Anekdoodid ja toostid. Gerda Kroom (koostaja)

Читать онлайн.
Название Anekdoodid ja toostid
Автор произведения Gerda Kroom (koostaja)
Жанр Зарубежный юмор
Серия
Издательство Зарубежный юмор
Год выпуска 2011
isbn 9789949557523



Скачать книгу

normaalselt suhelda, tema advokaadibüroo on kogu osariigi üks hullemaid. Rääkimata juba sellest, et ta petab oma naist kolme erineva naisega. Muide, üks neist on teie naine. Jah, ma tunnen teda.”

      Advokaat seisab, ei elus ega surnud.

      Kohtunik kutsub mõlemad juristid enda juurde ja lausub väga vaikselt läbi hammaste:

      “Kui kumbki teist, idiootidest, küsib temalt, kas ta ka mind tunneb, saadan teid mõlemaid elektritoolile!”

      ~~~

      Venemaal ajab kõrge positsiooniga võimuesindaja ülekäigurajal alla kaks jalakäijat ja küsib nüüd kohtunikult, millise otsuse too langetab.

      “Noh,” arvab kohtunik, “see, kes oma peaga lõhkus ära teie auto esiklaasi, võib saada viis aastat võõra vara kahjustamise eest. Aga teine, kes põõsasse lendas, kaheksa aastat selle eest, et katsus sündmuskohalt põgeneda.”

      ~~~

      Kaks eluaegset vangi arutavad abieluprobleeme.

      “Kas sina oled abielus?” küsib üks.

      “Ei ole, ma eelistan vabadust,” vastab teine.

      ~~~

      Paks mees mõisteti elektritoolile, aga ta ei mahtunud sinna istuma…

      Mees pandi dieedile – võttis 10 kg juurde. Pandi ainult vee ja leiva peale – lisandus jälle 10 kg. Jäeti üksnes vesi – uuesti 10 kg raskem.

      “Miks sa siis, kurat võtaks, mitte kuidagi kaalus alla ei võta?”

      “Motivatsiooni pole, mõistad…”

      ~~~

      Pärast kokkusaamist oma mehega, kes vanglas karistust kannab, läheb naine vanglaülema juurde ja palub, et tema abikaasale antaks mõni kergem töö.

      “Meil pole seni keegi end paberkottide voltimisega ära katkestanud,” ütleb seepeale vanglaülem.

      “Nojah! Aga mu mees räägib, et öösiti kaevab ta veel mingit tunnelit.”

      ~~~

      Vangla kambris istuvad autoriteetsed vargad otsustavad lõunatada. Katavad laua: puu- ja juurviljad, võileivad… Äkki jookseb urust välja rott, haarab laualt toidupala ja pistab punuma. Noorim varastest haarab tabureti, viskab ja rott langeb oimetult maha. Maad võtab haudvaikus.

      “Vennad, milles asi?” küsib noor varas.

      “Kuule, meie oleme vargad ja tema oli varas. Kui sa oma teo õigustuseks midagi välja ei mõtle, juhtub sinuga sama! Selge?”

      Mees ei saa kogu öö sõba silmale, aina mõtleb ja mõtleb…

      “Noh, kuidas siis on?” küsivad teised hommikul.

      “Meie vargad, tema – varas. Kas tal ei kõlvanud siis koos meiega ühes lauas istuda?”

      ~~~

      Vanglakamber.

      “Mispärast sa siia sattusid?”

      “Nohu pärast.”

      “Kuidas nii?”

      “Väga lihtsalt. Aevastasin ja valvur ärkas.”

      ~~~

      “Politsei pidas kinni selle tüübi, kes mu auto ära ajas. Peab teda vanglas külastama.”

      “Milleks sulle veel seda vaja?”

      “Kuidas milleks?! Selleks, et teada saada, kuidas tal õnnestus see paganama auto käima saada.”

      ~~~

      Proua külastab vanglas oma abikaasat.

      “Kuidas sa ennast siin tunned?” küsib ta.

      “Nagu kodus. Kuskile välja ei saa ja toit ka ei kõlba…”

      ~~~

      Vangivalvur kolleegile.

      “Tead, mulle hakkab muret tegema vang nr 72. Juba kolmandat ööd ei ööbi ta oma kambris.”

      ~~~

      Venemaal kirjutab ema pojale vanglasse:

      “Pojake, pärast seda, kui sind kinni pandi, ei tea kohe, mida teha. Majapidamine laokil, aed kaevamata, kartul maha panemata…”

      Poeg kirjutab vastu:

      “Ema, ära sa aeda küll kaevama hakka, muidu kaevad niisuguseid asju välja, et pannakse sind ennast vangi ja mullegi suratakse aega juurde.”

      Kuu aja pärast tuleb emalt uus kiri:

      “Pojake, nii kui su kirja kätte sain, olid miilitsad kohe platsis, kaevasid kogu aia üles, midagi ei leidnud ja sõitsid sõimu saatel minema.”

      Poeg vastab: “Ema, aitasin nii kuidas sain, kartul pane ise maha!”

      ~~~

      Moskva. Järjekordne jultunud põgenemine Butõrka vanglast. Seekord kasutasid kurjategijad keerulist lukustamata uste süsteemi…

      Toostid

      ~~~

      Ära joo vett, kui võid juua veini!

      Ära joo veini, kui võid juua head veini!

      Ära joo head veini, kui võid juua väga head veini!

      Aga peamine – ära unusta juua selle terviseks, et sul oleks alati raha, mille eest võid lubada endale ainult kõige paremat!

      ~~~

      Bussipeatuses seisab kena neiu. Äkki tõstab tuuleiil ta seeliku kõrgele. Pahaselt seelikut allapoole tõmmates märkab ta, kuidas üks mees teda avalikult jõllitab.

      “Ma näen, et te pole džentelmen,” lausub ta nördinult.

      “Ma näen, et ka teie pole džentelmen,” vastab mees.

      Joogem tõeliste naiste terviseks!

      ~~~

      Elasid kord rikas ja vaene. Vaesel polnud midagi kaotada, sest tal ei olnud midagi. Niisiis nautis ta elu ja lõbutses. Rikas ei söönud ega joonud, ei maganud ega puhanud, aina istus ja valvas oma varandust. Kuid ükskord sai rikkal sellest kõigest kõrini.

      “Mis elu see on?” mõtles ta. “Olen küll rikas ja mul on kõik olemas, aga normaalselt elada ei saa.”

      Ta võttis kätte ja andis kogu oma vara vaesele. Nüüd hakkas rikas elu nautima ja lõbutsema, vaene aga ei söönud ega joonud, ei maganud ega puhanud, aina muretses oma rikkuse ja kulla pärast.

      Joogem selle terviseks, et ei raha ega kuulsus takistaks meid jäämast õnnelikeks ja lõbusateks.

      ~~~

      Iidses käsikirjas on öeldud, et inimese nelja iseloomujoonega käivad kaasas ka neli halba tagajärge: kangekaelsus toob kaasa häbi, impulsiivsus viib kahetsuseni, keelepeks sünnitab vaenu, laiskus tekitab alandust.

      Joogem siis selle nimel, et need omadused meie natuurile võõraks jääksid!

      ~~~

      Väike pesukaru läks metsa hagu korjama. Tee viis üle silla. Ta kartis sillale astuda, kuid teist teed ei olnud. Juhuslikult heitis ta pilgu alla vette ja ehmus väga, nähes jõest endale vastu vaatamas hirmsat elukat.

      Pesukaru pistis kabuhirmus jooksu ega peatunud enne, kui oli jõudnud kaitsvate koduseinte vahele.

      “Jões elab hirmus koletis,” kurtis ta värisedes emale.

      “Ära karda,” lohutas ema, “järgmine kord püüa talle naeratada.”

      Väike pesukaru läks hirmust hoolimata jälle sillale, vaatas alla jõkke ja naeratas. Talle vaatas vastu samasugune lõbus olevus.

      Tõstan