Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew

retseptid. Nii et lõppude lõpuks ma ikkagi kirjutan retseptiraamatut. Mitte just sellist, mida ma arvasin end kunagi kirjutavat, aga siiski.

      Üks asi viis teiseni niisugusel moel, et ma ei oodanud seda. Aga ma ei taha hakata lugu valest otsast rääkima, tahtsin teile lihtsalt eelmaiku anda …

      Selle raamatu põhiretsept on mõrvaretsept. Armastuse retsept on keerulisem, aga naljakal kombel tulenes see sellest mõrvaretseptist.

Mõrvaretsept1 tüse mees, kes väärkohtleb oma naist1 väike õrn naine1 keskmist kasvu karm naine, kes on nimetatud naisesse armunud1 kaheraudne haavlipüss1 väike saladuste marinaadis Karoo linn3 pudelit Klipdrifti brändit3 väikest parti1 pudel granaatõunamahla1 peotäis tšillipipart1 leebe aednik1 ahjuroop1 särtsakalt kuum New Yorgi naine7 seitsmenda päeva adventisti (kes on valmis maailma lõpuks)1 karmikäeline uuriv ajakirjanik1 pehmehingeline asjaarmastajast detektiiv2 lahedat politseinikku1 lambatall1 peotäis valejälgi ja kahtlusaluseid, kokku segatultNäputäis ahnust

      Viska kõik koostisosad kastrulisse ja keeda tasasel tulel mõne aasta vältel, segades puulusikaga. Lõpupoole lisa pardid, tšillipipar ja brändi ning keera kuumust juurde.

      4

      Kõigest nädal pärast seda, kui olin Harrietiga stoep’il istunud, hakkasid kirjad saabuma. Mäletan, et Hattie hoidis neid käes nagu mängukaarte, seistes ise Klein Karoo Gazette’i kontori lävel. Ta pidi kuulma, kuidas ma oma väikese pikapiga saabun, ning ootas mind, kui ma mööda teerada edasi sammusin.

      „Juhhei, Tannie Maria! Su esimesed kirjad!” hüüdis ta.

      Ta kandis võikollast kleiti ning ta juuksed särasid päikese käes kuldselt. Ilm oli kuum, mistõttu ma kõndisin lamedatest kividest teerajal aeglaselt, astudes potis kasvavate aaloede ja teiste lihaktaimede vahel. Meie väike toimetus on varjulises kohas Ladismithi kunstigalerii-taimla taga Elandi tänaval.

      „Vetplantjie’d õitsevad,” laususin ma.

      Väikestel paksudel taimedel olid roosad õied, mis sätendasid valguse käes hõbedaselt.

      „Eile saabusid. Kolm kirja,” kostis Hattie neid minu poole ulatades.

      Ajalehetoimetuse seintele oli tõmmatud värske valge värvi kiht, põrandalauad olid ebatsuugast ning lagi kõrge. Välisseina kõrgemas osas on ruumil suur ümmargune õhutusava kauni mustriga, mida kutsutakse Ladismithi silmadeks. Kunagi oli toimetuse ruum olnud ühe Ladismithi algupärase maja magamistoaks. Ruumi on seal kõigest kolmele puidust lauale, kraanikausile ja väikesele külmikule, kuid Jessie’le, Hattie’le ja mulle sellest piisab. Üle Väike-Karoo on meil teisigi vabakutselisi ajakirjanikke, kuid nemad saadavad oma kaastööd Hattie’le meilitsi.

      Laes käis suur ventilaator ühtepuhku ringi, aga ma ei tea, kas see ruumi tegelikult jahutaski.

      „Jislaaik,” ütlesin mina. „Sellise ilmaga saaks kuivikuid ilma ahjuta teha.”

      Panin purgitäie äsja küpsetatud beskuit’e oma lauale. Jessie tõstis pilgu oma arvuti tagant ning naeratas mulle ja kuivikupurgile.

      „Tannie M,” sõnas ta.

      Jessie Mostert oli Gazette’i noor ajakirjanik. Ta oli värviline tüdruk, kes oli saanud stipendiumi Grahamstownis õppimiseks ning kes seejärel oli naasnud tööle kodulinna. Ta ema töötas Ladismithi haiglas medõena.

      Jessie kandis heledaid teksaseid, arvukate taskutega vööd nende peal, ja musta jakki. Tal olid paksud tumedad juuksed, mille ta oli hobusesabasse sidunud, ja tema käsivarte ülaossa olid tätoveeritud gekod. Tema laual arvuti kõrval olid motokiiver ja teksajakk. Jessie armastas oma väikest punast motorollerit.

      Hattie asetas kirjad mu lauale, beskuit’ide ja veekannu kõrvale. Ma töötasin ainult osalise koormusega ning jätsin oma laual meeleldi täiskoormusega töötajatele ruumi tee tegemiseks. Panin veekannu tulele ja võtsin väikese kraanikausi juurest tassid.

      Hattie istus oma laua taha ja sirvis märkmeid.

      „Jess,” sõnas ta. „Mul oleks vaja, et sa laupäeval toimuvast NGK kirikupeost loo kirjutaksid.”

      „Ehh, ei, Hattie. Järjekordne pidu. Sa ju tead, et ma olen uuriv ajakirjanik.”

      „Jajah, gekotätoveeringuga tüdruk, eks ole.”

      „See pole naljakas,” lausus Jessie naeratades.

      Vaatasin kolme kirja, mis mu laual lebades meenutasid avamata kingitusi. Jätsin nad sinnapaika, kuniks ma meile kõigile kohvi valmistasin.

      „Ma tahan, et sa teeksid mõne pildi lapitekkide ringi uuemast loomingust – neil on peol oma laud,” sõnas Hattie.

      „Oeh, ei, mitte jälle see lappiesgroep. Ma kirjutasin neist ja Afrikaanse Taal-en Kultuurverenigingist eelmisel kuul terve loo.”

      „Ära muretse, kulla Jessie, ma olen kindel, et varsti tuleb midagi huvitavat,” kostis Hattie, kritseldades midagi märkmikusse. Ma arvasin, et ta ei näinud, kuidas Jessie silmi pööritab, kuid ta lisas seejärel: „Ja alati võid sa tööd leida mõne põnevama ajalehe juures. Kaplinnas näiteks.”

      „Ag, ei, Hattie, sa ju tead, et mulle meeldib siin töötada. Mul lihtsalt on vaja …”

      „Jessie, mul on väga hea meel, et sa otsustasid siia jääda. Aga sa oled väga nutikas tüdruk, ja mõnikord mulle näib, et see linn ja see ajaleht on sinu jaoks liiga väikesed.”

      „Mulle meeldib see linn,” lausus Jessie. „Siin on mu perekond ja mu sõbrad. Ma lihtsalt arvan, et isegi väikeses linnas on suuri lugusid.”

      Panin nende kummagi lauale tassi kohvi ja lasin kuivikupurgi ringi käima. Hattie ei söö kunagi enne lõunat kuivikuid, Jessie silmad aga lõid kuldkrõbedaid beskuit’e nähes särama ja ta unustas vaidluse.

      „Võta kohe kaks,” ütlesin talle.

      Kui ta käe purki sirutas, näis, nagu liiguksid gekotätoveeringud mööda ta käsivart ülespoole. Naeratasin talle. Mulle meeldivad hea isuga tüdrukud.

      „Lekker,” kostis ta, ning korraga kukkus ta puus laulma.

      „Girl on fire!” kõlasid laulusõnad.

      „Vabandust,” lausus ta, avades üht oma paljudest taskutest. „See on mu telefon.”

      Laul läks valjemaks, kui ta ukse poole sammudes kõne vastu võttis.

      „Halloo … Reghardt?”

      Jessie läks aeda, ta hääl vaibus ja ma ei kuulnud enam ei teda ega ta tulelaulu. Istusin oma laua taha ja kastsin beskuit’i kohvi sisse. See oli päevalilleseemnetega, mis andsid kuivikule röstitud ja pähklise meki. Vaatasin jälle ümbrikute poole.

      Pealmine kiri oli roosa, adressaadiks oli märgitud „Tannie Maria”. Täpid i-de peal olid tõmmatud väikeste ümmarguste ringidena. Võtsin lonksu kohvi ja avasin siis ümbriku. Kui ma selle lõpuni olin lugenud, olin sedavõrd šokeeritud, et katkestasin oma beskuit’i söömise.

      Kiri oli järgmine.

      Hea Tannie Maria!

      Mulle tundub, et mu elu on läbi, aga ma pole veel isegi kolmeteistaastane. Kui ma ise ennast ära ei tapa, siis teeb seda mu ema. Aga tema ei tea veel. Ma olen kolm korda seksinud, aga ainult üks kord alla neelanud. Olen ma rase? Mul pole ammu menstruatsiooni olnud.

      Noormees on viisteist. Tal on musta värvi ja pehme nahk ning valge naeratus, ja ta ütles, et armastab mind. Me kohtusime tavaliselt kareeboom’i all ning läksime siis kuuri, et jäätisemängu mängida. Ta ütles, et ma maitsen nagu magusad mangod, mis kasvavad neil tänavatel, kust ta pärit on.