Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

kuid jälle katkestati teda armutult. „Hopp-hopphopp! Lase jalga ja helista, kuhu vaja!”

      Võib-olla nähes, et mõistlik suhtlemine ei anna siin midagi, tõmbusid Phearsoni kulmud kortsu ning ta marssis toast välja ja lõi ukse enda taga pahaselt mürtsuga kinni. Naine istus minu vastas toolile, tonksas üsna äraolevalt paari magnetofoni nuppu ja itsitas, nähes, kui suur ja kohmakas see on. Mina hoidsin pilgu põrandal, ise küürus nagu kõik inimesed, kes on hirmul ja ootavad karistust, ega julgenud loota.

      „Tõepoolest, milline jube supp siin kokku on keedetud,” lausus naine lõpuks. „Sa näed päris hull välja. Mina olen Virginia, juhul kui sa pead murrad – ja ma näen, et murrad. Muidugi murrad sa pead.”

      Ta kõneles minuga nagu hirmunud kassipojaga, nii et pigem üllatuse kui millegi muu pärast tõstsin ma korraks pilgu ning jõudsin märgata pärlitega käevõrusid ja hiiglaslikku kaelakeed, mis rippus naisel peaaegu nabani. Naine pani käed kokku, kummardus minu poole, vaatas mulle silma ega pööranud pilku ära. „Chronose klubile,” lausus ta lõpuks. „Mina olen Harry August. 26. aprillil 1986 plahvatab neljas reaktor. Aidake mind.”

      Ma hoidsin hinge kinni. See naine oli näinud minu kuulutust – kuid seda võis näha ka Phearson, kui ta vaevus seda otsima. Seda võis näha igaüks, kes loeb erakuulutusi nendes ajalehtedes, kus Simon oli lasknud minu sõnumi ära trükkida. Kas nüüd oli tulnud abi või kättemaks? Oli see päästmine või lõks?

      Olgu nii või teisiti, mis seal minu jaoks vahet?

      „Sa tekitasid meile tohutu probleemi,” lausus naine ohates. „See pole muidugi sinu süü, talleke. Sest noh… milline sa välja näed, loomulikult, täiesti arusaadav, väga kahju! Kui see kõik on möödas, on sul kindlasti vaja traumajärgset stressinõustamist, kuigi ma mõistan, kui raske on sellist asja leida. Sa näed välja… umbes viiekümnene? See tähendab, et sa sündisid kahekümnendatel – kohutav, kahekümnendatel oli nii palju freudiste, nii paljud tahtsid omaenda emaga magada. Aga Londonis Finchley kandis on üks imeline poiss, väga osav, väga mõistev, ei jaura sigaritest nagu Freud. Kui sellega ei mängi välja, on minu meelest alati väga palju abi kohalikest vaimulikest, peaasi, et nende poole pöörduda pihi vormis. Ja mõnikord hirmutab see neid niimoodi, et nad hüppavad kas või pükstest välja! Aga ära mõtlegi, ära mõtlegi…” Ta suskas nimetissõrmega lauda, nii et otsmine sõrmelüli pöördus tema meelekindluse jõust ülespoole. „Ära mõtlegi endale öelda, et sa ei ole kohutavas seisus, lihtsalt sellepärast, et sa oled juba mõnda aega siin ilmas elanud. Sa oled igatahes kohutavas seisus, kallis Harry, ja vaikiv õilis kannatamine ei anna siin midagi.”

      Nüüd ei suutnud ma temalt enam pilku pöörata. Kas see nägu – see vana paksult võõbatud nägu hüpleva kräsus juuksepahmaka all – tähendab tõesti pääsemist? Kas see naisterahvas oma suurte lillade rippuvate varrukatega ja šifoonriidest jakiga, oma klõbisevate ripatsitega ja paisuva vatsaga pärineb tõesti salapärasest Chronose klubist? Mul oli üsna raske üldse mõelda, rääkimata veel probleemi täpsemast analüüsist.

      „Mingit sisseastumistasu ei ole,” jätkas naine, nagu loeks mu mõtteid, „kuid eeldatakse, et sa annad oma osa järgmise põlvkonna heaks – hea tava ja nii edasi. Ainult üks reegel on kivisse raiutud – tee mida tahad, aga ära järgmiste jaoks asja kannikasse keera. Nii et palun, aatompommi viskamine New Yorgile jääb ära ja Roosevelti mahalaskmine samamoodi, isegi puhtalt katse eesmärgil. See tekitaks liiga suure segaduse. Ma eeldan, et sa oled huvitatud,” lisas ta minu vaikimisele vastuseks, „ja mulle tundub, et sellisel juhul peaks me järgmise kohtumise kindlaks määrama.”

      Ta kummardus mulle üle laua lähemale. Ma mõtlesin, et ta annab mulle nimekaardi, aga kui tema käsi kerkis, tuli nähtavale väike puust peaga taskunuga. Naise silmad välgatasid ja hääl oli vaikne. „Kuidas sobiks… kell kaks pärastlõunal, Trafalgari väljakul, 1. juulil 1940?”

      Ma vaatasin nuga, siis naist ja siis jälle nuga. Naine mõistis ja tõusis, naeratus endiselt näol. „Mina isiklikult eelistan reit,” seletas ta. „Vann oleks muidugi abiks, aga peab ju läbi ajama sellega, mis võtta on. Trallaa siis, doktor August, varsti näeme ja kõik see muu jutt!”

      Seda öelnud, lonkis ta lõbusalt minema.

      Selsamal õhtul lõikasin ma oma reiearteri läbi ja jooksin vähem kui nelja minutiga verest tühjaks. Kahjuks ei olnud mul käepärast ühtegi vanni, kuid pärast esimest kuutkümmend sekundit ei pannud ma valu enam tegelikult tähelegi ja tekkinud jube verelaga pakkus mulle üsna suurt lõbu.

      21. PEATÜKK

      Surma ees ei tunne me vähimatki hirmu.

      Kõige kohutavam on taassünd. Taassünd ja pidev hirm, et ükskõik kui palju kordi meie kehad uuenevad, ei ole meie mõistust võimalik päästa.

      Mul oli käsil kolmas elu, kui ma sain aru, et olen sündinud väljaspool abielu. Ma seisin Harriet Augusti kirstu kohal ja vaatasin näkku oma isale – oma bioloogilisele isale –, kes seisis teisel pool hauda.

      Ma ei olnud maruvihane ega nördinud. Ma tundsin, võimalik et nii loogilise mõtlemise kui ka leina pärast, tänulikkust Harrieti ja Patricku vastu, et nad olid mu üles kasvatanud, kuigi minu hinge laskus ilmutuslik mõistmine, et ma ei saa olla nende liha ja veri. Ma uurisin oma bioloogilist isa rahulikult, nii nagu võiks uurida tabletti, mille kohta kahtlustatakse, et see on platseebo, mitte pärisravim. Ma ei mõelnud mitte sellele, miks või kuidas, vaid hoopis mis. Mis siis, kui minu isa on samasugune kui mina?

      Ma pean tunnistama, et informatiivseks ei saa minu pingsat uurimist kuidagi nimetada. Nüüd, mil Harriet oli surnud ja minu kasuisa tõmbus aina sügavamale üksindusse ja leina, võtsin ma tema kohustusi aina rohkem üle ning hülgasin lõpuks kooli hoopis, et hakata mõisas poisiks iga töö peale. Suur majandussurutis lähenes ja Hulne’i pere ei olnud teinud mõistlikke investeeringuid. Minu vanaemal Constance’il oli õlgadel rahaasjades kainelt mõtlev pea, kuid ühtlasi oli ta tohutult uhke ja see tõi kaasa huvide konflikti. Ta hoidis kokku kütuse ja parandustööde pealt mõisas, luges igat penni ning põlgas igasuguseid kulutusi, kuid korraldas igal aastal pidusöögi kõigile Hulne’ide sugulastele ja kaugetele sõpradele, kes tulid mõisa maadele jahti pidama – see üksainus üritus nõudis julgelt kaks korda rohkem raha, kui ta oli kokku hoidnud. Minu tädidest abiellus Alexandra meeldiva, kuid sisuliselt silmapaistmatu riigiametnikuga ja tema õde Victoria jätkas oma ohjeldamatut ja skandaalidega täidetud eluviisi, mida minu vanaema lihtsalt keeldus endale tunnistamast. Jäine külmus minu bioloogilise isa ja tema naise vahel ei lasknud neil kummalgi ülearu kulutada. Minu isa naine raiskas suurema osa oma ajast Londonis ja seda lubati, kuna ta pillas omaenda või enda perekonnapoole raha; isa veetis suurema osa oma päevadest maal ja proovis rumala peaga kätt kohalikus poliitikas, ja kui need kaks sattusid ühte majja või voodisse, suhtlesid nad samasuguse jäiga asjalikkusega ja kirgliku kangestumusega, mis iseloomustas vanaema korraldatud iga-aastast pidusööki. Sel kombel käis perekond alla: algul ei hakatud majapidamisse uusi teenijaid juurde võtma, kui mõni koht tühjaks jäi, seejärel aga loobuti teenijatest hoopis. Minu kasuisa jäeti palgale samavõrd haletsusest tema olukorra pärast kui teenete eest, mida ta perekonnale osutas, ning lisaks ka selle eest, nagu ma mõistma hakkasin, et Hulne’id tundsid end olevat Augustide perele võlgu, kuna need olid kasvatanud last kordagi kurtmata.

      Ma teenisin oma ülalpidamiskulud tasa nagu esimeseski elus ja nüüd, mil mul olid nii paljude aastate kogemused, oli minust palju rohkem kasu. Ma tundsin mõisa maid peaaegu pareminigi kui isa ning olin lisaks sellele omandanud aastate jooksul mitmesuguseid oskusi: näiteks mõistsin ma mootoreid parandada, torusid lappida ja leida katkise juhtme, mis tundus tollal uskumatult keerulise tehnilise oskusena eriti teismelise poisi puhul. Ma pingutasin väga, et olla kõikjal ja mitte kusagil, asendamatu ja nähtamatu, nii selleks, et peletada elu üksluisust, kui selleks, et uurida – nagu ma nüüd juba teadsin – oma bioloogilist perekonda. Minu vanaema üritas omandada minu mittemärkamise kunsti, tädi Alexandra oli liiga harva majas, et mind märgata, Victoria ei märganud mind, ilma et oleks pidanud pingutamagi, ja minu pärisisa Rory vahtis mind, kuni tabati vahtimast, kuigi kas tema ainitise pilgu põhjuseks oli uudishimu või süütunne, seda ei osanud ma