Soomaa loomajutud. Edu Kuill

niimoodi hundi kõrval nagu Tõeline Lammas!”

      Varsti levis imeline lugu kogu ümbruskonnas. Hunt tõi Marile tänutäheks lamba! Uudis võttis lähikonda valgudes iga jutustaja keelel ja meelel värve ja sära nagu sügisene mets.

      Päris põnevaks läks asi siis, kui talve hakul tõi lambamamma ilmale kaksikud talled. See oli suur rõõm kõigile, eriti lastele, kellel lubati käia tallesid katsumas, pisikesed olid nende meelest nii armsad. Aga see oli ka hea enne vanainimestele. Kõigi silmad lõid särama nagu härmatisekristallid puuokstel.

      Uudis keerles lumetuisuna talude vahel ja kandis koos kibeda kirdetuulega kadeduse varjundit. Terved tugevad kaksikud talled, üks neist veel oinas, mis tähendas värsket verd ja sugu karjaõnneks.

      “Vaat sulle lugu!” lausus Kusti Marile. “Muidu on ikka hunte urjatud ja igasugu kaitsemaagiaid tehtud, et nad karja ei murraks ega koju ei kipuks. Ja näe, sulle toodi koguni suur kingitus. Päästsid kolm kutsikat − said kolm lammast.”

      “Mul süda ikka valutab ka, kellelt kriimsilma emand selle tiine lamba ära ajas. Ümbruskonnas küll kuulda pole,” lausus Mari.

      ”Mis sina sellest muretsed?” ütles Kusti. “Jäta see Halli Emanda enda teada!”

      Kärbisega karu kaisus

      August, vana Kusti virgus mingi ähkimise, nohisemise, ebameeldiva haisu ja kõikumise peale. Ega August polnudki nii vana, täitsa elujõus mees, aga ta habetunud nägu, räsitud riided ja paar puuduolevat hammast tegid ta kuidagi kulunuks.

      Hingata oli raske. Viljakõrred torkisid nägu ja ta enda hingeõhk oli vastik. Tubakas, puskar ja katkised hambad andsid kokku paraja lebra. Aga see polnud see, mis ta südame pööritama pani. See hais imbus rõugu sisemusse väljast. Metslooma lõhn.

      Lõhn on liiga ilus sõna. Lehk oleks õigem. Karu! – käis vana Kusti peast läbi. Loom peeretas, mörises ja ähkis, lausa raipe haisu võis aduda. Karu, teadagi, raipesööja loom.

      Mehe peakolu hakkas olukorrast tasapisi aru saama. Mingi kõva ese rõhus ta ribikonte. Püss oli surutud kaenla alla nagu roigas. Uljas jahimees oli pakitud viljakuhilasse nagu liha kapsarulli. Keegi lohistas ja tassis teda koos kaerakärbisega. Liigutada polnud võimalik. Õõtsumine ja hais ajasid oksele.

      Kusti proovis paremat labakätt liigutada. Käsivarred olid surutud kõvasti keha vastu, aga sõrmed tundsid vöörihma. Nuga! Vasakul puusal peab olema jahipuss. Mees tajus oma seisundit. Käsivarred põimusid risti üle kõhu. Parem käsi peaks olema vasaku puusa juures. Mees kompis vööd. Sõrmed otsisid tuttavat käepidet. Jah, siin ta on. Aga liigutada polnud peaaegu võimalik. Ta surus oma tugevad sõrmed kõvasti jahinoa käepideme ümber.

      “Näed nüüd, uhke püss, aga mis tast kasu,“ mõtles Kusti kibestunult. “On teine mu kaenlasse surutud nagu kasutu roigas. Paar tundi tagasi silitasin ja õlitasin teda kui oma pruuti.”

      August oli püssi eest pidanud andma terve varanduse. Mustlasvanamees oli noore elujõus varsa välja kaubelnud ja nõudnud veel püssirohu ja kuulide eest karunaha pealekauba. Relv oli tõesti uhke: eest laetav ja tagant kardetav, nagu naljahammas Madis tavatses öelda.

      Eks see relva laadimine natuke aega võttis jah, aga kui vajalik kraam enne hoolikalt valmis panna, siis käis asi päris kähku. Kõik tuli imekiirelt raua eesotsast sisse toppida: püssirohi kõigepealt, tähtis oli õige mõõt, rohkem ei tohtinud panna, võis lõhki lüüa; siis tropid, siis kuul või mitu kardetši, siis jälle tropid.

      Tagant tuli püssi karta sellepärast, et kui tulelukk lõi pahvaka ja püssirohtu oli palju, võis see nägu kõrvetada ja tihtipeale oli põsk või kogu nägu tahmane.

      Kusti oli seda laskmise kunsti ja relva käsitsemist ühe tsaarisoldati käest õppinud. Madis ise kartis nihukest värki, aga tal oli suur huvi vaadata, kuidas Kusti selle tuld pritsiva müristajaga toimetas.

      Pära oli sile kui noore naise pale. Raud läikis ja pärlendas tumedalt nagu mustlastüdruku silmad. Messingi viirud püssiraual olid kui kuldsed sõrmused mustlastüdruku sõrmedes. Tegelikult polnud Kustil hetkekski kahju toreda jahiriista eest sellist hinda maksta, aga nüüd oli see hiilgus ja vägevus kasutult ta kaenla alla surutud. Mis paugutamisest sa siin veel unistad?!

      Kuidas nad Madisega olid salaja käinud märki laskmas ja püssi proovimas, et mõisa metsavaht haisu ninna ei saaks! Kuradi Madis oma puskariga! Aga Kustile see rüübe tegelikult maitses. Hea kange kraam, köömnetega tembitud ja puha. Kui lonksu võtsid, käis mõnus tuline juga kerest läbi, lõi justkui kogu keha põlema ja vere vemmeldama.

      Madis oli mõisa viinaköögis tööl ja aeg-ajalt näppas sealt natuke. Ta oli meisterdanud selle tarvis härja munakotist endale toreda plasku, mis viina kinni pidas. Selle sidus Madis nii kavalalt nahkrihmaga endale ümber, et pudel rippus jalge vahel peidus. Isegi jultunud kubjas ei hakanud töömeeste jalgevahesid järgi katsuma, mistõttu polnud vahelejäämist peljata.

      Märjukest täis munakott rippus Madise omaga kõrvuti. Kiikus ja mulksus nii mõnusasti, et kiskus va vigurivänt Madise suu muigele.

      Aga nüüd oli see kena märjuke kogu vana Kusti jahi ära rikkunud. August oli Madisega koos jahiplaane teinud ja veidi rüübanud. Väikese sosku oli Kusti jahilegi kaasa võtnud, et igav ei hakkaks ja ka julgust lisas see mahe joogikene ulja jahimehe südamesse. Aga säh sulle! Suurest mõnust sai suur häda.

      Kusti ja Madis olid teinud enda arust nutika jahiplaani, kuidas oleks kõige kavalam kaerakärbiseid rapsimas käivat karu passida. Nad viisid Kusti kuue ja püksid lauta, õigemini hobusetalli. Hõõrusid riideid hobusesõnnikuga ja panid pabulaid taskutessegi, et inimese lõhna tunda poleks.

      Et jaht ikka kindlam oleks, otsustati karu peibutamiseks põlluserva metsa äärde vasikakorjus vedada. Pussu Peetril oli hiljuti noor õhvake ära kärvanud ja too loovutas pudeli märjukese eest raipe jahimeestele.

      Peeter oli sellise riukaliku nime saanud jälle Madise suupruukimise kaudu. Tegelikult oli ta liignimi saksapärane, Holtsman. Peeter oli hea puutöömees, sealt see nimigi, aga tal oli veider ja ebameeldiv komme teiste juuresolekul vaikselt peeretada. Ei tea, mida ta sõi või mis tal selle kõhuga lahti oli, igal juhul lasi mees sellist vänget haisu, mis pani teised mehed temast eemale tõmbuma ja nina kirtsutama. Rahvasuu ütleb ka: “Sussen sitt, see suitseb kaua, laksen peer läheb laiali.”

      Peeter oleks vahel tahtnud koos Kustiga jahilegi minna. Ta oli julge mees ja kindlameelne kaaslane, aga teda ei võetud selle pussutamise pärast. Ta lasi igal pool oma haisu ja metsloomad on ju hea ninaga, ei tule lähedalegi. Nii ta siis leidis ikka mõne muu võimaluse jahimeestelt tükk liha välja teenida. Tegi ilusa sarvealuse või kihvaplaadi. Kalaõnne oli tal aga see-eest rohkem kui mõnel teisel. Tema ümber valitses alati haisev vaikus, aga vee alla lehk ei läinud.

      Kusti ja Madis olid nüüd ettevalmistustega edukaks jahiks hulga vaeva näinud ja lõpusirgele jõudmas. Nad lõid veel vasikakorjusest läbi mitu head vaia, et karu ei saaks raibet kohe kergelt kätte ja metsa ära vedada.

      Kusti oli juba mitu ööd rõugu all passinud, aga karu põllule ei tulnud. Ainult jälgede järgi said mehed aru, et ta oli lähedal metsa all ringi trampinud. Kusti püüdis päevase uinakuga väsimust peletada, et õhtul ja öösel virgem olla.

      Nüüd arvati aeg küps olevat ja ettevalmistused põhjalikud. Kusti tõmbas oma hobusesõnnikused ürbid selga, pani veel paar värsket pabulat taskusse ja asutas minema. Õhtu oli soe ja lämbe. Kuu näitas end aeg-ajalt pilvetortide vahelt. Läänetaevas tõmbus tükati õige mustaks ja taevaserva kaunistasid pahaendeliselt välgulahvatused, mis lõid kaugemal hetkelisi sinakashõbedasi valguspilte. Ees ootas müstiline augustiöö.

      Korraga jäi kogu loodus vakka. Ainult rohutirtsud hõõrusid oma sirisevat heli, neid ei paistnud miski häirivat. See heli voogas ja kajas Kusti pealuus.

      Mees sättis oma uhke tulelukuga müristaja kaasavõetud hargi peale. Ise kohendas endale mugava asendi rõugu alla. Kaerakärbis