Anekdoodid ja toostid. Gerda Kroom (koostaja)

sinu nimi on?”

      “Kolja… aga sõbrad hüüavad mind Zojaks!”

      ~~~

      “Seltsimees miilits! Just äsja võeti mult ära Šveitsi kuldkäekell!”

      “Miks te siis ei karjunud?”

      “Ega ma hull pole! Mul on suus kolm kuldhammast.”

      ~~~

      Kaks miilitsat suunduvad korterisse kurjategijat kinni nabima.

      Üks ütleb teisele:

      “Mine sina esimesena, mina maksan sinu eest kätte.”

      ~~~

      Kahtlusalune uurijale: “Mina pole süüdi!”

      Uurija: “Kõik räägivad nii.”

      “No näete, tähendab, mul on õigus!”

      ~~~

      Uurija: “Kas tunnete selle noa ära?”

      “Muidugi!”

      “Ah-haa! Ikkagi tunnete?”

      “Kuidas ma siis ei tunne, kui te näitate mulle seda juba kolmandat nädalat!”

      ~~~

      “Tunnistaja, kas te tunnete süüalust?”

      “Jah, väga hästi tunnen! Me töötasime temaga koos pangas.”

      “Millal see oli?”

      “Kuupäeva ei mäleta, aga see oli koidu ajal, umbes kella kolme paiku hommikul.”

      ~~~

      Kohtunik pöördub saali poole:

      “Vaikust! Hoiatan: kui keegi teist veel kord hüüab “maha kohtunik”, saadan ta saalist välja.”

      Mõne aja pärast kostab: “Maha kohtunik!”

      “Kohtualune, teie kohta see ei käi.”

      ~~~

      “Kohtualune, jutustage, kuidas te röövi sooritasite.”

      “Millise röövi, härra kohtunik? Nad ise palusid.”

      “Kuidas nii?”

      “Noh, astusid mulle ligi kaks meest ja ütlesid: “Kell käe pealt ja saapad jalast!” Ja eks ma siis võtsingi ühelt kella ja teiselt saapad!”

      ~~~

      Kohus.

      “Tunnistaja, mida te tegite 16. märtsil 1992. aastal kell 11.42?”

      “Ma istusin tugitoolis kalender käes ja vaatasin kella.”

      ~~~

      “Kohtualune, te tunnistate, et lõite kannatanule panniga pähe?”

      “Jah, tunnistan, härra kohtunik, aga kõverad jalad olid tal juba enne seda!”

      ~~~

      Kohus altkäemaksuvõtja üle.

      “Kaebealune, kui te ausalt tunnistate, kuhu varastatud raha peitsite, pehmendab kohus oluliselt teie karistust.”

      “Härra kohtunik, see on ju puhas väljapressimine!”

      ~~~

      Kohtus.

      “Ja teil polnud häbi võtta 500 krooni altkäemaksu?”

      “Muidugi oli. Aga ta ei tahtnud rohkem anda.”

      ~~~

      Kohtunik: “Ennekuulmatu häbematus! Kõigepealt varastasite kalli kasuka, aga sellest oli teile veel vähe! Te varastasite ka raha!”

      Süüdistatav: “Aga, härra kohtunik, ma ei saanud ju ringi liikuda kallis kasukas ilma krossitagi taskus!”

      ~~~

      Prokurör: “Kohtualune sooritas haruldaselt julge, osava ja fantaasiarikka kuriteo.”

      Kohtualune: “Pole mind siin midagi kiita vaja, niikuinii ei tunnista üles!”

      ~~~

      “Nii, kohtualune, jutustage meile, miks te lasksite oma jahikaaslase pihta?”

      “Ma pidasin teda põdraks.”

      “Ja millal te oma veast aru saite?”

      “Siis, kui põder vastu tulistas.”

      ~~~

      Kohtunik küsib kannatanult:

      “Kas tunnete süüdistatavas ära inimese, kes teie auto ärandas?”

      “Pärast kaitsja kõnet pole ma enam sugugi kindel, kas mul üldse kunagi auto oli.”

      ~~~

      “Süüalune, mida te võite antud asja kohta öelda?”

      “Jõuan varahommikul komandeeringust tagasi, näen, et naine on kahtlaselt hirmunud näoga. Lähen tuppa – mitte kedagi, lähen rõdule – näen, et all jookseb see mees, trussikud jalas. Haarasin külmkapi ja viskasin talle kaela.”

      “Kannatanu, mida teil on antud asja kohta öelda?”

      “Teen mina, nagu tavaliselt, hommikujooksu, kui äkki kukub mulle kaela külmkapp. Kaks kuud lamasin haiglas.”

      “Tunnistaja, mida on teil antud asja kohta öelda?”

      “Niisiis, istun ma, tähendab, külmkapis…”

      ~~~

      “Kohtualune, mis ajendas teid röövima juveelikauplust?”

      “Kaupluse vitriinile oli kirjutatud: “Härrased, ärge laske oma võimalust mööda!”.”

      ~~~

      “Niisiis, teid süüdistatakse šarlatanluses. Te müüsite klientidele nooruse eliksiiri. On teid ka varem vastutusele võetud?”

      “Jah, 1650., 1730. ja 1890. aastal.”

      ~~~

      Kohtunik küsib kohtualuselt:

      “Kellena te töötate?”

      “Akrobaadina.”

      “Seersant, sulgege aken.”

      ~~~

      Kohtualune: “Jah, härra kohtunik, ma tõesti omastasin need neli miljonit kakssada seitsekümmend kaks tuhat. Aga ma olin näljas, härra kohtunik, näljas!”

      ~~~

      Kohtunik kuulutab süüdistatavale otsuse: “25 aastat.”

      Süüdistatav: “Kuulge nüüd, ma olen ju kaheksakümne kolme aastane!”

      Kohtunik: “Me ei nõua teilt võimatut – istute kaua suudate.”

      ~~~

      “Kus sa kavatsed selle suve veeta?”

      “Ah, arvatavasti põrutan Siberisse!”

      “Tobedus! Kas sul midagi paremat teha pole?”

      “Põhimõtteliselt olen samal arvamusel, aga prokurör nõuab.”

      ~~~

      Väikese USA linnakese kohtusaalis kutsub prokurör esimese tunnistaja – vanadaami.

      “Missis Johnson, te tunnete ju mind?”

      “Muidugi tunnen, mr. Williams. Tundsin teid juba väikese poisina ja ausalt öeldes, te valmistate mulle suure pettumuse. Te valetate, murrate truudust oma naisele, manipuleerite inimestega, räägite neist selja taga jälkusi. Teie arvates pole meil ajusid, et mõista, et te olete kõigest üks tühine bürokraat.”

      Prokurör on šokis. Teadmata,