Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew

kausitäis mangosorbetti. Lõpuks kirjutasin nii.

      Ma elasin liiga kaua aastaid koos mehega, kes mind peksis. Sinikad ja luumurrud paranevad. Aga süda, see võib saada jäädava kahjustuse. Armastus on hinnaline asi. Kui elate koos mehega, kes teid väärkohtleb, peaksite ta maha jätma. Ma tean, et on palju põhjuseid, miks see on raske. Aga see on võimalik.

      Te suudate enamat kui mina. Teie saate oma südame päästa.

      Seejärel panin kirja parima retsepti, mida teadsin aeglaselt valmistatud lambakarri kohta. (Mu mõtted rändasid muskaatveiniga valmistatud pardiprae suunas, aga seda ma loomulikult ei kirjutanud.) Lambakarri retsepti leiate käesoleva raamatu lõpuosast koos kõigi teiste retseptidega. See on väga õrn ja maitsev roog, suurepärane koos kurgi- või tomati-sambal’iga.

      7

      Paar nädalat hiljem kõndisin hommikuses kuumuses oma veldskoen’idega mööda teerada toimetuse poole. Ukse juurde jõudes kuulsin hääli.

      „Väga hea!” ütles Hattie. „Ma teadsin, et sa suudad pidustustest suurepärase artikli kirjutada.”

      „Ehh, Hattie, ole nüüd. Aga sellest loost, mida ma tahtsin sinuga arutada. Kohalikust põllumajandusest ja sellest, kuidas ülekarjatamine ja pestitsiidid ökosüsteemi täiesti pahupidi on keeranud …”

      „Maria!” lausus Hattie mind nähes ning lõi käsi kokku. „Vaata ainult, milline kuhi kirju su laual on. Eks ole ju suurepärane?”

      Seisin laeventilaatori all ja tundsin, kuidas õhk kuivatab higi mu näol ja kaelal. Mu pruun puuvillane kleit oli kortsus ja kleepus ihu külge, ehkki hommikul, kui ma selle selga olin pannud, oli see ideaalne. Hattie istus oma laua taga ja pühkis pehmetelt aprikoosikarva puuvillastelt pükstelt ühe mustusekübeme. Ma ei tea, kuidas tal õnnestus alati nii elegantne välja näha. Jessie muigas ja ulatas mulle klaasi külma vett. Naeratus säras ta ümaral pruunil näol.

      „Dankie, skat,” kostsin vastuseks, ja ulatasin talle Tupperware’i karbi. „Mul on sulle bobotie’t.”

      „Oo, lekker,” sõnas Jessie ja pani karbi väikesesse külmikusse.

      Ta seisis hetke külmiku avatud ukse ees ning tõstis oma paksu hobusesaba musta värvi jaki pealt üles. Ta lasi õhul jahutada oma nägu ja kukalt.

      „Girl on fire,” laulis Jessie mobiil. Ta võttis selle taskust välja ja vajutas nuppu, mille peale laulmine lakkas.

      „Kõigest meeldetuletus,” sõnas ta.

      „Jumala pärast, Jess! Meile pole vaja meelde tuletada, et palav on,” lausus Hattie.

      „Ei,” kostis Jessie naeratades. „See tuletab mulle meelde, et ma vaataksin ühte veebilehte, mis peaks nüüd valmis olema …”

      Ta läks ja klõpsas paari nuppu oma arvutil. Istusin oma laua taha koos klaasitäie külma veega. Olime rubriigiga algust teinud kaks nädalat tagasi ja kirjad üha saabusid. Paljud ihaldasid mu retsepte ja nõuandeid. See oli päris suur vastutus, aga ma nautisin seda. Kui ma kellelegi retsepti andsin, siis valmistasin selle järgi tavaliselt ka endale süüa. Kui ma parajasti ei kirjutanud, siis valmistasin mõnd rooga. Koguselt rohkem, kui ma ise jaksasin ära süüa. Mõnikord külmutasin ülejäänud toidu, sageli tõin seda Jessie’le.

      Panin klaasi lauale ja võtsin kätte suure peotäie kirju.

      „Jinne,” sõnasin. „Kuidas ma nende vahel valin?”

      Paigutasin need laiali nagu pasjansikaardid. Lehes oli ruumi ainult ühe või kahe kirja trükkimiseks nädalas ja ma tundsin end kehvasti nende suhtes, kellele ma vastata ei saanud. Mõned neist olid mulle andnud oma aadressi ja ma saatsin neile vastuse. Aga enamikul aadressi polnud.

      „Maria, kullake, me oleme su probleemiga tegelenud,” lausus Hattie. Ta vaatas Jessie poole, kes istus oma arvuti taga. Jessie noogutas ja näitas Hattie’le ülestõstetud pöialt. „Ja meil on väga hea meel sulle teatada, et meil on nüüd töötav veebileht. Sain Väike-Karoo kinnisvaramaakleritelt toetust. Me saame hulganisti su kirju veebilehele panna. Ja inimesed saavad oma kirju sulle meili teel saata.”

      „Tule vaata,” kutsus Jessie.

      „Oeh,” kostsin vastuseks. „Aitäh, skat.” Ma ei tahtnud, et mu vastus kõlaks tänamatult. „Asi on selles, et ma pole kindel, kas enamikul neist, kes mulle kirjutavad, üldse on veebiasjandusi. Nad on lihtsalt … tavalised inimesed.”

      „Tead, see paneks sind üllatuma,” ütles Jessie. „Paljudel on kodus internet. Ja paljudes väikestes linnades on nüüd internetikohvikud.”

      Läksin ja vaatasin veebilehte Jessie ekraanil. Selle nimi oli Klein Karoo Gazette, täpselt nagu ajalehelgi. Jessie klõpsas kusagil ning avanes leht pealkirjaga „Tannie Maria armunõuannete ja retseptide rubriik”. Lehel oli joonistus toredast tannie’st, kes oli pisut minu moodi (ehkki natuke paksem), kätel ilus südamekujuline kook.

      „Tõepoolest kena,” ütlesin ma. „Ma tean, et ma olen ajast maha jäänud … kogu selle veebiasjandusega.”

      „No selgita talle, Jessie, mis sa korraldasid.”

      „Ma rääkisin Parmalati juustupoe juhatajaga,” lausus Jessie. „Nad ostsid natuke reklaamiruumi su rubriigi kõrval ja … tead ju küll, neil on poes see teadetetahvel kuulutuste ja muu infoga? Nad olid nõus veel ühe tahvli üles panema, kus oleksid ainult Tannie Maria kirjad ja retseptid.”

      „Ag, moederliefie,” vastasin ma neile mõlemale naeratades. „Väga lahke neist.”

      „Ja nüüd,” lisas Hattie, „me saame sulle töö eest natuke rohkem maksta. Kõigi nende lisanduvate kirjade eest, mida sa postitama hakkad.”

      „Enamik inimesi kirjutavad anonüümselt,” ütlesin ma, „nii et ma ei saa neile vastata.”

      „Ei, kullake, ma pean silmas veebilehele ja teadetetahvlile postitamist.”

      „Parmalatiga on veel nii,” kostis Jessie, „et nad paluvad sul retseptides piimatooteid kasutada. Koort ja juustu ja muud sellist.”

      „Kõigis retseptides või?” küsisin ma.

      „Ee, ei, aga paljudes neist, mis teadetetahvlile üles lähevad.”

      „Sobib,” ütlesin ma. „Mulle meeldib juust.”

      Pidin hakkama enne tööleasumist kohvi tegema, aga käekiri ühel ümbrikul peatas mind. Lükkasin teised kirjad kõrvale, istusin ja avasin ümbriku.

      Kiri oli surnud partidega naiselt.

      Kirjas seisis:

      Teade Tannie Mariale (mitte avaldamiseks)

      Lambakarri oli oivaline. Näis, et see rahustas mu meest natuke. Jätsin pisut ka oma sõbrannale, kellele see samuti meeldis.

      Teen plaane, kuidas saaksin ära minna. Ma pean lihtsalt pinnal püsima, kuni olen kõik paika saanud.

      Aitäh!

      Mõnikord ma soovisin, et mulle ei saadetaks kirju anonüümselt. Et ma saaksin tagasi kirjutada. Aga praegu ma kartsin, et naise abikaasa võib mu kirja enda kätte saada. Kirjutasin pardinaisele vastuse oma mõtetes: „Te saate sellega hakkama! Ma saadan teile kõik oma retseptid, et teid aidata.”

      Mul on kontoris sahtel, kus ma oma tänukirju hoian. Aga tema kirja ma sinna ei pannud. Tundsin tema pärast muret, sest ta polnud veel pääsenud. Plaanisin ta kirja koju kaasa võtta ja kuhugi erilisse kohta asetada.

      Tegin meile kõigile kohvi ja lugesin siis teised kirjad läbi. Hattie ja Jessie vaidlesid mingi artikli üle, aga ma lülitasin end nende häälekõminast välja ning töötasin oma sülearvutil. Mulle meeldib käsitsi kirjutada, aga arvutiga on lihtsam vigu parandada.

      Lõunaajaks hakkas mu pea valutama, ent südames oli hea tunne. Ainult kahele kirjale pidin veel vastama. Kõigile teistele – teismelistele ja vanaemadele, meestele ja naistele, kes kirjutasid