Soomaa loomajutud. Edu Kuill

kõige sellise peale. Kusti surus end porise juuremüüri vastu ja piilus ühe silmaga läbi kahe juurika vahele tekkinud ava. Vaist ei petnud. Poolenisti suure tüve alla tükkinud, taguotsaga juurika poole, lebas seal suur karvane elukas. Mustjaspruuni tölkas karvaga looma külg liikus vaevumärgatavalt.

      “Elus, kurat!” pomises Kusti endale. Higinire vajus laubalt silma ja teine sirises mööda selgroogu alla.

      “On ikka mürakas, va peletis!” liikus mõte higiste juuste all.

      Loom korises vaevukuuldavalt. Hetkeks näis Kustile, nagu oleks loom püüdnud pead tõsta. Tagakäpp võpatas.

      “Mineku peal ta on,” taipas vana tark jahimees. “Aga päris surnd ka põle. Mine tea, võtab veel jõu kokku, kargab kallale. Tuleks talle kiire lõpp teha.“

      Oli tunda, kuidas end vastu juurikat surunud Madis värises nii hirmust kui erutusest nii, et mulda pudenes.

      „Põle oodata, loom tunneb hirmu ära, võtab jõu kokku, elu kõigil armas, nii meil kui temal.“

      Paari hüppega oli Kusti juurika tagant väljas, karu kõrval, sihtis südamesse ja vajutas. Tulelukk surtsatas, niiskus oli teinud oma töö, aga murdosa sekundist kõlas ikkagi pauk. Meeste kõrvad lõid sirisema, nagu oleks seal ritsikad laulma hakanud.

      Samal hetkel astus majatrepile mõisa metsavaht, et värsket õhku hingata ja pohmas pead tuulutada. Nad olid kupjaga eile mingit sündmust tähistanud, millist täpselt, ta ei mäletanud.

      Keegi oli tühja vasknõu trepile unustanud, millised muidu ainult mõisas olid. Vahtmeister komistas selle otsa, lõi oma paljad varbad ära, anum lendas kõminal kolisedes vastu puust loomasööda ämbrit. Mees vandus: „Donner Wetter! Sa raisk, shaize!“

      Nõu kõmin meenutas talle kaugelt kostvat püssipaugu järelkaja. Mees jäi teraselt kuulatama. Peale katuse harjal reas istuvate pääsukeste vidina polnud midagi kuulda.

      „Äh,“ äigas mees käega ja asus sirelipõõsa alla põit tühjendama. „Põle siin midagi. Peaks kupja poole minema ja väikse napsi tegema, lööks klaariks!“

      Kõmatav püssipauk oli metsas täieliku vaikuse tekitanud, ainult meeste kõrvad lõid pilli. Püssitoru suitses õrnalt ja mehed vahtisid tummalt teineteisele otsa.

      „Aga nüüd kähku!“ lausus Kusti Madisele ja kobas vöölt nuga. Madis tegi sama. Meeste näod olid tõsised.

      Kusti öine meeleheitlik ja jõuline noatorge oli karu kõhtu korraliku haava tekitanud, kust loom oma rabelemise ja rassimisega oli soolikad välja punnitanud. Öösel lendu lastud kuul oli imelikul viisil riivanud looma koonu ja tunginud edasi abaluude vahele. Varem või hiljem oleks too elukas hinge heitnud ja teised metsalised ta nahka pistnud. Ronkade kisa ja raipehaisu järgi oleks metsavaht ta üles leidnud ja siis jätkunuks seda uurimist ja janti tükiks ajaks.

      Nüüd oli vaja kiirelt tegutseda. Nahk võtta, liha tükeldada ja sisikond korralikult maha matta, et metsalised ja ametnikud haisu ninna ei saaks.

      Händkakk ja jahimees

      Olev tundis, kuidas keegi haaras vaikselt, aga kindlalt tema peast. Mehemürakas, kes polnud kunagi midagi kartnud, kolades öösiti jahiretkedel mööda metsi ja tihnikuid, muutus korraga higiseks. Iga tema ihukarva otsas oli higitilk ja mööda selgroogu voolas alla pisike metsaoja.

      Olev võpatas kergelt, samal hetkel rebiti tal müts peast ja puistati temast mõne meetri kaugusele kaerapõllule.

      ”Sa sunnikunahk!” kirus mees. ”Kus ehmatas, va reo!”

      Loojuvast päikesest kumendava taeva taustal nägi jahimees hääletul lennul eemalduvat händkakku.

      ”No on ikka peletis!” ei suutnud Olev kirumist lõpetada. ”Langeb nagu mure mustal ööl sulle pähe ja viib viimse mõistuse koos vana mütsiloduga.”

      Lõkketuli praksus ja Eedu silmad läikisid kummaliselt tulepaistel. Suu oli mõnusal ja veidi kohtlasel muigel, nagu oleks ta mingis lummuses ja liugleks koos händkakuga kuuvalgel tumeda ja tähti täis augustitaeva all, kaeraraukude vahel.

      Uh-huu, uh-huu! Mehed virgusid pärast jutupausi. Uh-huu, uh-huu siinsamas, härra händkakk ise!

      Olev rääkis edasi. Naabrimees oli kurtnud, et karu kipub kaerarõukude kallale ja metssead ähvardavad kartulisaagi nahka panna. Ole hea mees ja tule valva mu põldu! Et tema pole ise jahimees ja tal pole ka püssi, nagu paljudele talumeestele on lubatud. Praegu hea aeg rõukude varjus passida, seni kuni loomad veel põllul on.

      Nii ma siis läksingi, aga ma ei tahtnud ühti rõugu all istuda. Nii ilus soe augustiõhtu, õhk on magus ja raske nagu oleks täis nõmmemett, kleebib kopsu ja hakkab ajudesse, viimaks tuleb tukk peale ja siis ei ole passimisest midagi kasu.

      Peale kõige muu tikuksid sääsed ja kihukad kallale ja viljapepred pudeneksid krae vahele. Enese sügamise ja kratsimisega tekiks niipalju müra ja higihaisu nagu sortside sõjas ning erksa kuulmise ja lõhnatajuga metsloomad ei tuleks lähedalegi ja jahipaun jääks tühjaks.

      Teisalt tunnevad metsloomad alati ära, kui tukkuma jääd ning tulevad ja panevad su saagi nahka või lihtsalt rikuvad ära ja trambivad kõik segamini.

      “Mulle meeldib ikka loodust nautida, kodus aega magada küll!” lausus Olev. “Nii ma siis seisingi keset põldu kaeraraukude vahel!”

      Mahe õhuvoog koos marjade ja kanarbiku hõnguga puhus vaevutuntavalt metsa poolt. Küps vili lõhnas isuäratavalt, rohutirtsude sirin jooksis läbi kõrvade nagu kare linane nöör ja pani pealuu särisema. Koos kerge uduga tõusis ja imbus ninna õunte lõhna ja pani neelatama. Jahtuvast metsast segunes õunalõhna hulka küpsevate käbide vaigu hõngu, mida omakorda vürtsitas metssigade kirbe hais. Nad olid lähedal.

      Kujutluses tundis mees juba ülestuhnitud värske mulla ja loomade lõugade vahel purunenud kartulite lõhnasegu. Nii kaugele täna vist siiski asjad ei lähe. Karu ka koos sigadega tavaliselt ei tule. Läheb parem mu mesipuid luurama, sest mind pole ju kodus. Vastik vudin sellest mõttest käis jahimehe kehast läbi.

      Musträsta kädin õhtuhämaruses pani mehe terasemalt kuulatama. Mingi oht on õhus, teatas rästas, aga rohutirtsude uinutav sirin, sügisaroomide joovastav mõju tegid Olevi meeled äraolevaks. Suur oranžikas kuu nagu vanaema ülepannikook upitas ennast männilatvade tagant nähtavale. Läänetaevas ahetas veel punakalt loojuvast päikesest musta metsariba kohal, kuhu kaugenev pruun teetriip lõikas kolmnurkse ava.

      Magus uim vajus peale koos sooja augustiuduga. Olev lasi sellel suurel rahulikul Väel endast läbi voolata. Mitte keegi poleks saanud talle märkamatult läheneda. Liikumatult seistes sai ta üheks kogu ümbritsevaga.

      Just siis haarati tal ootamatult peast, süda jõnksatas rinnus, kuumalaine valgus üle keha ja muutis selle higiseks. Edasi toimus kõik nii nagu loo alguses juba kirjas.

      Kuidas üldse nii saab olla? Kas on kogu see lugu puhas väljamõeldis? Kas leidub nii suure fantaasialennuga inimene, kes sellise loo oma vaimusilmas kokku paneb?

      Võiks ju siinkohal salapäraselt lõpetadagi, aga loodusmehena on kange tahtmine selle loo tõepõhi lahti seletada. Kes ei taha, ärgu edasi lugegu, jäägu kõik üheks müstiliseks „luiskelooks“ koos arusaamatu kaku ja jahimehe suhtega. Teistele aga… Kui te looduses ringi liikudes või autoga mööda metsateed või põlluvahet sõites olete märganud mõnd öökulli – õieti siis kakulist − murdunud puutüvel või posti otsas istumas ja jahti pidamas, siis te taipate, milles asi.