Soomaa loomajutud. Edu Kuill

mis kuusenoorendiku lähedal vedelesid. Natuke kirbet lehka, mis koosnes hundihaisust ja luude roisust, levis iidse kuusiku all.

      ”Sa pühade vägi,” pomises naine. “Tõeline hundiõu!”

      Mari oli jälle paigale juurdunud. Mis edasi? Süda mütsus linase undruku all nagu loitsutrumm.

      Emahunt puges tihniku alla. Hetke pärast ilmus välja, kutsikas hambus. Asetas oma poja inimese ja enda vahele samblale. Istus. Vaatas naisele alandlikul koerapilgul otsa. Niutsatas nagu koer. Tõmbas keelega üle nina. Tõusis. Tuli kutsika juurde, tonksas teda koonuga, limpsas keelega. Vaatas Mari poole. Eemaldus aupaklikult paar meetrit, istus. Jäi ootama. Polnud kahtlust, et midagi oli väiksega lahti.

      Naine kummardus kutsika kohale. Sirutas käe, piilus hundi poole. Too istus. Ainult varjatud pinget võis looma kehas märgata. Siis võttis Mari hundikutsika kätte. Uuris. Sa taevane arm… vaata…

      Lahti ei olnud siin midagi, hoopis kinni! Hundikutsika tagumik oli kinni õmmeldud! Oh, te nurjatud inimloomad! Va teomehereod! Nähtavasti olid nad metsas kolades hundipesale sattunud ja vaeste kutsikate kallal hirmsa teo toime pannud. Ega nende johmas pead midagi mõistlikku välja ei mõtlegi.

      Teomehed olid sellised mehed, kes käisid talust talusse ja aitasid igasuguseid töid teha. Tavaliselt olid nad nooremad ja tugevamad mehed, kes ei peljanud rasket tööd, nagu heinategu, kraavikaevamine või puude raiumine ja lõhkumine. Töö oli küll raske, aga kõhutäie sai ruttu välja teenida ning peenemaid oskusi polnud vaja.

      Mari uuris algul nõutult hundikutsikat, siis kobas käega vöökohta. Nuga? Täna polnud ta isegi nuga vööle pannud! Sel ajal kandsid ka naised nuga vööl igasugu töö tarvis ja kui vaja, ka enese ja laste kaitseks. Seda lubasid tavad ja kombed, nõudis elutegevus.

      Kuidas ma nüüd saan… kuidas ma need niidid küll katki saan? Kutsikad surevad ju ära, kui asjale ei pääse, liikus peas ürgemalik mõte.

      “Hambad on ainus võimalus!” Naine surus hundikutsika tagumiku suu juurde. Niit ei tahtnud kuidagi hammaste vahele sattuda. Lõpuks siiski… Naks! Andis järele. Teine veel. Juba lihtsam. Soo, korras!

      Mari pani kutsika samblale. Loom niutsus ja urises vaikselt. Ikka valus vist.

      Hunt oli valmis tõusma, aga ootas targalt, et naist mitte hirmutada. Mari astus paar sammu tagasi. Emahunt tuli kutsika juurde, nuusutas, tõmbas keelega üle. Vaatas tänulikult naise poole, haaras poja suhu ja kadus. Tuli järgmisega.

      Mari mõtles endamisi, et mine tea, palju tal neid seal veel on. Aga olgu mis on ja tulgu mis tuleb, metsakutsu peret peab aitama. Ehk jääb siis kari see aasta terveks ja suside poolt sugemata. Hirm oli täiesti kadunud ja ta ei pannud enam õieti tähelegi, kuidas kõik täpselt toimus.

      Kui ta märkas veidi tokerdunud karvaga suurt halli emahunti endast mõne sammu kaugusel seisvat ja talle oma rohekate rahulike silmadega tänulikult otsa vaatamas, sai ta aru, et ongi kõik. Mitu neid siis oli? Ah, kolm jah, polnudki rohkem, ainult kolm. Marile tundus, nagu oleks ta terve karja kutsikate tagumikud oma hammaste vahelt läbi lasknud.

      Naise laup oli higine. Päev hakkas keskhommikusse jõudma ja soe leitsak imbus kuusiku alla. Kuspool see tee võiks olla?

      Hunt nagu luges naise mõtteid, liikus temast mööda ja hakkas ees minema. Mari keeras talle midagi mõtlemata järele. Nii nad olid siia tulnud ja nii nad siit ka lähevad.

      Näe, ongi vankritee! Peaaegu siinsamas. Ometi oli tee metsa nii pikk tundunud!

      Susi keeras ringi, puudutas koonuga Mari jälge samblal, nagu teeks talle kummarduse, sörkis siis puude vahele, vaatas korra veel tagasi ning kadus.

      Uus erutuselaine tuksles naise meelekohtades. Miks ma sinna naabrite juurde üldse pidin minema? Ei, parem ruttan koju ja jutustan mehele, mida imet minuga metsas juhtus!

      Mari lausa lendas linalaka lehvides mööda metsateed, laperdades vankrirööbastel nagu noor kassikakk, nii et puude varjude kirjad tribelesid linasel undrukul. Alles koduväravast läbitrügimine kahandas naise hoogu ja pikk kleit jäi nagu kiuste kuhugi roika taha pidama.

      Mees vahtis imestunud ilmel tulija poole. Selles oli midagi iseäralikku. Mees tundis küll oma naise kiireid liigutusi, aga täna oli selles tulemises eriline tuul, see tegi mehe meele ärevaks. Kusti pani vikati käest ja astus paar sammu Marile vastu.

      „No kes sind niimoodi perutama pani?” ütles mees tere asemel. “Kas kuusikus kargas kuri sulle kallale või?”

      ”Kuri neh, kuri neh,” lõõtsutas naine. „Peris hullud kurivaimud olid suure kurja toime pannud.“

      Naine tõmbas veidi hinge ja jutustas siis kaasale kogu loo, mis metsas aset leidnud. Mees vangutas pead.

      Sääsk maandus Kusti käele ja veel mingi tüütu piniseja tiirles näo ees. Mees äigas käega. Piniseja pani minema, aga sääse elutee katkes Kusti käeseljal.

      “No on vast reod jah,” ühmas mees, mõeldes teomeestele. “Neil põle midagi. Neil pole oma kodu ega loomi, oma perest rääkimata. Neil ükspuha. Aga ega teomeeste karistuski tulemata jää. Küll Metsaisa koerad neile endilegi hambad kannikasse löövad ja maalised urruaugud tulitama panevad!”

      Sinna see Mari ja Kusti jutt esiotsa jäigi. Hundilugu kandus aga sooja suvetuule ja putukate suminaga nagu õietolm kogu ümbruskonnas laiali ja levis kaugemalegi. Peagi aga summutas suvekuumus jutud, äike lõi ladvad lahedaks ja sügiseks ei mäletanud Mari ja hundi lugu enam keegi. Ka Mari enda meeles oli see lugu madalaks vajunud nagu mullune heinakuhi.

      …Rukis raksus raja ääres ja poetas mõne ülevalminud tera teerajale. Kärmas kärbsenäpp oli lõpetanud oma noka plaksutamise ja pannud pojad koos pääsukestega lõuna poole teele. Udu uitas poole päevani põldudel ja puges alles pärastlõunal padrikusse. Saagikoristuse aeg oli käes. Mihklipäev lähenes ja nüüd pidi saama igaüks saagiks seda, mida oli külvanud.

      Ühel udusel hommikul undrukut selga ajades ja uniseid silmi hõõrudes lasi Mari pilgu läbi akna lagedale põllule metsa ja maja vahele. Oh imet! Koer lambaga põllul? No ei saa olla, kust nad nüüd siis nii varahommikul põllule said, aedikust välja ja…

      Võttis vähe aega, enne kui naine oma körtides komberdas, meest hõikas ja muidu kohmitses. Pilgu taas aknast välja visanud, ei märganud ta loomi enam kuskil. Ei, siiski! Eemalt metsaservalt vaatas koer või hoopis metsakutsu maja poole tagasi ja kadus siis puude vahele.

      Mees oli ka end jalule ajanud. Ei saanud unise peaga arugi, mis naine nii vara kädistab nagu poegi toitev harakas. Jälle need hullud hundijutud ja ujedad utehirmud.

      Lõpuks mindi õue aedikusse. Udu oli uputanud vaikveega üle kõik, mis ette jäi ja kätte sai. Pritsis pastlatallast ja lärtsus lattide vahelt, kui koplimulku lahti tehti.

      Ilmatu tume rada oli jäänud tara ja metsa vahele kastesesse rohtu, kus kellegi käimisjäljed märja maha raputanud. Lambad määgisid ärevalt aias ja üks neist oli eriti märg ning nägi väsinud ja räsitud välja. Tema suur paks vill rippus külgedelt alla ja oli tortidena lahti tulnud.

      Kusti luges, Mari pomises kaasa. Kõik nagu alles, pigem üks rohkem. Loeti veel. Ikka üks rohkem.

      Mari näitas näpuga: ”Näe, see suur ja märg, see küll meie põle, sel hoopis teine nägu peas, mustad mupsud kõrvade juures.”

      “Põle meie jah,” kinnitas Kustigi.

      Mees ja naine jäid teineteisele otsa vahtima.

      “Sa taevane arm ja metsa vägi – hunt!” Mari ahhetas ja pani käe suu ette, nagu oleks sealt midagi sündsusetut välja lipsanud.

      “See, see, see – jah!” kogeles naine, käsi ikka veel suu peal, justkui püüdes mingit hirmsat asja takistada sinna minemast või sealt välja tulemast. “See, see hunt – see, see lammas!”

      Mehe mõte oli ilmselt samale maale jõudnud. “See, see su hundiema tänu,” sai Kusti sõnad ritta pandud.

      “Tänu jah!” kordas Mari, silmad peas kui vapsiku pesad. “Aga kuda ta siis tõi? Oli jah seal teisega põllu peal,