Rolling Stones. Philip Norman

juht.

      Brian Jones oli juba ammu tüüdanud Giorgiot jutuga, et ta võtaks Rolling Stonesi aitamiseks midagi ette. „Tal oli väike kõnehäire, ta soseles. See oli üks osa ta sarmist. „Tule ja kuula meid, Giorgio,” anus ta mind. „Oh, Giorgio, palun hangi meile mõned mängud.””

      Pärast nende esimest, katastroofilist esinemist Piccadillys oli Giorgio näinud neid uuesti Suttoni klubis Red Lion ning ta pidi tunnistama tohutut edasiminekut. „Aga mida sain ma teha? Richmond oli juba Dave Hunti päralt.”

      „Lõpuks oli ilm see, mis andis neile võimaluse. Dave Hunti bändil ei olnud võimalik lume tõttu kohale tulla … ja ega ma niikuinii sellest Dave’i jump-bluusi värgist suuremat pidanud. Nii et esmaspäeval helistasin Ian Stewartile. See oli naljakas: et Rolling Stonesiga ühendust saada, pidid helistama mingisse keemiatööstusse. Ütlesin talle: „Anna kõigile oma bändis teada, et järgmine pühapäev lähete lavale.””

      Sel pühapäeval, kui Rolling Stones mängis Dave Hunti bändi asemel esimest korda Crawdaddy klubis, oli publikut tavapärasega võrreldes armetult vähe. „Läksin hotelli kõrtsi, et leida pisut kliente juurde,” räägib Giorgio. „Kõik, kes olid ostnud pileti, võisid tuua ühe inimese tasuta sisse.”

      Giorgio ise seisis pooltühjas ruumis ja vaatas bändi, mis oli võrreldes paari nädala taguse ajaga, kui ta neid viimati Red Lionis nägi, peagu tundmatuseni muutunud. Silmatorkavaim muutus oli lopsaka kollase potisoenguga Brian Jones, kes meelitas ja hellitas suupilli oma käte vahel ning võlus sealt helisid, mis visklesid Keithi kitarririffidel otsekui hõbedased vilkad kalad. Teine muutus oli peenes vestiga ülikonnas tüüp, kes istus trummide taga sama naudinguküllase näoga nagu elektritoolil ootav surmamõistetud kurjategija, ent mängis ometi säärase veatu ja õrna täpsusega, mis sidus kõik lahtised otsad kokku ja sulges iga lõhe. Kui laulja selja taga oli kõik viimseni paigas, oli laulja ise täiesti paigast ära, ja seejuures väga pealetükkivalt paigast ära: ta sviitrikaelus oli libisenud üle ühe õla nagu naisterahva kodukleit, suu korrutamas musta mehe sõnu, tuunjas pilk otsimas ümbritsevailt peegleilt iseennast. Sel lumisel pühapäevaõhtul Thamesi-äärses kõrtsis, kus pudelid klirisesid korvides ja nooled mütsatasid vastu märklauda, astus Rolling Stones oma esimese sammu meistristaatuse poole.

      Kolme nädalaga olid nad köitnud enda külge väga suure fänkonna, kusjuures rütmibluusi austajaid oli nende seas vähemik. Richmond, Twickenham ja Surbiton pakkusid pühapäevaõhtuks lihtsalt liiga vähe põnevust. Selles aina suuremas rahvahulgas, kes kogunes jaamahotelli juurde ja tulvas selle tagaruumi, oli kõikvõimalikke noorte inimeste liike. Seal oli just oma Lambretta rollerilt maha astunud kinninööbitud pintsakus mod’e. Seal oli mustas nahas ja kauboisaabastes motomehi. Seal oli polokrae järgi tuvastatavaid kunstitudengeid, oli müüjaabilisi ning ümbruskonna jõukate keskklassikodude poisse ja tüdrukuid. „Ja tead mis, selles kohas polnud mitte kunagi ühtki löömat,” räägib Gomelsky. „Kogu see klaas seintel – ja mitte ainumastki mõrast peeglit.”

      Algul pidas Crawdaddy rahvas end ülal nagu džässisõbrad: nad lihtsalt seisid ja vaatasid punakas hämaruses mängivat Rolling Stonesi. Siis aga hüppas Giorgio noor abiline Hanish Grimes ühel õhtul lauale ja hakkas nagu derviš oma käsi muusika taktis venitama ja võngutama. Hamishi improvisatsioonipuhangust sündis Crawdaddy klubi veider tants, mis võrsus osaliselt tvistist ja hully-gully’st, ent oli ainulaadne selle poolest, et seda sai esitada üks mees või koguni meestepaar, kes haakusid veidras sitikalikus haardes üksteise külge. Rolling Stonesi etteaste kõrghetk oli alati Bo Diddley laul – „Do the Crawdaddy” või „Pretty Thing” –, mille ajal hüples ja pöörles kolmesajapealine publik ühise massina lausa kakskümmend minutit järjest.

      Giorgio Gomelskyst sai Rolling Stonesi esimene mänedžer, ehkki talle oli vastumeelt, et teda võidaks pidada millekski nii kodanlikuks. „See oli alati partnerlus. Ma jagasin uksel korjatud raha igal pühapäeval nendega võrdselt. Nemad aitasid mul klubi käigus hoida. Näiteks ei maksnud ma kunagi Crawdaddy reklaamimise eest. Me panime rollingutega kõikjale salaja plakateid. Ma lasin neid trükkida tuhat tükki nelja naela eest ja nemad segasid Edith Grove’i vannis liimi valmis.”

      Sestpeale kui nad hakkasid Richmondi suuri rahvamasse meelitama, oli Giorgio veennud oma tuttavaid Londoni muusikaajakirjanikke tulema kohale ja vaatama Rolling Stonesi esinemist. Ühtlasi hakkas ta neid Crawdaddy laval filmima ja korraldas neile ühes väikses stuudios paari Bo Diddley loo salvestamise. See oli väga selle idealistliku venelase moodi: nähes ise vaeva, et Rolling Stones käima lükata, ei üritanud ta kordagi neile mingit erilepingut peale suruda. Vastupidi, ta soovitas, et nad ei laseks end kunagi kellelgi kontrollida. „Ma aina korrutasin neile: „Oodake, saage tugevaks, nii et tulete ise kõigega toime ega pea kelleltki midagi paluma. Ärge laske juhtuda, et keegi marsib siia sisse ja võtab teid üle.””

      Abivalmil Giorgiol oli mõttes mõnevõrra suurem ettevõtmine. Kaks aastat varem Lääne-Saksamaal elades oli ta käinud Hamburgis räpases St. Pauli linnaosas ja näinud biitleid nende varaseimas kehastuses – mustas nahas motovendadena –, esitamas nülitud rütmibluusi ja omaenda algelist loomingut hooradest, transvestiitidest ja meremeestest koosnevale publikule. Vaadates neid nüüd sätitud ülikondades kepslemas ja karglemas aina metsikumail hüsteerialaineil, taipas Giorgio Gomelsky, et nad kujutavad midagi enamat kui pelgalt suurimat popatraktsiooni pärast Cliff Richardit ja tema Shadowsit.

      Londoni tillukeses impressaariote ringkonnas sattus Giorgio Gomelsky üsna kiiresti kokku Beatlesi kahekümne seitsme aastase mänedžeri Brian Epsteiniga. „Ma olin Epsteini juures, kui kontserdikorraldajad helistasid ja pakkusid talle biitlite esinemise eest viiskümmend naela. Ta ütles: „Ma ei tea …” ja hakkas oma märkmikku uurima. Seepeale pakuti teisel pool toru kuuskümmend naela. „Ma ei tea …” ütles ta jälle. Siis pakkus impressaario seitsekümmend naela, arvates, et Epstein pressib välja suuremat summat. Aga ta ei pressinud. Ta lihtsalt ei suutnud leida sobivat kuupäeva.”

      Giorgio käis Brian Epsteini juures kui avangardistlik filmirežissöör, esitledes talle ekraaniideed, mis avaks biitlite lärmakat sarmi ja väljaspool lava avalduvat, ent avalikkusele seni tundmata tänavatarkust. Ta töötas parasjagu stsenaariumitooriku kallal, abiks näitlemistudengist kolleeg Ronan O’Rahilly ja džässikirjanik Peter Clayton. Tal olid Beatlesi kuttidega küllalt head suhted, et kutsuda nad pühapäeva õhtuks pärast seda, kui nad on lõpetanud saate „Thank You Lucky Stars” ülesvõtmise Twickenhami-lähedases stuudios, Crawdaddysse.

      Rollingutel, kel oli tol õhtul mäng, jäi suu lahti, kui nad nägid sisenemas kallites nahkkuubedes nelja biitlit, keda Giorgio juhtis lava ette parimale platsile. Hämmeldus aina kasvas, kui noodsamad inimesed, keda nad pidasid tähtsateks kuulsusteks, tulid hiljem nende juurde ning hakkasid oma tummise Liverpooli aktsendiga kamraadlikult rääkima, kuidas rollingute muusika on „vingä” ja „mõnus”. Eriti John Lennon vaatas Brian Jonesi justkui kangelase poole. „Sa ikka oskad seda suupilli mängida, kuule,” ütles ta. „Ma ise tegelt ei oska, ma ainult puhun ja imen.”

      Järgnes pikk ja sõbralik jutuajamine. Biitlitele oli olnud liigutav kogemus näha punti, mis meenutas nii väga neid endid mõnda aega tagasi, enne kui Brian Epstein viksis nende muusika ja väljanägemise läikima. Rollingud omakorda nägid neis rütmibluusi verevendi, kes olid ainult vastu tahtmist hüljanud Chuck Berry ja asendanud ta omaenda loominguga, mida popisõbrad üha tungivamalt nõudsid. Iseäranis Mick Jaggerit lummas tõik, et John Lennon ja Paul McCartney olid kirjutanud koos üle saja laulu ning et neil oli juba pärast ühtainsat esikümnehitti osalus oma plaadifirmas. Veidi aja pärast heitis Mick tavapärase reserveerituse kõrvale ja hakkas biitlitelt üksipulgi uurima, kui palju võib teenida ühe laulu pealt autoritasu.

      Nädala pärast esines Beatles oma esimesel suurel Londoni kontserdil, mille korraldas BBC Royal Albert Hallis. Rollin’ Stones istus esireas ja neil oli ka ligipääs liverpoollaste karmilt kaitstud riietusruumi. Hiljem aitasid Giorgio ja Brian biitlite kahel tuurimänedžeril Malil ja Neilil tassida lavatehnikat autosse. Mõned tüdrukud, kellele oli silma torganud Briani blond juuksekuppel, pidasid teda ekslikult üheks biitliks ja hakkasid vastuvaidlemisest hoolimata tema ümber siblima ja talt valjuhäälselt autogrammi lunima.

      Giorgio