Rolling Stones. Philip Norman

niigi küll ja rohkem, millele mõtelda. Niisiis loobus ta võimalusest juhtida korraga kaht bändi, millest kujunesid juba mõne aja pärast kõigi aegade suurimad supergrupid.

      Seejärel otsis Oldham abi Eric Eastonilt, agendilt, kes tegeles selliste peavoolu artistidega nagu kitarrist Bert Weedon, laulja Julie Grant ja kõrtsipianist Mrs Mills. Endine elektriorelimängija, tasase loomuga prillitatud Easton näis sobivat kõigeks muuks kui ühe karvase rütmibluusibändi hooldajaks. Sellegipoolest oli ta nõus minema Oldhamiga neid järgmisel pühapäeval kaema, ohverdades selle nimel koguni oma lemmiktelesaate „Sunday Night at the London Palladium”.

      Oldham vaatas nüüd teist korda kohmetu, venivahuulse, lotaka tudengipulloveriga vokalisti selja taga „bluusi juurte värki” mängivat Rolling Stonesi. Esinemise lõpul väljendas Easton, kes tegeles veel ka elektriorelite laenutamisega, parimal juhul kõige ebamäärasemat kahevahelolekut. Oldham läks pundi trummari, nukra näo ja moekate riietega poisi juurde ning küsis, kes on nende juht. Charlie Watts osutas Brian Jonesile. Oldham mäletab, kui otsustavalt välistas Brian Jones tema jutuajamise Micki või Keithiga. „Brian oli üks väga veider tegelane, nagu väike Walesi poni oma suure pea, laia keha ja lühikeste jalgadega. Aga tal oli uskumatu külgetõmme. Ta tegi nii, et sa pidid talle otsa vaatama.”

      Sellele õhtule järgnesid mõned kohtumised Eric Eastoni Londoni kontoris, kus ettevaatlik agent ütles, et ta võib Rolling Stonesi heaks ehk üht-teist teha, kuid ei luba midagi. Üks eraviisiline loominguline ettepanek Oldhamile tal siiski oli: Mick Jaggeri hääl ei pruugi olla küllalt tugev, et paljudele järjestikustele kontserdiõhtutele vastu pidada. Ja kui jutt läks Brianile, nende juhile, siis ta tundus olevat küllalt võimekas, et Mick välja vahetada. Ent põhjustel, millest ta isegi veel päris hästi aru ei saanud, oli Oldham veendunud, et vokalist on asendamatu.

      Sellal kui Easton töötas üldstrateegia kallal, lõi Oldham kuue rollinguga tihedad sõbralikud suhted, mis oleksid võinud ta vanema kolleegi ettevaatlikuks teha. Tegu oli tõepoolest täiusliku enesemüümisega, milles see üheksateistaastane nooruk segas osavalt kokku jultumuse ja vaistu. Ta jättis Brianile, Mickile, Keithile, Stew’le ja Charliele endast mulje kui tähtsast Londoni tegelasest, kes suudab anda neile kõik, mida nad vaid tahavad, ja viia nad kõikjale, kuhu iganes nad unistavad minna. Samal ajal oli ta üks neist endist, mässumeelne autsaider, kes jagas nende kvaasimarksistlikke ideaale ja evangeelset kihku tuua puhas bluus ja rütmibluus laiema kuulajaskonna ette. Ilma et ta oleks osanud mängida ühtki nooti, sai Andrew’st tegelikult bändi liige.

      Kui Giorgio Gomelsky jõudis mai algul Šveitsist tagasi, avastas ta, et Rolling Stones oli sõlminud Andrew Loog Oldhami ja Eric Eastoniga lepingu. Giorgiole rääkis seda Brian Jones, kes kinnitas miskipärast, et Oldham on ta vana kooliaegne sõber. Tegelikult oli Brian sõlminud lepingu kogu Rolling Stonesi nimel ja leppinud Eastoniga veel eraldi kokku, et ta saab nädalas viis naela rohkem kui teised.

      1962. aastal oli Briti popmuusika suurim ebaõnnerüütel Decca plaadikompanii Dick Rowe – mees, kes ütles Beatlesile ära. Seejuures ei olnud vähimatki vajadust meenutada – nagu Rowe ise seda pidevalt tegi –, et omal ajal oli tema otsus paistnud kõigiti loogiline. Liverpoolis ja Londonis korraldatud kahel proovikuulamisel olid need lapsemeelsed veiderdajad esitanud näiteks selliseid laule nagu „Besame Mucho” ja „Your Feet Too Big”, mis mõjusid valitsevat teismeliste maitset arvestades totruseni kohatuina, ning kokkuvõttes ei olnud nende esinemine mitte millegi poolest meeldejääv. Niisiis loobus Dick Rowe 1962. aasta jaanuaris Beatlesist ja sõlmis nende asemel lepingu bändiga, millel oli märksa külgetõmbavam ja kaubanduslikum nimi: Brian Poole and the Tremeloes.

      Kümme kuud hiljem vajutas see saatuselöök oma pitseri Dick Rowe igale tööpäevale. Biitlitest oli saanud teismeliste meelelahutusmaailma suurim nähtus pärast Elvis Presleyt. Dick Rowe oli lasknud neil peost pudeneda, ja otse Decca igipõlise võistleja EMI näljaste lõugade vahele.

      Need kaks kompaniid olid valitsenud Briti levimuusikat kakskümmend aastat, andes loendamatute tütarfirmade kaudu välja 95 protsenti kõikidest plaatidest, aga ka tootes raadioid ja plaadimängijaid – ning isegi grammofoninõelu –, et oma toodangut paremini müüa. Neist kahest oli just Decca kogu südamega pühendunud meelelahutusele. Decca plaadikompanii sinine ja Wimbledonis asuva tehase valge olid olnud grammofoni massilise leviku ajastu tunnusvärvid. Sel ajal kui Decca võttis esimesena Suurbritannias kasutusele kauamängiva plaadi, oli EMI ikka veel esmajoones elektriseadmete valmistaja, kes tootis televiisoreid ja raadioaparaate ning toonasele sõjaministeeriumile ka relvasüsteeme.

      Decca looja ning suuromanik oli Sir Edward Lewis, vibalik valgepäine mees, keda oli isegi ta parimail päevil nähtud väga harva naeratamas. Sir Edwardile oli plaadimuusika pelk tarbekaup, mis ei erine suuremat seebist või haaknõelast, ja see oli tõesti hääles üksnes siis, kui tegi tublit tulemust börsil, Sir Edward Lewise armastatuimas kohas. „Tean ainult üht inimest, kes on suutnud ta kunagi naerma panna,” on Dick Rowe hiljem meenutanud. „See oli Tommy Cooper. Kui Sir Edward juhtus mõnikord kontorist varem lahkuma, siis võis kindel olla, et õhtul on televisioonis Tommy Cooperi saade.”

      Decca valitsusaeg plaadikompaniina sai läbi 1954. aastal, kui EMI etteotsa asus endine edukas jahutootja Sir Joseph Lockwood. Lockwood peatas otsekohe EMI allakäigu, lõpetas raadiotootmise ja investeeris uude plaaditehasesse just täpselt õigel ajal enne esimest popmuusikabuumi. Sir Edward võttis Lockwoodi edu isikliku solvanguna ja rääkis temast üksnes kõige halvustavamal moel. Pisut lohutust leidis ta tõigas, et erinevalt temast endast ei kuulunud Lockwood ettevõtte suuromanike sekka, vaid oli „kõigest töövõtja”.

      Ja nüüd oli Lockwood saanud Dick Rowe tõttu loto peavõidu. Paistis, et EMI ei ole kahmanud oma kõhu alla mitte ainult biitleid, vaid kõik ülejäänudki Põhja-Inglismaalt pärit pundid ja nende rahakõlalise muusika. Pärast Decca värbamisjuhi uskumatut äpardust ei tahtnud keegi selle firmaga tegemist teha. „Asjad olid nii halvad,” räägib üks endine Decca töötaja, „et kui meie Alberti kaldapealsel asuvast kontorist jalutas mööda mõni noor kitarriga poiss, siis tormas kogu värbamisrahvas välja, et temaga leping sõlmida.”

      Rowe ainus lohutus oli see, et mitte ükski bänd, olgu ta nii populaarne kui tahes, ei suuda köita Briti teismelisi üle poole aasta. Ta võis olla kaotanud küll Beatlesi, aga tal oli tiivustav võimalus leida järgmine Beatles. Just selle eesmärgi nimel nüüd kogu Rowe värbamisosakond nii meeletult rabeleski. Nagu kõik teised plaadifirmad oli ka Decca saatnud oma talendikütid Liverpooli kammima Merseyside’i klubisid ja tantsusaale. Värbamisrahva ülekuumenenud aru suunas tugevasti ka tõsiasi, et biitlite kodulinn on meresadam. Sestap laiendati uue Beatlesi otsingut teistelegi meresadamatele: Cardiffisse, Bristolisse ja Southamptonisse.

      Dick Rowe ise tundis ikka veel kahjatsevat tõmmet sädeleva Liverpooli poole. Ta lootis leida sealt uue Beatlesi jälle 1963. aasta maikuu esimesel nädalal, kui osales linna kontserdisaalis peetud lauluvõistluse žüriis. Et asi oleks veelgi piinlikum, istus tema kõrval üks biitlitest, George Harrison. Rowe mainis Harrisonile vapra muretusega, et ta kirub ennast siiamaani. Ehkki John Lennon olevat kunagi lausunud, et loodetavasti neab see Decca mees ennast surnuks, ei paistnud George kauna kandvat. „Tegelikult,” kõneleb Dick Rowe, „rääkis ta mulle, et mul oli olnud õigus neile ära ütelda, sest nende proovimängimine oli olnud täiesti kohutav.”

      Kui lauluvõistlus oli jõudnud poole peale, ei olnud uut Beatlesit ikka veel näha. George Harrison mainis Dick Rowe’le, et ta võiks kaaluda lepingut ühe Londoni pundiga, kelle nimi on Rolling Stones ja kes mängib igal pühapäeval Richmondi jaamahotellis … Kui George pööras end vestluspartneri poole, avastas ta, et räägib iseendaga. Rowe tool oli tühi.

      Rowe meenutas, et kui ta sõitis pärast tulistvalu Liverpoolist lahkumist Richmondi poole, oli päike, punane ja soe justkui mõni lunastuse ettekuulutaja, silmapiirile laskumas. „Päike oli nii ere, et kui ma astusin klubisse, ei näinud ma peagu mitte kui midagi. Ainult hulk poisse, ühtki tüdrukut ma ei silmanud. Hulk poisse, kes tõusid ja langesid päkkadel.” Kuna teda ei tuntud ära – õieti teda Crawdaddy pühapäevaõhtuses rüsimas ei märgatudki –, seisis ja vaatas Dick Rowe nüüd neid viit kuju, kes pidid ta maine päästma. Ise küll väga elevil, sundis ta end järgima väljakujunenud