Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew

ei olnud ma poliitikale suuremat tähelepanu pööranud; see kõik toimus minust kaugel. Lõppude lõpuks – nagu me televiisorist nägime – tulenes suurem osa rahutust meeleolust mustanahalistega seotud sekeldustest ja Väike-Karoos olid peamiselt värvilise elanikkonnaga linnad. Kuigi olin Mandelat kuulama hakanud, ei hakanud ma ANC poolt hääletama (õieti ei hääletanud ma üldse), aga ma liitusin NGK naisterühmaga, mis kogus raha värviliste laste koolide ja aidsi põdevate orbude heaks. Küpsetasin nende kirikupidustuste jaoks palju.

      Ja kui ma Fanie’ga abielus olin ja ta mind peksma hakkas, sain Mandelalt julgustust. Mandela seisis naiste õiguste eest ja kritiseeris naiste vastu suunatud vägivalda. Mõnikord, kui olin teda kuulanud, tundsin, et pean Fanie juurest lihtsalt minema kõndima. Minu hirm aga oli tugevam. Tugevam oli ka hääl mu abikaasalt, emalt ja kirikult: „Staan by jou man. Ole oma mehele toeks.”

      Aga ikkagi – kuigi ma jäin Fanie kõrvale, aitasid Mandela targad sõnad mul üksilduse ja valuga toime tulla ning panid mind mõtlema, et võib-olla, just nimelt võib-olla, ei ole see kõik päris mu enda süü.

      Kui olin kohvi lõpuni joonud ning kuivikupuru sülest maha pühkinud, nutsin veel pisut. Pisarad isa pärast ja Mandela kui meie rahva isa pärast segunesid mu põskedel.

      9

      Terve järgmise nädala leinas Lõuna-Aafrika Mandelat ja tähistas tema eluaega. Kogu maailmast tulid inimesed talle austust avaldama. Johannesburgis peetud mälestusteenistusel avanesid taeva kraanid ning vihma muudkui sadas ja sadas. Kuulasime osaliselt seda teenistust Gazette’i toimetuses. Kontor oli kuum ja kuiv ning me istusime vaikselt, ventilaator üha pöörles ja pöörles aeglaselt. Tansaania president meenutas meile, et Aafrikas on vihm suurim võimalik õnnistus. Vihma sajab, kui suur pealik kohale jõuab. Taevalaotus tähistas pealik Mandela äraminekut taevasse.

      „Teate, tema vanaema oli san,” lausus Jessie. „Bušmanid oskavad vihma teha.”

      Barack Obama kõne ajal hakkas Jessie nutma ja isegi Hattie pühkis taskurätikuga silmanurki. Minu nutud olid juba nutetud. Mind üllatas, kui liigutatud oli Jessie. Tema oli liiga noor, et Mandelat tunda. Kuid Mandela oli sedasorti mees, kelle lugu ja unistused ületasid vanusepiire. Ja nii nagu Mandela ja Obama, nii oli ka Jessie tulihingeline õiglusearmastaja.

      Meile kõigile meeldis Obama tsitaat – mis Mandelat vee peal hoidis, kui ta kõik need aastad vangis oli – selle kohta, kuidas inimene on ise oma hinge kapten. Mandela matusepäev oli mitteametlik riigipüha. Mind üllatas, et isegi Ladismithi linn pidas puhkepäeva, et Nelson Rolihlahla Mandelale austust avaldada. Kakskümmend aastat tagasi oleksid valged ja isegi paljud värvilised temas terroristi näinud, nagu mu emagi. Aga Mandela suutis eluajal ja isegi surmas nende südameid võita. Ta meenutas meile kõigile headust, mis on meis endis ja mida me üksteise vastu tunneme.

      Kohtusin Jessie ja Hattie’ga Ladismithi hotelli baaris, mis oli tulvil inimesi, kes vaatasid matuseteenistust suure ekraaniga telerist. Hotell pakkus tasuta kohvi ja kuivikuid ning hotelli töötajad olid toonud lisaks tavalistele puutoolidele hulga valgeid plasttoole. Kardinad olid ette tõmmatud, nii et me saime kenasti telerit vaadata.

      Ülikonnas pangajuhataja istus vana värvilise mehe kõrval, kes käib Spari ukse ees kerjamas. Noored mustanahalised politseinikuhärrad jõid kohvi koos vanade valgenahaliste naistega, kes töötasid mööblipoes. Kõik istusid üheskoos, nagu olnuks tegu vanade sõpradega – tavaliselt sellist asja Ladismithis ei näe.

      Kui Mandela kirst ära kanti, pidin pingutama, et mitte nutma puhkeda. Istusime Jessie ja Hattie’ga, pead püsti. Lootsin, et Mandela vaim elab meis mingil kujul edasi.

      10

      Järgmisel päeval olime tagasi ajalehetoimetuses ja kõik kulges taas harjumuspärast rada pidi. Ehkki, jah, mul oli tunne, et nüüdsest peale kohtlevad kõik inimesed Lõuna-Aafrikas üksteist austusega ja lahkelt. Eksisin selles …

      Sirvisin uut pakki kirju. Ventilaator laes muudkui pöörles ja pöörles. Olime nagu ventilaatoriga ahjus. Jessie, Hattie ja mina küpsesime kõik ühtlaselt, istudes igaüks oma laua taga.

      Jessie kandis oma tavapärast musta jakikest ning ta sõrmed liikusid klaviatuuril sedavõrd kiiresti, et mul tekkis küsimus, kuidas ta mõtted sõrmedele järele jõuavad. Gekod ta käsivartel kõikusid pisut, liikudes tippivate sõrmede rütmis. Hattie istus arvuti taga, seljas virsikukarva lühikeste varrukatega särk ja samas toonis seelik. Need olid linased, aga ikkagi polnud need kortsus.

      „Maria, sulle on viis meili,” lausus Hattie. „Kas pole suurepärane?”

      Jessie telefon hakkas laulma laulu „My black president”. Selle laulu kirjutas Brenda Fassie Mandela auks.Mina aga ei tõstnud pilku: kogu minu tähelepanu köitis ümbrik mu laual. Libistasin sõrmeotstega üle ümbrikul oleva kirja. Oskasin inimesest palju teada saada juba enne tema kirja avamist. Seekord oli käekiri suurtähtedega ja pastakale oli liiga kõvasti peale surutud, just nagu olnuks tegu väga tähtsa sõnumiga. Aadress oli kirjutatud afrikaani kombel, majanumber tänava nime järel. Elandstraat 7. Kirja sõnad olid surutud joonelisele lehele musta pastapliiatsiga:

      TANNIE MARIA. MA KARDAN, ET MU SÕBRANNA ABIKAASA TAPAB TA ÄRA. MEES MURDIS TA KÄELUU. MEES ARVAB, ET NAINE JÄTAB TA MAHA, JA TA ÜTLES NAISELE, ET TAPAB TA ÄRA. NAINE EI TAHA POLITSEISSE HELISTADA. TA ÜTLEB, ET MA EI TOHI TEMA JUURDE MINNA. KUI MA NAISE KAITSMISEKS SELLE MEHE TAPAN, SIIS KUI KAUAKS MIND VANGI PANNAKSE?

      Panin pea käte vahele.

      „Kuule, Tannie, mis lahti on?” küsis Jessie.

      Ulatasin talle kirja. Jessie luges selle kolme sekundiga läbi.

      „Jumaluke, sa oled nii näost ära,” lausus Hattie. „Kas ma võin sulle natuke teed teha?” Noogutasin. „Mis seal kirjas öeldakse?”

      „Järjekordne tõbras peksab oma naist,” sõnas Jessie ja ulatas kirja Hattie’le. „Ähvardab naise ära tappa. Jislaaik. Tahaks, et selliste meeste jaoks oleks tugevat putukamürki. DDTd, mida saaks lennukilt pihustada.”

      „See teine proua oli ju ka,” ütles Hattie kirja vaadates, „kelle mees oli samuti tigetseja.”

      „Jah,” kostsin ma. „Partide proua. Ilma partideta.”

      „See tõbras lasi nad maha, eks ole?” lausus Jessie.

      „Ma sain talt hiljuti veel ühe kirja,” vastasin ma, „kus naine ütleb, et teeb äraminekuplaane. Ma arvan, et naine, kes selle kirja kirjutas, on pardinaise sõbranna. Too, kes talle need pardid kinkis.”

      „Kas saatja aadressi ei ole?” küsis Hattie.

      Vangutasin pead.

      „Peaaegu kõik mulle saadetud kirjad on anonüümsed. „Aga sellel on Ladismithi postitempel.”

      „See võib keegi teine olla,” lausus Jessie. „Lõuna-Aafrikas kannatab iga neljas naine oma abikaasa või peigmehe peksmise all.”

      „Ma ei arva, et tema on üks neist. Mul lihtsalt on selline tunne, et tegu on mu pardinaisega. Ta rääkis oma sõbrast, kes teda armastab. Ütlesin, et ta oma abikaasa maha jätaks. Ja nüüd võib mees ta ära tappa.”

      „Absurd,” sõnas Hattie mu lauale teetassi asetades. „Selliseks jaburuseks pole mingit põhjust. Kirjutame sellele naisele kohe vastuse. Ma olen kindel, et sa oskad teda aidata. Me võime su vastuse kohe veebilehele ja Parmalati teadetetahvlile panna, ja su kirja võime ajalehe homses numbris ära trükkida.”

      „Parem oleks, kui me kiiresti tegutseksime,” ütles Jessie. „Mul on siin naiste väärkohtlemise vastu võitlemise ühingu number.” Jessie sirvis oma BlackBerry telefoni. „Asi on tõsine. Lõuna-Aafrikas saab iga päev vähemalt kolm naist surma oma elukaaslase käe läbi. Hea küll, saadame talle peksmise all kannatavate naiste varjupaiga numbri, eluliini telefoni ja õigusabi numbri.”