Elu. David Wagner

takjapaelakinnitused, olen ma märganud, ma juba rõõmustan ette selle hääle üle, kui ta manseti jälle avab –, pumpab manseti vasakus käes oleva palliga täis ja laseb seejärel õhu aeglaselt välja, ta on surunud stetoskoobi otsa mu küünraõndlasse, kuulatab ja jälgib manomeetrit. Tegelikult oleks tal vaja rohkem käsi: üks stetoskoobi jaoks, üks manomeetri ventiili sättimiseks, üks minu käe hoidmiseks. Paraku on tal nii nagu minulgi kaks kätt.

      Mulle meeldib see puudutus.

      MINU VALGE VAAL

      Üheksa päeva pärast saan ma koju. Õunapüree seisab ikka veel laual, vann ei näe just kena välja. Tütar on reisilt tagasi, tuleb koos oma emaga läbi ja imestab – ta on ju alles kolmene –, kui nõrk isa on. Käi ometi korralikult, ütleb ta, kui ma püsti tõusen ja proovin üks-kaks-kolm-neli sammu astuda. Sa pead niimoodi käima, ütleb ta ja näitab ette: pea püsti, selg sirge, otse edasi. Üks isa, tuletan endale meelde, peaks ju olema suur, tugev, haavamatu, jah, surematu.

      Proua Rutschky toob loomalihapraadi, ma laman voodis, magan palju, vean end vaevu vannituppa ja vaatan teleseriaale, palju jagusid, mul on aega. Ma vaatan seriaale „Mulla all” ja „Sopranod” ja „Teadmata kadunud”.

      Nädal hiljem taas verejooks, sõidan jälle haiglasse, seekord – verd immitseb sisemiselt – tõepoolest taksoga. Traumapunktis kaotan ma teadvuse, taas opile, taas ligatuurid, taas intensiivravisse. Mul on verd juba väheseks jäänud, saan lisaks kaks kotti plasmat.

25

      Ärgates näen oma palatis B-d. Ta naerab ja õnnitleb mind: et ma veel siin olen, et ma veel elan, see olevat lausa ime. Ta räägib ja räägib, mina kuulan, mulle meeldib ta hääl, see on ju ammu tuttav, juba kakskümmend neli aastat. Ja ma tean, mida see hääl kohe ütleb, ma tean, et pean end jälle nimekirja panema, ma pean jälle seisma uue maksa ootelehel, nii nagu ma kord juba paari kuu eest olin. Teid tuleb jälle ootelehele panna. Jah, ütlen ma, ma tean.

26

      Näidud on kehvad, ma pean haiglasse jääma.

      Ma laman hulk aega, igavlen ja õpin tasapisi jälle kõndima. Füsioterapeudi käevangus vean end mööda koridori, ta manitseb, et ma pean jalgu tõstma, mitte lohistama. Mina lohistan edasi, kuna tahan veel kord kuulda ta suust „Palun ärge lohistage!” – ka tema hääl meeldib mulle. Vangun ta käevangus koridori lõpuni ja näen, et me seisame kõrvuti helikopteriplatsil, suur H märgib maandumispaika. Korraga kujutan ette, kuidas ma temaga, selle kenakese füsioterapeudiga, kelle hääl mulle nii hästi meeldib, sealt helikopterisse ronime ja halliträhmulisse taevasse lendame, kuhugi ära, ma unistan suurest põgenemisest. Füsioterapeut aga ütleb, et me peame kõndimist jätkama, tagasi mööda koridori, mööda viltuselt raamitud kalendripiltidest, mis vasakut ja paremat kätt seintel ripuvad: Seljalandfoss, mingi juga Islandil, Moai kujud Lihavõttesaarel ja kaks laudjat mäge päikeseloojangus, Monument Valley, Utah, tuntud värk sigaretireklaamidest ja John Fordi vesternitest. Leht on raamis kohalt nihkunud.

      Koridori teises otsas jõuame istumisnurka, seal seisavad valge traatpunutisest laud ja kolm tooli, vaid kaks neist polstriga. Valge orhidee – vist plastmassist? Ei, need taimed näevadki sellised välja, õitseb muidu tühjal riiulil. Ikka veel füsioterapeudi käevangus, kelle nimi, nagu silt ta rinnas reedab, on Johanna, pööran ma ringi ja vangun taas helikopteri maandumisplatsi poole. Seinal torkab silma veel üks kalendripilt, unelmate saar Bora Bora, Prantsuse Polüneesia, värvid fotol on vaid roheline, türkiis ja sinine. Ja ma ütlen: „Johanna, sinna tahaksin ma koos teiega minna.”

27

      Ma jaksan jälle – derviš nimetab elu reisiks – vannituppa minna. Vähemalt seda.

28

      Päev edasi tohin ma ilma Johannata koridori minna ja silmitsen tulekustutit, see ripub seinaorvas, milles võiks ka pühakuju seista. Puuteibast käsipuu jookseb kogu pikkuses koridoriseinal. Ma möödun väga aeglaselt kärulauast, sellel on käepärast haavaside (steriilselt pakitud), veniv fikseerimisside, Bepanthen salv ja ühekordsed kindad. Tagapool seisavad kaks tühja, üleni läbipaistva kilega kaetud voodit, oodates uusi patsiente; kilekatte all püsivad need steriilsed ja kenasti värsked. Ma manööverdan nendest ringiga mööda, hoian ühe voodi otsast kinni ja jõuangi taas traatpunutisest istenurgani valge orhidee juures. Aknalaual lebab seekord ajakiri ZEIT, eelmisel päeval ma seda ei näinud. Võtan selle kätte ja löön lahti ja loen paar lauset reportaaži ühest suurest prügimäest Kairos. Ajakiri meeldib mulle, meeldib rohkem kui muidu, see tundub küll kuidagi kummaline. Miski ei klapi. Autod, mida leheküljesuuruselt reklaamitakse, näiteks uus Saab, on vanad ja vormitud, väiksemad kuulutused mainivad firmasid, millest pole ammu midagi kuulda olnud. Kas Wang Computer üldse tegutseb veel? Ma heidan pilgu kaanele ja imestan: see ajakiri ZEIT on ilmunud 1987. aastal. 1987? Kust see nüüd siia sai? Mis aasta meil praegu on? Või olen ma äkki jälle viieteist-, neljateist-, kolmeteistaastane?

29

      Ma olen kaheteistaastane ja mul valutab kõht, mul valutab sageli kõht, aga ma ei tee sellest välja. Kord, kui olen koos isaga aastavahetuseks suusapuhkusel, heidab üks arst, isa sõbra sõber, mu kõhule pilgu peale, kompab seda ja avastab, et mul on maks paistetanud. Ta arvab, et kodus peaksin arsti juurde minema. Nädal hiljem diagnoosib perearst maksapõletiku, ma pean minema haiglasse, seal ei leia arstid küll midagi, mis võinuks põletiku põhjustada, pole tegemist viiruselise hepatiit A-ga või B-ga, aga see pole ka hepatiit non-A-non-B, nagu hepatiit C eri vorme kaheksakümnendate aastate algul veel kutsuti. Lõpuks, kui laman juba Bonni ülikooli lastekliinikus ja mind on korduvalt punkteeritud, selgub, et mul on autoimmuunne hepatiit, minu immuunsüsteem peab kehaomaseid maksarakke võõraks koeks ja moodustab autoimmuunseid antikehasid, need antikehad põhjustavad maksas põletikku. Miks immuunsüsteem niimoodi käitub, pole tänaseni teada.

30

      Ma vaatan aknast välja ja jälgin vastasmaja esimesel korrusel tehtavaid ettevalmistusi opiks, kaks naist rohelistes opitoarõivastes seisavad valgete kahhelseintega ruumis. Üks tõmbab endale parajasti kummikindaid kätte, koos seavad nad opiriistad valmis, ajavad sealjuures juttu. Paar akent edasi kõrgemal näen ühes palatis valgete juustega meest, ta istub laua ääres ja vaatab välja. Küllap näeme ühte ja sama puud, seda puud minu akna ees, minu puud, mis mul terve päeva silma all. Tema peab seda oma puuks. Altpoolt on kuulda jalgratta kääksumist, sinistes tunkedes mees veereb mööda, ilmselt kuulub ta haigla tehnilise personali hulka, tal on kokkupandav jalgratas. Paistab nii, et ta sõidab puhkepausile, ta sõtkub pedaale väga aeglaselt.

31

      Ma olen kaheteistaastane, siis kolmteist, ja mu maks on omadega läbi, ilmselt on juba pikemat aega põletikus olnud. Kuigi olen veel laps, on mu maks selline nagu viiskümmend aastat kestnud alkoholi tarbimise järel, kuid ma saan kolmandiku maksa abil ja õige mõõdukate näitudega edasi elada, ainult et need näidud ei tohiks enam halveneda, ütleb B, minu arst. Algab kombineeritud ravi kortisooni ja ühe immuunsupressiiviga, põletik annab järele, tsirroos jääb. Ma tunnen end hästi. Ma tunnen end hästi, kuni algavad probleemid ravimite kõrvaltoimetega. Mu nägu paistetab suureks kui täiskuu, teismelisena näen ma välja nagu hamster, nägu on täidlasem Helmut Kohli omast. Mu nahk muutub õhukeseks, luud pehmenevad, mul on osteoporoos justkui mõnel vanal naisel, ikka ja jälle tekivad kõõlusetupepõletikud ja õrnemastki puudutusest sinised plekid. Mul tekib roheline kae, kuna kortisoon tõstab silma siserõhku, ma pean kasutama silmatilkasid, mis muudavad mu pupillid tillukeseks kui nõelaots, ma vaevu tajun veel midagi ja näen välja nagu heroiinisõltlane. Ma jään lühinägelikuks, saan prillid ja nahal tekivad venitusarmid, ma võtan aina rohkem ravimeid ravimite kõrvaltoimete vastu, nendel on omakorda kõrvaltoimed. Probleemid on mul ikka muudkui ravimite kõrvaltoimetega, ainult kõrvaltoimete tõttu märkan seda, kui haige ma olen – see on lause, mida ütlen arstidele üha uuesti, varsti juba kolmkümmend aastat. Ma võtan oma ravimeid kakskümmend kolm, kakskümmend neli, kakskümmend viis aastat, hommikuti, lõuna ajal ja õhtuti, ja ma võtan ravimeid ravimite kõrvaltoimete vastu. Mõnikord kujutan endale ette, et kuulen endas oma ravimite farmakoloogilist sümfooniat – kuidas nad kokku kõlavad, milline jumalik ka.

32

      Mu puu lehvitab, ta lehvitab oma okstega. Ta lehvitab hommikuvalguses ja ta lehvitab tuulega, ta kroonis on õrn lainetus.

      All seisab üks