Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

üle Trafalgari väljaku kõndivad inimesed üsna mornid, nad manasid endamisi taevast ja palvetasid, et tuleks udu ja vihm. Ma istusin väljaku põhjaservas, trepi kohal, mis viis alla töntsakate, madalate purskkaevude juurde, ja ootasin. Ma olin tulnud kohale varakult – peaaegu tund aega enne kindlaksmääratud kellaaega, kella kahte pärast lõunat –, et leida ümbruskonnast võimalikke ohumärke, kui ma suudan neid ära tunda. Ma olin desertöör. Mind kutsuti sõjaväkke 1939. aastal ja mina, mõeldes kokkulepitud kohtumisele Virginiaga, põgenesin, Patricku ja väga võimalik, et ka oma pärisisa häbiks. Nagu paljud meiesugused, nii olin ka mina jätnud oma neljandas elus hoolega meelde paar kasulikku sündmust, muuhulgas ka klišeelikud, kuid hädavajalikud võiduajamiste ja spordivõistluste võitjad. Ma ei teeninud nende 1957. aasta spordialmanahhist nopitud teadmistega määratut hulka raha, vaid kasutasin seda alusena, et saavutada mingi välise mugavuse ja kindlustatuse tase, mis on väga oluline, kui tahad kandideerida mugavatesse ja kindlatesse ametitesse. Ma valisin aktsendi, mis oli peaaegu sama paroodiline kui Phearsoni haritud inglase hääldus, ja lasksin sellesse imbuda natuke oma loomulikku häält, kui tahtsin potentsiaalsele tööandjale sellega muljet avaldada, kui kõvasti ma olen vaeva näinud, et oma kohta ühiskonnas parandada. See, mida ma nimetan oma „loomulikuks hääleks”, oli tegelikult reisimise, aja ja õpitud keelte tõttu niivõrd moondunud, et ma avastasin tihtipeale, et peaaegu parodeerin juba oma kolleege, võtan alateadlikult üle nende sõnakasutuse ja tooni. Patrickuga rääkisin ma nagu põhja-inglane, poepidajaga nagu põline londonlane ja kolleegidega nagu inimene, kes unistab tööst BBC-s.

      Selgus, et Virginia sellistele teemadele ei mõtle.

      „Tere, kallis poiss!” hüüatas ta ja ma tundsin ta kohe ära, kuigi sellest, kui ta Põhja-Inglismaal mulle taskunoa sokutas, oli möödas kakskümmend kaks aastat. Ta oli noorem, neljakümne ja viiekümne vahel, kuid endiselt riietatud suareeks, kus džäss on lahe ja mehed innukad. Milleski tema juures polnud tehtud mingeid järeleandmisi tänase päeva armetutele muredele.

      Ma tõusin kohe – kohmakas ja ametlik viisakusavaldus, mille Virginia otsekohe kuu peale saatis, nimelt haaras ta mul õlgadest ja suudles mind mõlemale põsele, moe järgi, mis ei olnud veel siia jõudnud. „Harry!” hüüdis ta jälle. „Heldene aeg, oled sina praegu alles noor!”

      Ma olin kahekümne kahe aastane ja minu rõivad üritasid maailma veenda, et ma olen üsna nooruslik kahekümne üheksane ja mind maksab kõiges arvesse võtta. Tegelik mulje meenutas küll pigem last, kes on nalja pärast isa riided selga pannud, kuid samas pole ma kunagi oma keha päriselt valdama õppinud. Virginia võttis mu käevangu ja hakkas mind Buckinghami palee poole tüürima – Saksa pommitaja, mis lõpuks Victoria raudteejaama lähedal alla kukkus, ei olnud seda veel lõhkunud, kuid selleni oli ainult mõni kuu aega. „Kuidas siis viimane kord läks?” küsis Virginia lõbusalt ja vedas mind mööda Malli puiesteed nagu maalt pärit sugulast, kes on linna puhkama tulnud. „Reiearterist purskab ojana, kui on kord juba tulema hakanud, ja seal on palju vähem väikesi närvilõpmeid. Ma üritasin küll midagi keemilist leida, aga sellega oli ju nii kiire – kohutav segadus!”

      „Kas surm oli ainus võimalus?” küsisin ma hädiselt.

      „Kullake!” hüüatas Virginia. „Sind oleks kindlasti üles otsitud ja jälle üle kuulama hakatud, ja ausalt öeldes poleks me saanud seda lubada. Pealegi” – ta andis mulle vargsi müksu, mis oleks mu peaaegu jalust maha niitnud – „kuidas me oleksime saanud kindlad olla, et sa oled tõesti üks meie seast, kui sa poleks sellele kohtumisele tulnud?”

      Ma hingasin aeglaselt, et rahuneda. See kohtumine – see juba üsna kummaline kohtumine – oli läinud mulle maksma minu elu ja kakskümmend kaks aastat ootamist. „Kas ma tohin küsida, kas te kõnnite järgmised viisteist minutit sama kiiresti? Ma uurin ainult sellepärast, et mulle on kogunenud mitmesaja aasta jagu küsimusi ja ma tahaksin teada, kas ma peaksin hakkama neid tähtsuse järgi järjekorda panema.”

      Virginia laksas mulle kelmikalt vastu käsivart. „Kallis poiss,” vastas ta, „sul on palju sajandeid, mille kestel küsida kõike, mida süda soovib.”

      24. PEATÜKK

      Chronose klubi…

      Mina ja sina oleme selle pärast tuliseid lahinguid pidanud.

      Keegi ei tea, kes selle asutas.

      Õigemini ei tea keegi, kellele see mõte esimesena pähe tuli.

      Tavaliselt asutatakse see Babüloonias umbes aastal 3000 e.m.a. Me teame seda sellepärast, et tavaliselt püstitavad asutajad kuskile kõrbesse, orgu, millel pole kindlat nime, obeliski, millele raiuvad oma nimed ja sageli ka sõnumi tulevastele põlvkondadele. See sõnum on mõnikord täiesti siiras –

HOIDU ÜKSINDUSESTOTSI TRÖÖSTIUSU

      – või midagi muud sellist. Mõnikord ei ole asutajad oma tulevaste lugejate vastu nii aupaklikud ja jätavad obeliskile mõne ropu nalja. Ka sellest obeliskist endast on saanud omamoodi nali. Tihtipeale laseb mõni Chronose klubi põlvkond selle ära viia ja uude kohta peita, et järeltulevatel põlvedel oleks seda raske üles leida. Niimoodi võib obelisk jääda peidetuks sadadeks aastateks, kuni viimaks komistavad ettevõtlikud arheoloogid selle otsa ja jätavad selle iidse raidkirjadega kivi peale ka oma sõnumi, alates mõtteterast

AEG TOOB KÕIK VÄLJA

      kuni üsna maise avalduseni

HARRY OLI SIIN

      Obelisk ise ei ole erinevatel ajastutel kunagi päris sama: ühe obeliski hävitasid innukad viktoriaanid 19. sajandil, kuna see oli kujult pisut liiga falloslik, teine vajus ookeani põhja, kui seda Ameerikasse transportida üritati. Kuid milline ka poleks selle eesmärk, jääb see minevikust saadetud sõnumiks kõigile Chronose klubi tulevastele liikmetele, et nemad, kalatšakrad aastast 3000 e.m.a, olid siin enne ega kavatse kuhugi kaduda.

      Kuulujutud räägivad aga, et Chronose klubi esimene asutaja ei pärinenudki kaugest minevikust, vaid oli üks Sarah Sioban Grey nimeline daam, kes sündis 1740-ndatel. Ta oli kalatšakra ja üks esimesi, kes hakkas endataolisi aktiivselt otsima ning sai paljude aastasadade jooksul ja pärast kümneid surmi üsna hea pildi sellest, kes tema kodulinnas Bostonis võiksid veel samasugused olla. Tavaliselt sünnib kalatšakraid üks poole miljoni elaniku kohta, niisiis ei saa seda, et temal õnnestus neid leida paar tosinat, sugugi tühiseks saavutuseks pidada.

      Ja need paar tosinat, nagu Sarah Sioban Grey kiiresti taipas, ei esinda ainult praeguse aja sõpruskonda, vaid ka tulevaste ja läinud aegade oma. Ta vaatas oma kaaslasi ja mõistis, et kõige vanem klubiliige, kes oli peaaegu üheksakümneaastane, oli viimasel sajandivahetusel alles laps ja liiga noor, et sellest aru saada, kõige noorem oli aga ainult kümneaastane, seega jõuab ta Ameerika kodusõja ajaks vanaisa ikka ja näeb tulevikku, millest tema muidu midagi teada ei saaks. Niisiis ütles ta minevikust pärit vanale mehele: „Siin on minu teadmised tulevastest sündmustest – nüüd mine ja teeni kulda.” Ja tõepoolest, kui Sarah 1740-ndatel uuesti sündis, koputas see vanamees juba tema uksele ja ütles: „Tere, noor Sarah Sioban Grey. Ma võtsin sinu nõu kuulda ja teenisin kulda, nii et nüüd ei pea sina, väike tüdruk, ennast kunagi tööga vaevama.” Siis andis Sarah selle teene edasi lapsele, kes pidi elama kodusõjani, ja ütles: „Siin on kuld, mille ma raha teenima panen. Selleks ajaks, kui sa oled vanaks saanud, on sellest saanud varandus, nii et sa ei pea kunagi töötama. Ainus, mida ma sinult selle investeeringu eest vastu palun, on see, et sa osutaksid samasuguse teene kõigile teistele meiesugustele, keda sa võid tulevikus kohata, et ka neil oleks siin keerulises maailmas julge ja mugav elada.” Ja nii Chronose klubi levis, iga põlvkond investeeris tulevikku. Ja nii nagu see levis ajas edasi, levis see ka tahapoole, tänased lapsed rääkisid eilse päeva vanaisadega ja ütlesid: „Chronose klubi on inimeste sõpruskond, mine otsi oma lapsepõlvest vanaisasid ja ütle neile: „See on hea asi.”” Nii hakkasid kõik põlvkonnad endasuguseid otsima ning kõigest mõne elu ja surma tsükli jooksul oli Klubi levinud mitte ainult läbi ruumi, vaid ka läbi aja, see oli jõudnud tulevikus kahekümnendasse sajandisse ja minevikus keskaega, iga liikme taassünniga saadeti sõna sellest tema elu alguspäevadest päris lõpuni välja.

      Loomulikult on võimalik, et lugu Sarah Sioban Greyst on müüt,