Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

on jõud.

      Te peate aru saama, et just seda see on.

      Laiskus, osavõtmatus ja huvipuudus – ainult need ei lase Klubil selle ressursse kasutada. Võib-olla ka hirm. Hirm selle ees, mis on olnud ja mis tuleb. Pole päris õige öelda, et meie, kalatšakrad, saaksime elada oma tegude tagajärgi kartmata.

      Neljandas elus tapsin ma ennast, et pääseda Phearsoni ja tema magnetofoni eest, ning viiendas elus otsisin ma tõesti psühholoogilist nõustamist, nagu Virginia oli soovitanud. Uuesti sündides ei naase teadvus mulle ühekorraga, mälu ei taastu paugupealt, meenumine tuleb tasapisi, algab kolmandal sünnipäeval ja lõpeb neljandal. Harriet ütles, et viienda elu algusaastatel nutsin ma väga palju. Ta ütles, et pole kunagi nii kurba last näinud. Nüüd mõistan ma, et minu eelmise surma meenumine oli selle info peaaaegu loomulik töötlemine, ma elasin selle samm-sammult läbi, kui minu mõistus sidus selle minu olemusega.

      Nagu ma juba ütlesin, proovisin ma saada psühholoogilist abi. Virginial oli õigus olnud – tolleaegne meditsiinisüsteem ei andnud eriti midagi ja nagu selgus, oli ka meie vaimulikust väga vähe abi. Kui mulle meenus, kes ma olen ja kust ma tulen, nägin ma, et Harrieti tervis hakkab juba halvenema, ja ma märkasin sünget mõistmist ka Patricku näol, kui tema naine hakkas tema silme all kustuma. Vähk on protsess, mida terved kuidagi mõjutada ei saa. Ma olin alles laps ega osanud kuidagi suhelda nende kahe inimesega, keda ma olin omal kombel, tasapisi, armastama hakanud. Mul oli vaja võõra abi, mul oli vaja end kellelegi teisele väljendada.

      Ma kirjutasin isale.

      Võib tunduda, et ta on kummaline valik, ebatavaline usaldusalune. Pole vaja öeldagi, et kõigest ma talle rääkida ei saanud – ma ei saanud vihjata sellele, kes ma tegelikult olen, jutustada möödunud tulevikest ega mainida oma vanust. Selle asemel panin ma kirjad paberile jäiga täiskasvanukäekirjaga, reamees Harry Brooksi nime all, kes olevat teeninud minu isa üksuses. Ma kirjutasin need kirjad vabandusena ja pihtimusena, ütlesin, et tema mind kindlasti ei mäleta, kuid mina mäletan teda ning loodan mõistmist ja ärakuulamist. Ma rääkisin, et langesin Esimeses maailmasõjas vaenlase kätte vangi. Minu kinnivõtmise üksikasjad mõtlesin ma välja loetud raamatute ja kuuldud lugude põhjal. Ma rääkisin, et mind kuulati üle, ja siin sain ma kõik välja kirjutada: peksmised ja valu, alanduse ja ahastuse, deliiriumi, rohud ja hetke, mil ma üritasin sellele kõigele lõppu teha. Mitme kuu vältel rääkisin ma talle paljudes kirjades kõik ära, kusjuures kohandasin oma pihtimusele vastavaks ainult nimed ja aastaarvud ning muutsin oma õnnestunud enesetapu kõigest enesetapukatseks.

      „Andestage mulle,” kirjutasin ma kirja lõpus. „Ma ei arvanud, et ma murdun.”

      Isa ei vastanud väga kaua. Ma olin andnud talle täiesti väljamõeldud aadressi, kuhu vastus saata, teades väga hästi, et mina olen poiss, kes saadetakse kirja postkontorisse viima. Reamees Harry Brookes puistas südant kaugelasuvale võõrale inimesele, kes ei vastanud, kuid ma teadsin, et mul pole vaja niivõrd lohutavat vastust, kui võimalust rääkida, mida ma olen läbi elanud. Rääkimine oli kõige tähtsam, vastus oli paljalt viisakus.

      Ma igatsesin seda siiski lapseliku kirega, mida ma ei saa panna ainult hormoonide ja keha süüks. Ma hakkasin isa juuresolekul vihaseks minema, teades, et ta oli reamees Brookesi kirjad kätte saanud ja neid lugenud, ma imestasin, et ta ei nutnud ja suutis säilitada minu siirast piinast hoolimata sellise kivise läbitungimatuse. Ilmselt paistis raev põgusalt ka minu näost, sest minu vanaema rääkis Harrietiga ja hüüdis:

      „See teie poiss on üks armetu tigedusehunnik! Ta vaatab meid nii koleda pilguga!”

      Harriet sõitles minuga, kuid ma arvan, et tema tajus rohkem kui keegi teine seda, mis minu sees toimus, seda, mida ma üritasin väljendada, kuid ei julgenud välja öelda. Tundus, et isegi Patrick, kellele polnud hea pajuvits muidu sugugi võõras, peksis mind üleastumiste eest selles elus vähem, ja minu nõbu Clement, kes oli majas tavaliselt kõige kurjem kiusaja, peitis end minu eest ära.

      Siis viimaks mu isa vastas.

      Ma varastasin kirja ukse kõrvalt hõbekandikult, enne kui keegi majalistest nägi, ja jooksin metsa seda lugema. Isa käekiri meenutas raevuajavalt minu oma. Täiesti väljakannatamatu, mõtlesin ma, et ma olen pärinud nii palju geneetilisi jooni sellelt hellitatud ja upsakalt inimeselt. Siis hakkasin ma lugema ja minu viha lahtus.

      Lugupeetud reamees H. Brookes

      Ma sain teie kirjad kätte ja lugesin neid huviga ning ma tänan teid südamest teie julguse ja meelekindluse eest nii kõige selle läbielamisel, mida te pidite läbi elama, kui ka tõe väljaütlemisel ülemustele. Palun uskuge, et ma ei ole teie peale pahane selle pärast, mida te vaenlasele öelda võisite, sest keegi ei peaks häbenema, kui suutis välja kannatada kõik selle, mida teie kannatama pidite. Ma kiidan teid ja annan teile au.

      Me oleme näinud asju, millele inimene ei suuda nime anda. Meie, mina ja teie, oleme õppinud kõnelema verevalamise ja vägivalla keeles: sõnad ei ulatu nii sügavale, muusika on kõigest õõnes heli, võõraste naeratused tunduvad võltsid. Me peame rääkima, kuid ei söanda, ei suuda, me saame kõnelda ainult pori ja karjete keeles. Sõduritel pole lähedasi peale üksteise, sest armastus ema ja naise vastu nõuab, et me kaitseksime neid selle eest, mida me teame. Meie vennaskond on võõraste vennaskond, kes teavad saladust, mida me ei suuda väljendada. Me mõlemad oleme murtud, lõhutud, tühjad ja üksinda. Me oleme veel olemas ainult nende jaoks, keda me armastame, nagu maalitud nukud selles elu mängumajas. Oma armastatutes peame me leidma endale mõtte. Nendes peame leidma lootuse. Ma loodan, et te leiate selle, kes teile selle mõtte annab.

      Alati teie siiras sõber

      Major R. E. Hulne

      Kui ma olin kirja läbi lugenud, põletasin ma selle ära ja puistasin tuha puude alla. Rohkem reamees Harry Brookes minu isale ei kirjutanud.

      23. PEATÜKK

      Londonis navigeerimine pommitamiste ajal on tõeline kunst. Mõningad põhimõtted on selged: Bethnal Greeni piirkonda ja Balhami raudteejaama ei maksa minna, samuti ka suuremasse osasse Wappingist, Silvertownist ja Isle of Dogsist. Mida kaugemale lääne poole minna, seda julgem võib hilisõhtuti ringi liikudes olla, et sa ei saa pihta, aga kui sa peaksid mööduma piirkonnast, mis sinu arvates oli 1970-ndatel, kui sa seal viimati käisid, kaetud uusehitustega, on see tavaliselt kindel märk, et sellest peaks eemale hoidma.

      Lisaks on veel kolm viisi, kuidas pommitamine elu Londonis väga praktiliselt mõjutab. Esimene on väga käegakatsutav: tänavad on kinni, teenused viibivad, haiglad on ülekoormatud, tuletõrjujad kurnatud, politseinikud sõjakad ja leiba raske hankida. Järjekorras seismisest saab tüütu põhitegevus ja kui sa oled noormees, kuid ei kanna mundrit, avastad sa varem või hiljem end seismas sabas, et saada oma iganädalast lihaportsjonit, mis süüakse ära väga aeglaselt, suutäishaaval, samal ajal kui ülimalt sallivad prouad sind vaikselt arvustavad. Teine on vaikne allakäik – see ründab vaimu tähelepandamatult, kuid võib-olla seda võimsamalt. See algabki võib-olla märkamatult, kõrvalpilgust purustatud tänavale, kus öö üleelanud, kelle lähedased hukkusid, istuvad juhmilt ja tuimalt oma voodi kõveratel jäänustel. Selle vallandamiseks ei olegi vaja tingimata inimesi, võib-olla aitab lihtsalt lapse öösärgist, mis ripub korstna otsas – plahvatus paiskas selle taevasse ja see hõljus vaikselt alla tagasi –, võib-olla liigatab juba selle peale sinu hinges miski, millel pole nime. Võib-olla on selleks ema, kes ei suuda leida oma tütart, või evakueeritute näod, mis on surutud mööduva rongi akende vastu. Hing sureb tuhande väikese haava tõttu ja allavarisevast taevast saab lihtsalt oma tööd tegeva timuka naer.

      Ja kolmandaks on paratamatult šokk. See tuleb päeval, mil sinu naaber saab surma, sest ta läks jalgratast parandama valesse kohta ja valel ajal. Selle põhjustab töölaud, mille taga pole enam kedagi, või tulekahju, mis õgis sinu töökoha täielikult, nii et sa seisad tänaval ja mõtled: mida ma nüüd peale hakkan? Londoni pommitamise kohta räägitakse palju valesid: on välja mõeldud legende laulmisest varjendites, inimestest, kes ei andnud alla, oma sõprade, perekonna ja kodumaa nimel. Tegelikult oli kõik palju lihtsam. Inimesed tegutsesid edasi, sest see oli ainus, mida nad teha said. Ja mingis mõttes ei ole see selle tõttu