Politsei. Jo Nesbø

või patsienti mõne kolleegi juurde suunata. Viha oli muidu turvalises ja usalduslikus õhkkonnas kena küll, ent praegusel juhul võis see tähendada, et patsient kapseldub veelgi enam, poeb veelgi sügavamale kaevikusse.

      Ståle ohkas. Ilmselt oli ta teinud valeotsuse, aga nüüd oli hilja kahetseda ja ta võttis nõuks seda liini jätkata.

      „Paul,” ütles ta. Patsient oli rõhutanud, et nime ei hääldata mitte Paul, vaid Pool. Ja mitte nagu norra Pål, vaid inglise l-iga, ilma et Ståle oleks vahet tabanud. Nii see kui ka kaunid kitkutud kulmud ja kaks väikest armi lõua all, mis viitasid iluopile, olid aidanud Stålel ta lahterdada kümme minutit pärast esimese teraapiatunni algust.

      „Allasurutud homoseksuaalsus on meie näiliselt tolerantses ühiskonnas väga tavaline,” ütles Aune ja jälgis patsienti, et näha tema reaktsiooni. „Ma olen töötanud palju koos politseinikega ja üks neist, kes minu juures teraapias käis, rääkis, et on küll endale tunnistanud, et ta on homo, aga ta ei saa seda teha tööl, sest ta tõrjutaks välja. Ma küsisin, kas ta on selles päris kindel. Allasurumine sõltub tihti sellest, missugused ootused meil on iseendale ja missuguseks peame ümbritsevate ootusi. Pean silmas lähimaid, sõpru ja kolleege.”

      Ta jäi vait.

      Patsiendi pupillid ei olnud laienenud, nahk ei olnud värvi muutnud, pilk ei olnud põgenenud, ükski kehaosa ei olnud Aunest eemale pöördunud. Vastupidi, tema kitsastele huultele oli ilmunud pilklik muie. Aga oma üllatuseks märkas Ståle Aune, et tema enda põsed olid õhetama hakanud. Pagan, kuidas ta vihkas seda patsienti! Kuidas ta vihkas seda tööd!

      „Ja politseinik?” uuris Paul. „Kas ta järgis teie nõuannet?”

      „Meie aeg on läbi,” sõnas Ståle kella vaatamata.

      „Ma põlen uudishimust, Aune.”

      „Ja minul on ametisaladuse kohustus.”

      „Nimetame teda X-iks. Ja ma näen juba, et küsimus ei meeldi teile.” Paul muigas. „Ta järgis teie nõuannet ja see kukkus kehvasti välja, oli nii?”

      Aune ohkas. „X läks liiga kaugele, sai ühest olukorrast valesti aru ja püüdis tualetis kolleegi suudelda. Ja tõrjuti eemale. Konks on selles, et see oleks võinud hästi lõppeda. Kas te vähemalt mõtleksite selle peale järgmiseks korraks?”

      „Aga ma ei ole homo.” Paul tõstis sõrmed kurgu poole ja langetas need taas.

      Ståle Aune noogutas lühidalt. „Samal ajal nädala pärast?”

      „Ma ei tea. Mul ei lähe ju paremaks?”

      „See võtab aega, kuid asi edeneb,” ütles Ståle. Vastus tuli niisama automaatselt nagu patsiendi käsi, mis liikus üles lipsusõlme juurde.

      „Jah, te olete seda mitu korda öelnud,” ütles Paul. „Aga mul on tunne, et ma maksan eimillegi eest. Et te olete niisama kõlbmatu nagu need politseinikud, kes ei suuda isegi seda kuradima sarimõrvarit ja vägistajat kinni püüda …” Ståle märkas üllatunult, et patsiendi hääl oli läinud vaiksemaks. Rahulikumaks. Et nii hääl kui ka kehakeel väljendasid midagi muud kui lausutud sõnad. Ståle aju oli hakanud nagu autopiloodil analüüsima, miks patsient just seda näidet kasutas, aga lahendus oli niivõrd ilmne, et ta ei pruukinud kuigi sügavale süüvida. Ajalehed, mis olid sügisest saadik Aune kirjutuslaual olnud. Need olid olnud alati avatud politseitappude kohalt.

      „Sarimõrvarit ei ole kuigi lihtne tabada, Paul,” ütles Ståle Aune. „Ma tean sarimõrvaritest üht-teist, see on tegelikult minu eriala. Nagu seegi. Aga kui te tunnete, et tahaksite teraapiat lõpetada või proovida hoopis mõnda mu kolleegi, siis on see teie otsustada. Mul on siin nimekiri väga asjatundlikest psühholoogidest, kes võiksid teid aidata …”

      „Kas te viskate mu välja, Ståle?” Paul oli pea viltu lasknud, heledate ripsmetega silmalaud langetanud ja naeratas laiemalt. Ståle ei suutnud otsustada, kas see peegeldas irooniat homoseksuaalsuse oletuse üle või näitas Paul vilksamisi oma tõelist palet. Või mõlemat.

      „Ärge saage minust valesti aru,” ütles Ståle ja taipas, et temast ei saadud valesti aru. Ta tahtis Paulist lahti saada, aga professionaalne terapeut ei saada tülikat patsienti kuu peale. Vaid annab endale veelgi enam piitsa. Ta kohendas oma kikilipsu. „Ma raviksin teid hea meelega edasi, aga meil peaks olema teineteise vastu rohkem usaldust. Ja praegu küll tundub, et …”

      „Mul on lihtsalt halb päev, Ståle.” Paul laiutas käsi. „Palun vabandust. Ma tean, et te olete hea. Teie töötasite ju mõrvarühmas saritappudega, eks ole? Teie võtsite kinni tolle, kes sündmuskohtadele viisnurki joonistas. Teie ja see vaneminspektor.”

      Ståle uuris patsienti, kes oli püsti tõusnud ja nööpis pintsakut kinni.

      „Jah, te olete minu jaoks küllalt hea, Ståle. Järgmise nädalani. Niikaua mõtlen ma järele, kas ma olen homo.”

      Ståle jäi istuma. Ta kuulis, kuidas Paul midagi koridoris lifti oodates ümiseb. Meloodia oli kuidagi tuttav.

      Täpselt nagu nii mõnigi asi, mida Paul oli öelnud. Ta oli kasutanud politsei kõnepruuki, kui ütles saritapud ja mitte sarimõrvad, nagu tavaks. Ta oli nimetanud Harry Holet vaneminspektoriks, aga tavainimesel ei olnud politsei ametinimetustest aimu. Nad mäletasid enamasti vaid veriseid üksikasju ajalehtede politseireportaažidest, mitte ebaolulisi pisiasju, nagu viisnurk, mis oli laiba kõrvale palki kratsitud. Aga kõige rohkem oli talle kõrva jäänud see – kuna see võis teraapia mõttes oluline olla –, kuidas Paul võrdles teda nende politseinikega, „kes ei suuda isegi seda kuradima sarimõrvarit ja vägistajat kinni püüda …”

      Ståle kuulis, kuidas lift tuli ja läks. Aga nüüd oli tal meelde tulnud, mis meloodia see oli. Ta oli nimelt kuulanud plaati „Dark Side of the Moon”, et püüda leida, kas see aitab kuidagi Paul Stavnesi unenägu lahti mõtestada. Laulu pealkiri oli „Brain Damage”. Seal lauldi hulludest. Hulludest, kes on muru peal, kes on esikus. Kes tungivad pähe.

      Vägistaja.

      Tapetud politseinikke ei olnud vägistatud.

      Tal võis muidugi asja vastu nii pealiskaudne huvi olla, et ta ajas tapetud politseinikud varasemate ohvritega segamini. Või pidas loomulikuks, et sarimõrvarid üldiselt ka vägistavad. Või unistas ta vägistatud politseinikest, mis kinnitaks allasurutud homoseksuaalsuse teooriat. Või …

      Ståle Aune tardus poolel liigutusel ja vaatas üllatunult oma kätt, mis oli liikunud kikilipsu poole.

      Anton Mittet võttis lonksu kohvi ja vaatas enda ees haiglavoodis lamavat meest. Kas ei oleks ka tema pidanud rõõmustama? Tundma sama rõõmu, mida oli väljendanud Mona, kes nimetas seda „üheks väikeseks argipäevaimeks, mis annab raskele õetööle mõtte”? Jah, muidugi oli tore, et koomahaige, keda nad arvasid surevat, mõtles korraga ringi, pöördus ellu tagasi ja tuli teadvusele. Aga see inimene seal voodis, see kahvatu, laastatud nägu padjal ei tähendanud Antonile midagi. Tähendas vaid seda, et tema töö hakkab lõppema. See ei pruukinud mõistagi tähendada ka nende suhte lõppu. Sest mitte siin ei olnud nad veetnud oma kõige kuumemaid hetki. Vastupidi, nüüd ei pruukinud nad enam muretseda sellepärast, kas kolleegid märkavad nende õrnu pilke, mida nad teineteisele saatsid iga kord, kui Mona tuli või läks, või nende pikki vestlusi, mis said liiga järsu lõpu, kui keegi lähenes. Aga Anton Mittetil oli kahtlane tunne, et just see oligi nende suhte kuuma hoidnud. Saladuskate. Lubamatus. Pinge, et võid näha, aga mitte puudutada. Vajadus oodata, kodust minema hiilida, Laurale valetada, et tal on lisavalved, mis oli iga korraga hõlpsam, kuigi valed paisusid tal suus, nii et ta teadis, et need ta varem või hiljem lämmatavad. Ta teadis, et truudusetus ei tee temast Mona silmis paremat meest, et naine kujutab juba ilmselt ette, kuidas Anton ka teda tulevikus samasuguste ettekäänetega kostitab. Ta oli Antonile rääkinud, et tal on varemgi juhtunud, et mehed teda petavad. Ning siis oli ta olnud noorem ja saledam, nii et kui Anton nüüd temasuguse paksu keskealise naise maha jätaks, siis ei saa just öelda, et see teda šokeeriks. Anton oli püüdnud teda keelitada, et ta endast niiviisi ei räägiks ka siis, kui ta tõesti nii mõtleb. Et see teeb ta inetumaks. Et see teeb Antoni inetumaks. Teeb temast mehe, kes