Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew

selle kirja eest, just nagu olnuks see killuke teda ennast.

      „Ma lähen koju,” ütlesin Hattie’le.

      Mu kodus oli jahedam kui kontoris. Ja mul oli jääkülma isetehtud sidrunijooki.

      „Taevas hoidku,” lausus Hattie käekella vaadates, „kell on juba üks!”

      „Mul on enamik kirju valmis, homme võtan kaasa,” ütlesin teistele. „Pean veel välja mõtlema, millised lähevad ajalehte ja millised juustuveebi.”

      Hattie naeris. Tal oli omamoodi tilisev naer. Jahe nagu vesi.

      „Saad aru küll, mida ma öelda tahan,” ütlesin talle. „Mul on liiga palav ja ma olen liiga näljane, et saaksin selgelt rääkida.”

      Enne oma väikesesse sinisesse pikapisse istumist avasin mõlemalt poolt uksed ja ajasin kuumalained autost välja. Aga ikka põletas iste mu nahka igalt poolt, kus kleit mind ei katnud. Jätsin sõidu ajaks aknad lahti ja õhk puhus mu kopsud kuivaks.

      Künkad lebasid madalal, just nagu suudaksid nad kuumuse eest pääseda. Towerkopi kalju Swartberge tipus päikese eest varju ei otsinud ning sirutas oma kiila, lõhenenud pea kõrgele taevasse. Mäeküljed paistsid hägusate ja virvendavatena.

      Kui olin koju jõudnud, ei olnud mul kõigepealt mahti isegi sidrunijooki valada: viisin kirja köögiriiulile. Suure retseptiraamatu vahele, mille olin saanud emalt. Avasin „Kook en Geniet’i” leheküljed. Voltisin pardinaise kirja raamatulehtede vahele ja sulgesin raamatu naise sõnade ümber. Raamat just nagu hoidis teda, saatis talle kõike, mida ta vajas.

      Veetsin pärastlõuna oma kartulisalati seltsis, kõigepealt seda valmistades ja seejärel oma stoep’i laua taga süües. Pärast seda istusin allesjäänud salati kõrvale oma kahe viimase kirja, pastaka ja paberiga.

      Üks kiri oli noorelt tüdrukult, kellel ei olnud sõpru ja kes pidi koolitööna koostama kokandusprojekti. Teine oli vanalt mehelt, kes elas üksinda oma talus ja kellel oli külmikus liiga palju hakkliha. Tundsin kirjutajate õnnetut meeleolu ja istusin selle tundega mõnda aega, püüdes välja mõelda, mida ma saaksin neile anda. Nad küsisid mult retsepte, aga ilmselgelt olid nad üksikud ja tahtsid armastust. Armastuse retsepti mul ei olnud.

      Aga kui ma saaksin neile anda väga häid retsepte, lihtsaid, selliseid, mille järgi nad saaksid ise toitu valmistada, võiksid nad kellegi külla kutsuda seda toitu sööma … Teadsin suurepärast juustuga makaronide retsepti, mille saaksin tüdrukule saata. Ja vanale mehele sain saata ülihea spaghetti Bolognese retsepti. Ja isegi kui nad peaksid neid üksinda sööma …

      „Kui sa enda vastu aus oled,” ütlesin kartulisalatile, „siis kas armastuse tunne on tegelikult kuidagi parem kui rahuldustunne heast roast?”

      Toit on hea kaaslane, aga see ei vasta sulle, vähemalt mitte sõnadega. Võib-olla on just see üks põhjuseid, miks toit on hea kaaslane. Aga kuidagi see minuga siiski suhtles, sest korraga tabasin ma end selle koorese piparmündiga kartulisalati jäänuseid suhu pistmast.

      Mu suu oli tulvil väga häid maitseid, mu kõht oli täis ning ma vastasin ise oma küsimusele: „Minu meelest ei ole.”

      8

      Järgmisel hommikul helises telefon. Helistajaks oli Hattie.

      „Oled sa juba kuulnud?” küsis ta. „Nelson Mandela suri täna öösel.”

      Kui olin telefoni käest pannud, tegin endale tassi kohvi ja võtsin kaks kuivikut ning istusin stoep’ile. Aga juba enne, kui ma kohvi oma huultele olin saanud tõsta, hakkasid minust pisarad lekkima.

      Mandela oli 95-aastane ja ta oli juba mõnda aega haige olnud, aga ikkagi tuli see šokina. Vaatasin pruuni veldi, kortsulisi gwarrie’sid ja kaugeid mägesid. Pisarate tõttu tundus mulle, nagu sajaks vihma, aga taevas oli avar ja tühi. Teadsin, et igal pool nutavad inimesed koos minuga Tata Mandela pärast.

      Siis hakkas mu kõht värisema, pisarad tõusid sügavalt mu sisemusest ja ma mõistsin, et nutan ka omaenda isa pärast. Mu papa oli mind liiga varakult üksi jätnud.

      Suunasin pilgu kaugele veldi ning jätsin südame valla kurbusele ja uhkusele oma isa ja Mandela üle.

      Mõnikord mõtlesin, et isa jättis mu ema maha Mandela pärast. Aga loomulikult ei saanud ma süüdistada Mandelat, kes lõppude lõpuks oli üle kahekümne aasta istunud Robbeni saarel vangis, Väike-Karoost väga kaugel. Teadsin, et isa armastab mu ema – mu emal olid pruunid silmad ja pehmed käed ning ta tegi väga hästi süüa –, aga teadsin ka seda, et Väike-Karoo oli hoolimata oma avarast veldist ja põhjatust taevast tema jaoks liiga väike. Ja mu ema mõistus oli liiga kitsapiiriline.

      Papa silmis oli Mandela vabadusvõitleja ja suur juht; ema silmis oli ta terrorist ja kaffir (ehkki ta ei kasutanud seda k-sõna mu isa kuuldes). Nad ei vaielnud minu juuresolekul sageli, aga seda lahkarvamust kuulsin tihti.

      Mu isa oli Inglise ajalehe The Guardian Aafrika korrespondent ja ta reisis palju. Aastate jooksul käis ta üha harvemini kodus ja lõpuks ei tulnudki enam tagasi. Ta saatis raha ja postkaarte. Kaardid tegid mu ema vihaseks. Lõpuks postkaarte enam ei tulnud, aga raha saabus endiselt igas kuus. Kui ma isa järele igatsust tundsin, lugesin vanu postkaarte, mille olin prügikorvist päästnud (mõnikord pidin neid kokku kleepima, kui mu ema oli need puruks rebinud). Hoidsin neid raamatu vahel, mida isa tavatses mulle ette lugeda, kui olin väike: see oli Rudyard Kiplingi „Muinaslugusid”. Ootasin täiskasvanuks saamist, sest 18-aastaselt plaanisin ma minna ja ta üles otsida ning külastada mõnda neist imelistest kohtadest, mida ma postkaartidel ja „Muinaslugudes” nägin. Aga elu läks teisiti.

      Kui olin 18-aastane, sai ema kaugekõne: öeldi, et isa on õnnetuses hukkunud. Ema näis olevat samavõrd ärritunud nii selle üle, et sõnumist teatas talle mustanahaline, kui ka fakti üle, et papa oli surnud.

      Rahasaadetised isalt lakkasid, kuid The Guardian hakkas mu emale väikest pensioni maksma. Mina sain tööd Agris – talunike kooperatiivis –, et aidata arveid maksta. Elasin koos emaga kahekümnendate eluaastate lõpuni.

      1990. aastal tegi apartheidivalitsus viimaks eriolukorrale lõpu. Poliitiliste organisatsioonide – teiste seas ka Aafrika Rahvuskongressi ehk ANC – tegevust hakati taas lubama ning kõik poliitvangid lasti vabaks. Mandela oli lõpuks vaba. Aga riigis toimusid võitlused ja verevalamised.

      Mandela juhatas lepitusläbirääkimisi ja mingil moel viis meid rahu poole. 1994. aastal lubati kõigil lõuna-aafriklastel hääletada esimestel rassist sõltumatutel demokraatlikel valimistel. Aafrika Rahvuskongress tuli võimule ja Mandelast sai meie president.

      Mu ema – samuti nagu paljud teisedki valgenahalised – oli tohutult hirmul. Ta ostis konservtoitu ning pani kõigile ustele ja akendele riivid. Ma ei teadnud, mida poliitikast arvata, aga ma tundsin, et olen üha enam ja enam majas lõksus. Sel ajal hakkas Fanie minuga kurameerima. Olin 33-aastane. Kui ta mu kätt palus, oli mul lihtsalt hea meel, et saan emakodust ära minna.

      Fanie oli oma kaheaastase ajateenistuse läbinud apartheidiarmees ja ta oli vihane, et afrikaanide rahvuspartei valitsus ANCga nii sõbralikult läbi saab. Seesama rahvuspartei oli ta välja koolitanud „ANC terroriste” tapma, ja nüüd lasi ta „vaenlasel” meie valitsuse üle võtta. Mandela suutis lõpuks mu ema ära võluda, aga Fanie ei leppinud kunagi ei tema ega mustanahaliste valitsusega.

      „Mulle meeldib, kuidas ta tantsib,” ütles ema Mandela kohta. Fanie kohta ütles ema: „Tal on pangas hea töökoht ja van Hartenid on väärikas perekond. Tead, tema isa oli NGK preester.”

      Alles siis, kui ema oli riivid lahti teinud ja hakkas tavainimese kombel sisseoste tegema (ehkki sahvris hoidis ta endiselt kaht suurt kotti jahu), avaldas ta mulle tõe isa kohta: isa oli olnud Aafrika Rahvuskongressi põrandaalune liige. Ehkki organisatsiooni tegevus oli taas lubatud ja mu isa oli selleks ajaks juba surnud, teatas ta mulle sellest sosistades ja ütles, et ma seda saladuses hoiaksin.

      Ema ei öelnud mulle isa tegevuse kohta rohkem midagi; ei öelnud, mis õnnetuses ta hukkunud oli, ega seda, miks me talle matuseid ei korraldanud.

      Lootsin,