Politsei. Jo Nesbø

mina kasutangi seda, nii et olge lahke …”

      „Tänan pakkumast,” vastas õde. Anton pani tähele, et ta hääldab sõnu kuidagi isemoodi. „Aga ma ei joo kohvi.” Õde oli võtnud jakitaskust paberi ja luges seda. „Nii-nii, vaatame … ta peab saama Propofoli.”

      „Ma ei tea, mida see tähendab.”

      „See tähendab, et ta jääb tükiks ajaks magama.”

      Anton uuris õde, kes torkas süstlanõela läbi fooliumkatte läbipaistva vedelikuga pudelikesse. Õde oli pisike ja kõhn ning meenutas ühte tuntud näitlejat. Mitte mõnd kena. Vaid sellist, kes oli siiski läbi löönud. Koledate hammaste ja itaalia nimega, mida Anton ei suutnud meeles pidada. Täpselt nagu ta oli unustanud ka õe nime, millega too oli end tutvustanud.

      „Koomapatsiente on kaunis keerukas äratada,” ütles õde. „Kuna nad on erakordselt tundlikud, tuleb nad tasahaaval teadvusele aidata. Üks vale süst, ja nad on kohe tagasi seal, kust tulid.”

      „Saan aru,” ütles Anton. Mees oli näidanud talle oma töötõendit, öelnud parooli ja oodanud, kuni Anton helistas valveruumi ja sai kinnituse, et antud isik on tõesti praegu valves.

      „Nii et teil on tuimastuse ja muu säärasega pikaajalised kogemused?” küsis Anton.

      „Jah, ma töötasin palju aastaid anesteesiaosakonnas.”

      „Aga enam te seal ei tööta?”

      „Ma olin paar-kolm aastat välismaal.” Õde tõstis süstlanõela valguse poole. Laskis õhku joa, mis lahustus mikroskoopiliste piiskade pilveks. „Paistab, et patsient on elanud karmi elu. Miks haigusloos nime ei ole?”

      „Ta peab jääma anonüümseks. Kas teile ei räägitud?”

      „Mulle ei öeldud midagi.”

      „Nad oleksid pidanud. Ta on võimalik mõrvaohver. Sellepärast ma siin koridoris ukse taga istungi.”

      Õde kummardus peaaegu vastu patsiendi nägu. Sulges silmad. Paistis, nagu tõmbaks ta ninna teise hingetõmbeid. Anton judises.

      „Ma olen teda varem näinud,” ütles õde. „Kas ta on Oslost?”

      „Mul on vaikimiskohustus.”

      „Ja mis siis minul teie arvates on?” Õde kääris üles patsiendi öösärgivarruka. Laskis küünraõndlasse nipsu. Tema kõnemaneeris oli midagi erilist, mida Anton ei osanud määratleda. Anton judises jälle, kui nõelaots naha alla kadus, ja arvas hingematvas vaikuses kuulvat, kuidas see kriuksudes lihasesse tungib. Arvas kuulvat, kuidas vedelik läbi süstlakorpuse liikus, kui kolvile vajutati.

      „Ta elas mitu aastat Oslos ja põgenes siis välismaale,” ütles Anton ja neelatas. „Aga tuli siis tagasi. Räägitakse, et ühe poisi pärast. Too oli narkomaan.”

      „Kurb lugu.”

      „Jah. Aga paistab, et õnneliku lõpuga.”

      „Vara veel öelda,” lausus õde ja tõmbas süstla välja. „Paljudel koomapatsientidel esineb järsk tagasilangus.”

      Nüüd Anton adus, mis mehe kõne imelikuks tegi. Seda oli vaevalt kuulda, aga ometi: lõdvad s-id. Ta susistas.

      Kui nad palatist väljusid ja õde koridori pidi eemaldus, läks Anton patsiendi juurde tagasi. Uuris monitori, mis näitas südamelööke. Kuulas rütmilisi piibitusi, mis olid nagu allveelaeva kajaloodi signaalid meresügavusest. Ta ei teadnud, miks ta seda teeb, kui õe kombel mehe näo kohale kummardus. Sulges silmad. Ja tajus näol mehe hingetõmbeid.

      Altman. Anton oli vaadanud tähelepanelikult õe nimesilti, enne kui too lahkus. Õe nimi oli Sigurd Altman. See oli kõhutunne, muud midagi. Aga ta oli juba otsustanud, et uurib teda homme lähemalt. Sellega ei lähe nagu Drammeni juhtumiga. Seekord ei tee ta ühtki viga.

      8. PEATÜKK

      Katrine Bratt istus, jalad kirjutuslaual ning telefon õla ja kõrva vahel. Gunnar Hagen oli jätnud ta ootele. Sõrmed jooksid mööda arvutiklaviatuuri. Ta teadis, et selja taga paistab aknast päikesepaistes suplev Bergen. Et märjad tänavad läigivad vihmast, mida on kallanud hommikust saadik ja viimati veel kümme minutit tagasi. Ja et peagi hakkab bergeni järjekindlusega jälle ladistama. Aga just sel hetkel piilus päike pilve tagant välja ja Katrine Bratt lootis, et Gunnar Hagen lõpetab varsti teise kõne ja saab temaga edasi rääkida. Katrine tahtis vaid info edasi anda ja seejärel Bergeni politseiprefektuurist jalga lasta. Et minna hingama värsket Atlandi ookeani õhku, mis maitses võrratult paremini kui too õhk, mida tema endine osakonnajuhataja parasjagu idarannikul asuvas pealinnas oma kabinetis sisse hingas. Kuni ta selle vihase hüüatusega välja hingas:

      „Mis tähendab, ei saa veel üle kuulata? On ta koomast väljas või ei ole? Jah, ma saan aru, et ta on veel nõrk, aga … Mida?”

      Katrine lootis, et see, mille väljaselgitamise peale ta viimased päevad oli kulutanud, teeb Hagenil tuju paremaks. Ta lehitses materjali vaid selleks, et kontrollida veel kord üle, mida juba teadis.

      „Ma vilistan ta advokaadi jutu peale,” ütles Hagen. „Ja ma vilistan ülemarsti jutu peale. Ma tahan, et ta kuulataks üle praegu!”

      Katrine Bratt kuulis, kuidas Hagen telefonitoru hargile virutas. Siis oli ta lõpuks tagasi.

      „Mis see oli?” küsis Katrine.

      „Ah, ei midagi,” vastas Hagen.

      „Kas see on tema?” küsis naine.

      Hagen ohkas. „Jah, see on tema. Ta hakkab koomast välja tulema, aga nad uimastavad teda ja ütlevad, et peame vähemalt paar päeva ootama, enne kui temaga rääkida saame.”

      „Aga kas pole hea mõte olla ettevaatlik?”

      „Kindlasti. Aga nagu sa tead, vajame varsti tulemusi. See politseinikutapmine teeb meile üks null ära.”

      „Kaks päeva ees või taga, on seal vahet?”

      „Ma tean, ma tean. Aga ma pean saama kedagi sõimata. See on ülemusetöö juures pool mõnu. Kas pole?”

      Selle kohta ei osanud Katrine Bratt kosta musta ega valget. Ta ei olnud kunagi tahtnud ülemuseks saada. Ja kui olekski tahtnud, siis oli tal ikkagi kuri kahtlus, et politseinikud, kes on hullumajas arvel, ei ole küll järjekorras esimesed, kellele suuri kabinette jagatakse. Diagnoos oli alanud maniakaaldepressiivsest, muutunud borderline’i kaudu bipolaarseks ning seejärel tervistunuks. Vähemalt senikaua kui ta võttis neid väikesi roosasid tablette, mis hoidsid teda vee peal. Nad võisid psühhiaatrias tabletivõtmist kiruda palju tahes, kuid Katrinele tähendas see uut ja paremat elu. Muidugi ta märkas, et ülemus peab teda ekstra silmas ega anna talle rohkem operatiivtööd kui hädasti vaja. Aga sellest polnud lugu: talle meeldis istuda oma tillukeses kabinetis, varustatud võimsa arvuti, salasõna ja erakorralise ligipääsuga otsimootoritele, millest isegi politseinikud midagi ei teadnud. Otsida, tuhnida, leida. Jälitada näiliselt maa alla vajunud isikuid. Näha mustrit seal, kus teised nägid juhuslikkust. Just see oli Katrine Bratti ampluaa, mis oli rohkem kui ühel korral kripole ja Oslo mõrvarühmale kasulikuks osutunud. Nii et neil tuli lihtsalt alla neelata, et ta on rändav psühhoos waiting to happen.

      „Sa ütlesid, et sul on mulle midagi?”

      „Meil on viimastel nädalatel osakonnas vaikne olnud, nii et vaatasin politseitappe.”

      „Kas sinu Bergeni prefektuuri ülemus palus sul …”

      „Ei, ei. Mõtlesin ainult, et see on parem kui vahtida pornosaite või mängida pasjanssi.”

      „Olen üks suur kõrv.”

      Katrine kuulis, et Hagen püüab küll olla positiivne, aga ei suuda oma pettumust varjata. Tal oli nähtavasti kõrini saanud, kuidas lootus viimastel kuudel aina süttis ja kustus.

      „Ma vaatasin andmed läbi, et leida, kas Maridaleni ja Tryvanni vägistamismõrvade puhul esineb korduvaid nimesid.”

      „Suur tänu, Katrine, aga ka meie tegime seda.