kaugel.

50

      Kas pole pea igaüks kord mõelnud, et nüüd ma suren? See pole mingi eksklusiivne kogemus, vastupidi, tundub, et see kuulub iga täiskasvanu või pooleldi täiskasvanu kogemustepagasisse – vähemalt kord juba äärepealt surma saada. Äkki on see täiskasvanu üks tunnuseid?

      Ja see peab ju paika, enamasti igatahes. Peaaegu igaüks on äärepealt auto alla jäänud, peaaegu uppunud, suures laines ranna ääres, jões, peaaegu oleks lennuk, mille pardal ta oli, maha kukkunud või teisega kokku põrganud. Isegi rahuajal on elu tagasivaates vaid ellujäämine – ime, et kõik inimesed su ümber on veel alles, äärepealt oleksid nad kõik juba surma saanud. Peaaegu igaühel on mõni säärane lugu rääkida ja paljud on pidanud suureks vedamiseks seda, et on ellu jäänud, kuni selle lauseni, praegu, siin. Kord astuda sõiduteele, ilma et vaataks vasakule ja paremale, kord akent pestes tähelepanu kaotada, kord autot juhtides silm looja lasta, paariks sekundiks – ja läbi, igal pool on puid või sillasambaid.

51

      Näiteks Julia. See, et ta veel elas, oli ime, ja ta andis sellest teada salapärasel, vaistlikul viisil. Telklaagris kolmeteistaastaselt kanepit tõmmanud, oli ta seejärel kokaiini tarbimiselt jõudnud tollal liigagi kergelt kättesaadava heroiinini. Ta oli tahtnud lihtsalt teada, ta oli otsinud – ja heroiin oli olnud võimas, kõige võimsam rahuldus, polnud midagi võimsamat, heroiini vastu on kõik muu tühine, peale seda ei saa midagi enam tulla, ainult veel kord heroiin. Oma kõige hullematel aegadel magas ta pool aastat ühes avatud keldris ja päeviti sõitis trammiga ühest lõpp-peatusest teise, mõistagi ilma piletita, kontrolörid enam ei küsinudki, teadsid ammugi, et tal pole piletit, teadsid, et oleks olnud mõttetu temaga sellest juttu teha või üldse asja edasi ajada, ega teda piletita sõitmise eest nagunii trellide taha poleks pandud. Võib-olla, ütles ta, oli neil ka lihtsalt kahju sellest narkarist, kes ta oli.

      Oma toonase sõbra jaoks pidas ta sissemurdmiste ajal vahti ja aitas tal varastatud kraami transportida, paar-kolm korda oli tegemist majadega, kus elasid endised kaasõpilased oma vanematega, majadega, kus ta oli kord juba käinud, võimalik, et teadis isegi, kus asub keldrivõti – mis tegi sissemurdmise väga lihtsaks. Osa saagist, mida enamasti ei saanudki korraga ära viia, peitsid nad põõsasse, hiljem pidi Julia taas mantli selga ja siidsalli kaela panema, maskeeruma kõrgema klassi tütreks, kes ta tegelikult ju oligi, jälgima, et keegi neile peale ei satu.

      Millalgi lamas ta pärast üledoosile järgnenud südameseiskumist haiglas, äärepealt, jutustas ta – seda on ta sageli jutustanud –, oleksin ma surnud. Neli päeva lamas ta intensiivraviosakonnas, siis aga, viiendal päeval, tõmbas ta tilgutinõelad veenist, nõelte ja veenidega oskas ta tegutseda, tõusis üles ja kadus, võttes teisest palatist lahtisest kapist veel rahakoti kaasa. Ta teadis, et keegi ei teadnud tema õiget nime, mingeid dokumente tal polnud, ja senini oli tal õnnestunud jätta mulje, just nagu ei mäletaks ta, mis ta nimi on. Tal polnud enam mingit ravikindlustust ja ta tahtis vältida seda, et vanemad peaksid selle haiglasviibimise tasuma – kaheldav lugupidamine, oli ta ju nende kontosid ometigi juba korduvalt võltsitud tšekkidega riisunud. Tegelikult tahtis ta lihtsalt välja, ta vajas ainet.

52

      Mina olin hoopis teistsugune oma enesehaletsushoogudega, enamasti pärast haiglas erivastuvõtul käimist. Haigus, millest ma muidu eriti palju või üldse midagi teada ei tahtnud, millele ma isegi ei mõelnud, kui täiesti masinlikult hommikuti, lõuna ajal ja õhtuti oma ravimeid võtsin, oli siis äkitselt nii võimsana kohal, ilmselgelt. Korra, paar või kolm korda aastas pöördus ta kogu suuruses tagasi, ajas end puhevile ja tõi arusaamise, teadmise: jah, sa sured, varem või hiljem, võib-olla aasta või paari, võib-olla ka alles nelja või viie aasta pärast. Neli aastat pole aga enam sugugi pikk vahemik, see aeg kahe jalgpalli-MM-i vahel – varem, lapseeas, terve igavik – läheb nüüd kiirelt mööda.

      Mul on tunne, nagu oleksin nendel enesehaletsuse päevadel vaadanud surematuse fiktsiooni taha, kardina taha, mis ripub kuristiku ees, küll kurakätt, küll hüvakul: ühel päeval on lõpp, maa saab meid tagasi, pöörleb sellegipoolest edasi, ka ilma meieta.

53

      B on mulle alati mõista andnud, et asi pole sugugi nii hull. Sõnaselgelt pole ta seda kunagi öelnud, tema sõnum aga oli: sa elad – te elate, mingil ajal hakkas ta mind sinatama – veel täitsa hästi. Ja ma elasin hästi. Ma tegin, mida tahtsin, olen pool maailma läbi reisinud ja ürgmetsas käinud. Mul pidi vaid piisavalt ravimeid kaasas olema.

54

      Voodist näen ma kanali ääres paiknevat elektrijaama, korstnad taevasse tõusmas, ma loen need üle, neid on endiselt neli. Ma võiksin tõusta, peaksin ainult tilgutile klemmi panema. Ma võiksin tõusta, hommikumantli selga tõmmata, koridori astuda, liftiga alla sõita ja õue minna. Ma võiksin kliiniku alalt läbi lõunapoolse värava lahkuda, tänava ületada ja suunduda Föhre sillale või ka lihtsalt kalda äärde ja ennast vette kukutada. Ma võiksin – jah, vesi on piisavalt külm, külmas vees käib see kiiresti, siis aga meenub mulle jälle laps, kes hommikuti ärgates alati naerab ja on nii väga olemas, tütre pärast peaksin ma jääma, jah, tahaksin veel paariks aastaks jääda. Sellest hoolimata, ma ei tea, miks, oleksin täna meelsamini surnud. Või siis vihmauss. Järgmises elus tahaksin ma vihmauss olla.

55

      Ikka ja jälle kuulen ma: „Te peate jooma, väga palju jooma!” Joomisest saab haiglas ülesanne. Kas te olete joonud? Mitu klaasitäit?