Rolling Stones. Philip Norman

ma rääkisin, ei paistnud olevat kuulnudki midagi Rolling Stonesist. Viimaks ütles keegi: „Äkki Eric Easton teab midagi.” Loomulikult tundsin ma Ericut. Ja kui ma siis olin temaga rääkinud, saime mõne päeva jooksul kokkuleppele.”

      Ent enne kui Rolling Stones sai Deccaga lepingu sõlmida, tuli üle saada ühest väiksest tõkkest. Lint, mille nad olid salvestanud IBC stuudios Glyn Johnsi juhtimisel, oli ikka veel IBC käes ning seda võis tõlgendada kui varasemat lepingulubadust. Eric Easton soovitas rollingutel endil pöörduda IBC-sse ja rääkida, et nad on laiali läinud ning tahaksid lindi suveniiriks tagasi osta. IBC, kes ei osanud midagi kahtlustada, oli nõus andma selle ära stuudios tehtud kulude ehk 109 naela eest.

      Ei kulunud nädalatki, kui Easton ja Dick Rowe olid juba lõpusirgel kontrahtiga, mis pidi Decca värbamisjuhi arvates tähendama lihtsat ja kindlat kaheaastast lepingut. Rowe uskus, et see annab tunnistust Decca suuremeelsusest. Kui Brian Epstein sõlmis EMI nimel biitlitega lepingu, oli ta sundinud nad pärast korduvat äraütlemist leppima armetu ühepennise tasuga plaadi pealt. Seetõttu pidas Rowe peagu auasjaks pakkuda Rolling Stonesile – nii tundmatu ja ennustamatu tulevikuga kui see bänd oligi – tavapärast plaaditulude taksi: viis protsenti iga müüdud plaadi pealt.

      Seni oli Dick Rowe rääkinud läbi meeldiva ja kuuleka eakaaslase Eric Eastoniga. Selle väljakujunenud ja turvalise asjaajamise viisi, kus tehinguid tehti üle kogenematute poisikeste peade, ajas nüüd sassi Eastoni üheksateistaastane partner. Enne kui Andrew Loog Oldham jõudis Decca kontorisse sisse astuda, oli ta kujutlenud ennast jälle uude rolli. „Otsustasin, et olen väike vastik tõusiklik rahajõmmist sitapea.” Ta ilmuski, ilma et teda oleks kutsutud, Decca tegevjuhi Bill Townsley juurde kokku lepitud kohtumisele ning sissejuhatuseks asetas jalad jultunult tolle lauale.

      Dick Rowe jõllitas pulkas silmi seda linalakka noorukit, kes lükkas väga järsult tagasi Eric Eastonile adresseeritud ettepaneku leppida kokku aeg, millal Rolling Stones hakkab Decca produtsentide juhtimisel Decca West Hampsteadi stuudios salvestama esimese plaadi materjali. Oldham vastas, et Rolling Stones ei hakka kasutama Decca stuudiot, ning Rowe vihasest põrnitsemisest välja tegemata lisas, et nad ei vaja produtsenti. Neil juba on üks, nimelt Andrew Loog Oldham.

      Oldham ei olnud unustanud nõuannet, mis oli talle pudenenud Phil Spectori limusiini sügavustest. Lihtsalt kokku võttes seisnes nõuanne selles, et kogu materjal, mis salvestatakse plaadikompanii stuudios, jääb plaadikompanii omandiks. Kui salvestada Rolling Stonesi sõltumatult ja anda seejärel emasalvestis plaadikompaniile plaatide tootmiseks ja levitamiseks, säilitaks Oldham autoriõiguse ja üksiti võtaks Deccalt kontrolli selle üle, mida bänd linti võtab. Säärane ettepanek oli Suurbritannia plaadistamisajaloos enneolematu. Oldhami tingimuste vastuvõtmine kinnitab, kui meeleheitlikult igatses Decca paisata areenile uut Beatlesit.

      Päikeseprillid, mis varjasid Andrew Loog Oldhami pealtnäha nii süütut pilku uute mornide äripartnerite eest, olid teine Phil Spectorilt laenatud nõks. Oma vaimus kerivas filmis nägi ta end juba Inglise Spectorina – sama kuulsana ja sädelevana kui kes tahes tema hoole all olev artist. Niisiis kuulutas Oldham, kes polnud seni veel kordagi salvestusstuudiosse sattunud, Dick Rowe’le ja Deccale, et Rolling Stonesi esimene singel valmib tema ainujuhtimise all.

      Väga lihtne oli üürida Olympic Studios viienaelase tunnitasu eest salvestusruume. 1963. aasta 10. mail saigi Oldham kokku kuue rollinguga ja pisut segaduses helirežissööri Roger Savage’iga, kelle teenus oli lepingus paika pandud.

      Oldham oli käskinud rollingutel valida nende endi arvates oma viis parimat laulu. Tema asi oli otsustada, mis lugu läheb singli A-poolele ja mis B-le. See osutus siiski märksa keerukamaks probleemiks, kui ta oli ette kujutanud. Rolling Stonesi parimad lavapalad olid „Roll Over Beethoven”, „Dust My Blues”, „Roadrunner” – rütmibluusi klassika, mis oli nüüdseks nii laialdaselt teistegi bändide repertuaaris, et sel polnuks kommertsedetabeleis peagu mingit lööki.

      Lõpuks valiti A-poolele Chuck Berry lugu „Come On”, mille nad olid salvestanud juba IBC stuudios. Rolling Stonesi esituses seisnes selle peamine väärtus vähetuntuses. Vähesed Berry Briti fännid olid kuulnud originaalversiooni tavatult kummalise huumoriga sõnu ja veidrat rumbarütmi. B-poolele, mis ei pidanud olema nii kaubanduslik, pandi samuti juba IBC-s salvestatud lugu, Willie Dixoni „I Want to Be Loved”.

      Rolling Stones kulutas umbes kolm tundi, et „Come On” saaks uue lihvitud kuju, kuid ometi jäi selles kõlama ebakindlus ja söakusetus. Chuck Berry äraspidisest rumbast olid järel ainult rutakad kitarrid ja bass, millesse pikiti suupilli ohkivaid riffe. Samamoodi ei jäänud Mick Jaggeri esituses palju alles algupäraste sõnade ägedusest ja meeleheitest. Seal, kus Chuck Berry kirus „üht lolli jobu”, oli Jaggeri arvates mõistlikum laulda „üks rumal semu”. Ent hoolimata suurimast muutusest, tänu millele sai suurt osa laulust korrata, kestis lõplik lugu ikkagi vaevalt minut ja nelikümmend viis sekundit.

      Produtsendina pidi Andrew Loog Oldham jälgima aina stuudio seinakella ja tusatsema, et jälle on tund kulunud ja järjekordsed viis naela läinud. Viimane partii lõpetati pisut enne kuut õhtul. Tahtmata kulutada veel viit naela, ütles Oldham, et see sobib, ja hakkas stuudiost välja minema. „Aga mis miksimisest saab?” küsis helirežissöör hämmeldunult. Phil Spectori Briti variant ei teadnudki, et kui lugu on linti võetud, tuleb selle eraldi salvestatud vokaal- ja instrumentaalosad kokku miksida. „Sina miksid,” teatas Oldham muretult. „Ma hüppan hommikul läbi ja võtan lindi kaasa.”

      Tulemus jäi isegi pärast miksimist 1963. aasta popsingli üsnagi tagasihoidlikust standardist kaugele. Nii väitis Dick Rowe ja rollingud nõustusid sellega. Nad olid nüüd Rowe’ga innukalt nõus, et singel tuleb Decca oma stuudios ja kogenud helimeeste järelevalve all ümber salvestada. Seal küündisidki „Come On” ja „I Want to Be Loved” viimaks sellise standardini, mis rahuldas nii muusikuid kui ka Rowe’d. Siis aga otsustati minna välja ikkagi IBC-s tehtud versiooniga. Avaldamiskuupäevaks määrati 7. juuni.

      Rolling Stones oli nüüd Decca artist, osa sellest talentide maailmast, kuhu kuulusid Little Richard, Tommy Steele, Duane Eddy ja Buddy Holly. Ja ehkki Eric Easton töötas nende tulevase karjääri nimel, jäi nende olukord muus mõttes üsna samasuguseks kui enne. Nad mängisid endiselt samades klubides – Giorgio Crawdaddy, Marquee, Ken Colyeri Studio 51 – sama napi raha eest. Isegi viimati nimetatu, see varasem folgipuritaanide pesake, oli nüüd pühapäeva pärastlõunati rahvast nii tuubil täis, et tüdrukud jõudsid tualettruumi ainult sel moel, et nad tõsteti üle inimeste peade.

      Ühel pühapäeval oli Studio 51-s säherdune trügimine, et Shirley Arnoldi nimeline tüdruk minestas. Ta toodi bändi riietusruumi rollingute ja nende noore mänedžeri hoolitseva pilgu alla. Shirley oli kirglik bluusifänn, kes käis toona ühe teise rütmibluusi pundi, Downliner Secti liikmega. Ta sattus vestlema Oldhamiga, kes tegi talle pärast paariminutist jutuajamist ettepaneku hakata korraldama Rolling Stonesi looteseisundis fänniklubi. „Ütlesin, et võtan selle ette. Sellest ajast peale ulatas Andrew mulle aeg-ajalt umbes kolmsada rahakaarti, mille tüdrukud olid tellimuse eest saatnud, ja ütles: „Aja need korda.””

      Samal ajal valmistus Decca lennutama oma uut saavutust avalikkuse ette samasuguse hoo ja tulevärgiga, mis iseloomustab pärastlõunast riigiametnikku. Decca strateegia – nagu kõik muugi – tuli otse peadirektori kabinetist. Sir Edward Lewis ei uskunud avalikustamise jõudu. Tema kogemuse järgi tõid rohkem sisse artistid, kelle eraelu oli tundmatu. Näiteks kui kuulsa bigbändi juhi Ted Heathi surm jäi tema arvestatava Ameerika publiku hulgas suuresti märkamata, plaadistas Decca tema orkestriga edasi, jättes mulje, justkui juhiks seda endiselt Heath.

      Nagu Andrew Loog Oldham teadis oma pressiesindajaajast, oli olemas ainult üks kindel viis, kuidas suruda tundmatu pundi esiksingel üleriigilisse edetabelisse. Bänd peab esinema ABC-TV ülimenukas laupäevaõhtuses saates „Thank You Lucky Stars”.

      Õnneliku juhusena oli selle saate – ja ka BBC sama mõjuka „Saturday Clubi” – juht Brian Matthew Eric Eastoni klient. Kahjuks aga oli Matthew suhtunud Rolling Stonesi seni halvakspanuga, kritiseerides Mick Jaggeri laulmisstiili ja nende üldist räpakat olemust. Et saada kutset saatesse „Thank You Lucky Stars”, pidid rollingud sättima end raamidesse, mille Beatles oli kõikidele