Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

uurima, kus ma olen, ja tegema kindlaks, kui raske saab olema minu ülejäänud salaplaani elluviimine. Võimsate taltsutamata puudest kallaste vahel kulges vilets tee. Ma hakkasin mööda seda lääne poole minema ja peitsin end metsa, kui kuulsin autode häält – kõigi nende tundide jooksul, mis ma kõndisin, sõitis mööda kolm autot. Minu kõrval metsas sahistasid olendid, kes mõistatasid, mis mul plaanis on; romantiline oleks öelda, et öökull huikas, kuid tal oli rohkem aru peas ja ta hoidis minust eemale. Minu hinnangul võis mul olla äärmisel juhul kolm tundi aega, enne kui mõisamajas häiret antakse. Palju vähem, kui mul ei vea.

      Kohe teisel pool oja, millest läks üle tilluke kivisild, hargnes tee kaheks. See pakkus kaht võimalust – Hoxley, milleni oli viis miili, või West Hill, milleni oli seitse. Ma valisin Hoxley, sest kuigi ma mõistsin, et seda valikut on kergem ära arvata, oli see lähemal, ja hakkasin tee kõrval astuma. Mind varjav mets asendus varsti lagedamate väljadega, mida raamisid madalad kivimüürid: ma hüppasin porisele müürile ja sukeldusin selle taha iga kord, kui mootorimürinat kuulsin, ükskõik kui kaugelt see kostis. Taevas oli poolkuu – ideaalne, kuna see andis täpselt parasjagu valgust, et ma ise näeksin, kuid mitte nii palju, et mind paljastada. Päeval oli olnud väga palav, kuid nüüd läks nii külmaks, et minu hingeõhk hakkas aurama. Maa oli vihmast veel porine, minu püksid plaksusid vesiselt ja sokid ligunesid nii läbi, et lirtsusid lakkamatult. Ma leidsin Põhjanaela, Orioni Vöö, Kassiopeia ja Suure Vankri. Kassiopeia oli kõrgel, Suur Vanker madalal ja selle järgi sain ma aru, et esimene kiirustav auto kihutas minust mööda pisut pärast keskööd. Mul oli vedanud: oli läinud mitu tundi, enne kui minu kadumist märgati, ja nüüd ei olnud neil muud võimalust, kui mind otsides ümbruskonnas täistuledega ringi kihutada, mina aga sain tähtede järgi navigeerida.

      Hoxley oli väike kivimajadega külake väikese kivikünka lähedal, kus kunagi oli midagi kaevandatud, nüüd aga käidi vaikselt niisama alla. Ma hiilisin majade vahele, mööda kitsaid kõrvaltänavaid, mis lõppesid põldudel ja tarade taga. Kuigi Hoxleys ei saanud olla rohkem kui nelisada hinge, oli imepisikesel keskplatsil mälestusmärk kahes sõjas hukkunute nimedega. Mälestusmärgi kõrval seisis hõbedane auto, tuled põlemas, autos aga istus ähmane kogu. Auto oli peatunud küla ainsa kõrtsi ees ja ilmselgelt häirinud kõrtsmikku, kes seisis nüüd uksel ja vaidles ühe teise mehega, nördinud, et teda öösel segati. Ma hiilisin platsilt minema mööda tänavat, mida ilmselt tuleks nimetada peatänavaks. Seal oli üksainus pood, kus müüdi värskeid tomateid ja lambaliha, ning postkontor, mille murenev fassaad oli värvitud uhkelt erepunaseks. Nüüd ma teadsin, kus postkontor asub, niisiis hiilisin ma tagasi küla serva ja ronisin lahtiste laudade vahelt ühte vildakasse küüni, kus peitsin end roostes käsikäru, heinahunnikute ja võitluses kaotatud tolmuste kanasulgede vahele.

      Magama ma ei jäänud ja sellest polnud midagi.

      15. PEATÜKK

      Häärberis viibides olin ma tähele pannud, mis kell päike tõuseb, niisiis teadsin ma täpselt, millal päikesetõus tuleb.

      Ma ootasin, kuni arvasin, et päikesetõusuni on umbes tund, siis ronisin oma urust välja ning olin esimene poriplekiline ja kanasulgedega ehitud mees, kes sammus Hoxley postkontori ukse ette täpselt siis, kui postiülem, hapu, punetava ja ümara näoga naisterahvas, selle ukse lukust lahti keeras. Valvuritelt varastatud šillingitega ostsin ma kaks ümbrikku ja paar marki ning surusin kirjad postiülemale pihku.

      „Te olete väga lahke,” ütlesin ma oma parima šoti aktsendiga ja naine kergitas võõrast kõla kuuldes kulmu.

      See oli vilets katse oma jälgi peita, aga juhuks kui tagaajajad peaksid küsima, tahtsin ma ajada oma siinviibimise küsimuse nii segaseks kui võimalik. Ma vaatasin, kuidas postiülem mõlemad kirjad kotti pistis, ja lahkusin.

      Päev tuli palav, päikeseline ja imeilus.

      Üsna vastumeelselt jätsin ma maha oma varastatud kuue, mis oli mind öö kõige külmematel tundidel ausalt teeninud. Ma arvasin, et see on liiga kergesti äratuntav ja sellel on liiga selged märgid minu öisest ringirühmamisest. Kui ma kuue ära võtsin, tuli selle alt välja peaaegu auväärne, kuigi üsna porine härrasmees.

      Hõbedane auto, mida ma olin öösel näinud, luusis Hoxley äärealadel.

      Ma põikasin müüri taha, kus lõhnas seebi ja välikäimla järele, mida müür kaitses, ning üleliia kallis auto, mille mootor sai liiga palju kütust kätte, põristas mööda. Käes oli aeg asuda jälle teele üle põldude, eemal päristeede päevastest ohtudest.

      Peamiselt lihtsalt tuju pärast võtsin ma suuna põhja poole ning mõneks põgusaks tunniks valdas mind tänu päevavalgusele ja soojusele vabanemistunne, kuid siis hakkasid janu, tühi kõht ja minu hammaste karvane olek mind vihaleajavalt häirima. Ma hakkasin otsima madalamat kohta või puuderida, mis kasvab hoolimata inimese käega kujundatud maastikust, ja nende märkide järgi leidsin ma madala oja, mis püüdles jõe nime poole ja mille säng oli täis litsutud laiu libedaid ümmargusi kive. Ma pesin nägu, käsi ja kaela ning jõin mõnuga. Ma pesin ka hambaid ja vaatasin, kuidas väljasülitatud vaht kiiruga allavoolu triivib. Ma lugesin kokku eelmisel õhtul varastatud müntide jäänused ja mõistatasin, kui kaugel on järgmine küla ja kui teraselt seda valvatakse. Ma olin liiga vana, et jänesepaelu üles panna ja sellest elatuda, niisiis korjasin ma oma varanduse kokku ja astusin edasi.

      Järgmisesse külla jõudsin ma varasel pärastlõunal.

      Phearsoni mehed torkasid silma nagu metsiku hobuse koonul ronivad kärbsed. Külas oli pagar, pärmilõhn oli peaaegu väljakannatamatu. Ma ootasin, kuni Phearsoni mehed edasi läksid, siis sammusin enesekindlalt pagariärisse ja teatasin, seekord oma kõige harituma hääldusega: „Palun päts leiba ja võid, kui teil peaks leiduma.”

      Pagar läks jääliustiku aeglusega liikvele ja kaalus võiküsimust. „Noh, härra,” jõudis ta lõpuks otsusele, „kas searasv sobiks kah?”

      Searasv sobib suurepäraselt, peaasi, et see tuleb ruttu.

      „Te pole vist siitkandist, härra?” uuris pagar.

      Ei, ma pole siitkandist, ma olen jalutuskäigul ja pean tagasi oma sõprade juurde minema.

      „Suurepärane ilm jalutamiseks, härra.”

      Jah, tõepoolest. Loodame, et see püsib.

      „Ega need juhtumisi teie sõbrad pole, kes hommikul külasse tulid? Nad ütlesid, et otsivad kedagi.”

      Ta rääkis nii aeglaselt ja sõbralikult, et peaaegu kurvastav oli märgata tema hääles kahtlustavat tooni, vaikset süüdistust.

      Kas nad nägid välja, nagu oleksid jahil?

      Ei näinud.

      Aa, sellisel juhul ei saanud need minu sõbrad olla. Tänan leiva eest, tänan rasva eest, ja nüüd…

      „Harry!” Selgus, et ka Phearson oskab haritud hääldusega rääkida, kui vaja. Ma seisin tardunult uksel, leivapäts kaenla all, rasvapakk pooleldi lahti keeratud ja määrimiseks valmis. Phearson astus otse minu juurde ja heitis käed mulle ilmatu armastusega ümber. „Ma muretsesin nii väga, et me ei saagi kokku!” hüüdis ta, võimas hääl vaiksel kivitänaval kaikumas. „Jumal tänatud, et sa õigel ajal jõudsid.”

      Tema auto, mis meenutas möirgavat koletist muinasjutumetsast, seisis vähem kui mõnekümne sammu kaugusel. Tagumine uks oli lahti, üks minu anonüümsetest valvuritest – täiesti võimalik, et seesama, kellelt ma olin kuue varastanud –, hoidis seda lahti. Ma vaatasin autot, vaatasin Phearsoni ja seejärel, olemata selles žestis ise kuigi kindel, kuid tundes, et seda tuleb teha, lasksin ma leiva maha kukkuda ja virutasin Phearsonile küünarnuki terava otsaga kõigest jõust näkku.

      Mul on rõõm öelda, et kostis raksatus ja kui ma käe tagasi tõmbasin, olid minu varrukal vereplekid.

      Kahjuks jõudsin ma kõigest kümne sammu kaugusele, siis paiskas pagar, kes liikus nii väheliikuva ameti pidaja kohta üllatava kiirusega, mu täpse ragbivõttega pikali ja istus mulle pea peale.

      16. PEATÜKK

      Rohud.

      Veel