Soomaa loomajutud. Edu Kuill

tahtis rinnust välja karata. Ometi suutis vana jahimees kontrollida püssiluku korrasolekut, küll ainult käsikaudu ja sähvivas välguvalguses. Ta tõstis aeglaselt relva, sättis küünarnuki põlvele, toetas püssilae käele, sättis pära vastu õlga. Välgusähvatused vaheldusid kõuekõminaga. Õhus oli väävlihaisu, verelõhna ja karusita lehka. Tõeline põrgu, käis Kusti peast läbi.

      Ta sihtis püssitoru karu häälitsuste suunas. Siis kärgatas kõu, välgud rebisid taeva ribadeks. Samal hetkel vajutas mees päästikule. Koos pikse kärgatusega raksatas lask. Kuusejändrik langes põllule, välguvalguses nägi mees, kuidas loom vajus neljakäpakile ja vaarus hüürates metsa suunas. Läheb, tänu taevale, läheb.

      Kusti virgus nagu piitsalöögist näkku. Suur rahetera jättis põsele tulise triibu. Mees tõmbas ennast taas rõugu varju. Trip, trip, tripp, tärisesid raheterad püssitorule. Kusti tõmbas relva koos endaga kaerakärbisesse. Üks lahing lõppes, teine algas. Taevas oleks nagu maaga sõda alustanud, külvates ta üle kuulirahega. Raheterad sätendasid välguvalguses nagu klaaspärlid ja maast üles karates jätsid mulje, justkui oleks kogu maa hõbedase võrgutaolise rüüga kaetud.

      Praegu polnud pääsu, tuli jääda põllule. Pea tuikas, aga kuuetaskus mulksus miski lohutavalt. Käsi värises kergelt, kui Kusti plasku pealt korgi maha krudis. Tuline juga särises läbi kõri, vajus rinnakorvist läbi ja puuris nabani välja. Hõõguv kera pöörles sisemuses ja sirises sooni mööda näppude ja varvasteni. Peakuplisse mütsi alla ilmus mõnus soe pilveke. Veel üks lonks tulivett ja Kusti mähkus kaerarõugu sisemusse nagu Kadri embusesse. Pinge kehas andis järele ja helesinine udu mähkis mehe endasse.

      Kuskil lähedal kärgatas veel äike ja kõuekõmin mürises ümbruses nagu raudvanker munakiviteel. Korraks kostus summutatult karu möire ja kananahk tõstis rinnakarvad turri. Siis summutas vihmakohin ümbrusest kõik helid. Kusti pea ja keha täitusid samuti võimsa kohinaga ning kandsid teda reaalsusest välja.

      Päike sättis ennast puulatvadest juba kõrgemale ja asutas öist veevalingut maa seest välja aurutama. Ümbrus mähkus tõusvatesse uduvoogudesse, justkui oleks kogu maa nähtamatus põlengus tossanud.

      Soe niiskus imbus läbi vammuse Kusti ihuni. Keegi oleks nagu vett kopsu valanud – nii raske oli hingata. Mees väristas õlgu. Viljakõrred torkisid nägu ja kestad olid kleepunud põsele. Krae vahel ronis mingi sitikas ja parem jalg pildus pinde.

      ”Auu, August!”

      Ei, see polnud uni. Või kas ta üldse oli maganud, võib-olla kergelt suigatanud. Öine möll ja trall kestsid kuskil kaugel ajusopis edasi. Hõike peale tõmbas mees end algul veel rohkem kössi, aga tajus peagi, et ta ei pea end enam viljakärbisesse peitma, et väljas on päriselt valge ja keegi tõesti hõikas teda inimkeeli.

      Paduvihm ja rahe olid kaerakärbise kokku vajutanud nagu vana käsna, mis lausa nõretas ja tilkus veest. Mütsilotu jäi viljakõrtesse kinni ja vana August toppis oma sassis juustega pea, kus rippusid aganad ja heinapepred, läbi väikese avause välja. Päike torkis nagu nõeltega silmi, mis olid öisest tulevärgist ja tuliveest põletikuliselt punased.

      ”Auu-gust!” kähistas keegi läbi kurgupõhja.

      Kusti kuulis märjal põllul plärtsuvaid samme.

      “Madis, kurat, jumal tänatud!” mõmises Kusti iseendale.

      “Äähh!” lasi ta suust juba kuuldavamalt.

      Madis võpatas. Mingi imelik koterdis püüdis end viljahunnikust välja suruda. Nagu kratt või kodukäija, sakris pea ja punaste silmadega.

      “Sa püha kurat!” tuli Madise suust. “Poleks ma teadnud, et sina pead siin kuskil olema, oleks ma sulle praegast kaikaga äsanud. Sa pole inimese muudu! Oled nagu karu persest välja tõmmatud!”

      “Ära lõksuta siin midagi, anna parem üks lõuatäis. Oleks sina minu asemel olnud, oleksidki võib-olla karu perses koos oma härjamunakotiga!” porises Kusti, kelle põlved olid rõugus käkerdamisest kangeks jäänud ja tudisesid läbielatust.

      Madis ulatas ilma pikema jututa sõbrale plasku. Kusti lõug võdises ja märjukese nire ei tabanud esimese hooga õiget auku ning voolas mööda suunurki alla.

      “Ära selle pärast raiska, et kangelane oled!” porises Madis.

      “Räägi parem, mis põrgut siin toimus,” kähistas mees ümbrust silmitsedes. “Pooled rõugud pikali ja kuused vedelevad keset põldu, kähmlesid siin vana kurja endaga või?”

      “Ega siin palju puudu põlnd! Tuli teine välja jah!” sai Kusti jutuotsa lahti ja rääkis sõbrale öisest madinast.

      “Oh sa saadana silmamuna ja savikoti sindrinahk!” võttis

      Madis loo kokku.

      “Öö otsa kallas ja möllas nii, et vähe polnd. Pole mingeid jälgi näha, aga peaks ikke vaatama minema. Kahju kah, kui metsa ronkadele rapsida jääb. Ega see meie mõisa metsavaht ka loll pole, kui laiba leiab. Tulevad kohe usutama ja relva otsima.” arutas Kusti.

      “Hoidku jumal! Vaata, et pokri ei pista,” ütles Madis.

      “Mis pokri, saad oma sada soolast ka. Rikuvad su oma naha ära ja soolavad karunahaga koos sisse. Parem surra karu käppade vahel, kui mädaneda mõisa keldris,” arvas Kusti.

      Päike oli jõudnud juba suure vee viljast ja lehestikust välja aurutada. Kusti vammus auras veel kergelt. Märjuke oli meeste meeled ja kehad kenasti kuumaks kütnud ning kuraasi üles kruvinud. Kusti kobas rõugu sisemuses ja tiris oma müsitaja välja. Too oli märg ja rämpsuga koos. Mees koukis särgisaba kuuehõlma alt välja ja asus sellega relva puhastama. Püss laetud ja nuga üle vaadatud, asutasid mehed minema.

      Põllupinnas lirtsus saapataldade all ja kõrretüükad pritsisid vett, tekitades saapaninade ümber vikerkaarepalle. Juttu eriti ei aetud, vahetati vaid üksikuid lauseid.

      Kusti võttis taju järgi suuna sinna, kus ta arvas karu metsa suundunud olevat. Enne metsaserva arvas jahimees pehmes pinnases olevate lohkude järgi ära tundvat looma jäljed. Tugevast vihmast hoolimata pärlendas vesi jäljelohkude vahel kuidagi teisiti. Seal võis olla looma verd. Kuid isegi hea jahikoer poleks praegu jälge üles võtnud. Tuli hoolega jälgida märke, mis võisid olla maapinnast kõrgemal. Kusti märkas ühel noorel kuusetüvel lahtikistud kooreriba. Servad narmendasid ja puutüvel olid selged suured karuküüniste jäljed. Loom oli viha ja valuga puutüve kraapinud.

      Mees hoidis püssitoru allapoole ja varjas peopesaga lukku, et see märjaks ei saaks. Päev võttis hoogu ja mets auras nagu sauna leiliruum. Palav lämbe augustikuu niiskus ei tahtnud enam päikesekuumusele alla anda. Laane all levis sambla- ja seenelõhna. Mitmel pool upitasid end rohelise samblavaiba seest välja punased pilvikukupud ja kollased kukeseene käharad. Keegi oli ühe seenemütsi uppi löönud ja puruks puistanud nii, et valged ebemed vedelesid samblal laiali. Suur sügav, kuid kitsaks vajunud piklik jäljelohk andis tunnusmärgi, et karu on just siit läinud.

      Eemal puutüvede vahel mustas midagi. Torm oli ühe laanehiiglase pikali väänanud ja selle suur juurekroon ajas oma kombitsad kaarjalt taeva poole harali. Samblatordid ripnesid juuresagarate küljes ja narmasjuured rippusid allapoole nagu sandarmi õllesed vuntsid. Mehed peatusid. Ohu eelaimdus pani Kusti peanaha mütsiloti all kirvendama. Tema tubakasuitsust ja mõisapuskarist jämedaks pundunud nina siiski haistis midagi. See ei olnud ainuüksi sambla-, seene- ja mullalõhn. Selles buketis oli veel midagi, mis tegi eriti ärevaks. Mingi metslooma hais, mis koos palava niiskusega lendu lõi.

      Madis hoidis Kusti selja taha, taibates, võib-olla ka haistes samamoodi. Kusti piilus üle õla, tõstes igaks juhuks sõrme suule, ise kontrollides silmadega püssilukku. Käsi libises iseenesest vööle nuga katsuma. Madise käsi tegi sama, püssi tal ju polnudki. Kusti vajus kükakile, koukis uuesti särgisaba lagedale ja kuivatas igaks juhuks püssilukku. Tema süda tagus peaaegu kuuldavalt nagu soldati trumm. Nüüd liiguti juba hiilival sammul murdunud juurepähma poole, meeste meeled püüdsid tabada igat heli, lõhna ja liikumist. Pasknäär pistis läheduses krääksuma ja harakas kukkus kädistama. Päris lähedalt madalast tõusis lendu ronk ja torises meeste