Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

tüdruk” polnud halb tulemus. See jättis osakese mõistatusest lahendamata, kuniks imik on järgmiseks hommikuks tuvastatud.

      Hiljemalt järgmiseks hommikuks …

      Aga tegelikult …

      Tema perekonnanime, tema eesnime … olen ma otsinud kaheksateist aastat!

      5

       2. oktoober 1998, kell 9.10

      Kümme meetrit Marcist eemal baarilaua taga istuvad viis üliõpilast puhkesid hüsteeriliselt naerma ja see juhtis ta tähelepanu eemale. Näis, et poisid näitavad üksteisele laua taga fotosid, ilmselt nende viimatisest tudengipeost, sedasorti fotosid, mille nad elu lõpuni alal hoiavad, peaaegu et salajas, pooleldi uhkust ja pooleldi häbi tundes. Marc tundis neid umbkaudu, nad kõik kuulusid ühte peamistest seltsidest, mis korraldasid ülikoolivälist elu. Ühistööna koostati eksamikogumikke ja tehti loengumaterjalidest koopiaid, et peoõhtuid ja väljaskäimisi rahastada. Marc tõstis pilgu.

      9.11, kui uskuda Martini seinakella.

      Mariam ei vaadanud tema poolegi, vaid vestles leti taga neiuga, kes oli pealaest jalatallani musta rõivastunud, musta värvi olid isegi stringid, mis paistsid välja ta sünge ja pehmelt langeva seeliku alt; neiu meenutas tudengirahva Morticia Addamsit.

      Marc ohkas ja sukeldus taas lugemisse. Resigneerunult.

       Crédule Grand-Duci päevik

      Niisiis … Just siis sai Mont Terrible’i mõistatus alguse. Ehk meenub teile nüüd mõni mälestusekatke? Ometi näis kõik minevat tavapärast rada pidi … Orvuks jäänud imik, kelle noor tuletõrjuja oli leidnud, võeti Belfort-Montbéliardi haigla lasteosakonda, kus tema eest kandis hoolt terve arstide armee.

      Olen järgnenud sündmused äärmise täpsusega rekonstrueerinud, aga ma säästan teid tunnistajate ütluste mitmetunnistest salvestistest. Piisab kokkuvõttest, mis minu arvates on piisavalt sisutihe.

      Léonce de Carville kuulis mõlemat uudist – lennuõnnetusest ja imekombel pääsenud imikust – kell kuus hommikul raadio lühiuudistest. Léonce de Carville tõusis alati väga vara. Ta tühistas ühe telefonikõnega kogu oma päevakava, kus ometi oli iga minut arvel, ning sõitis kohe eralennukiga Montbéliardi. Tollal viiekümne viie aastane Léonce de Carville oli üks Prantsusmaa sajast kõige tuntumast töösturist. Saanud insenerihariduse, oli ta igas maailmajaos torujuhtmeid paigaldades terve varanduse kokku ajanud. Carville’i ettevõte tegi allhanketöid kõige suuremate hargmaiste nafta- ja gaasikompaniidega. Nafta- ja gaasijuhtmetega ei saavutanud Carville’id edu mitte niivõrd tänu tehnoloogilisele innovatsioonile, kuivõrd tänu võimekusele paigaldada torusid planeedi kõige ohtlikumatesse ja keerulisematesse kohtadesse: vee alla, mägede alla, seismilistesse piirkondadesse … Ettevõte sai tõelise hoo sisse 1960ndatel, kui firmas leiutati revolutsiooniline tehnoloogia, mille abil stabiliseerida naftajuhtmeid igikeltsas, pinnases, mis pea kogu aasta vältel on läbi külmunud … ja ühtaegu seeläbi, et firma hakkas seda tehnoloogiat keset külma sõda eksportima nii Siberisse kui ka Alaskale.

      Léonce de Carville säilitas Belfort-Montbéliardi haigla valges labürindis väärika ilme, mis avaldas kõigile sagivatele ja ajakirjanikest jälitatud haiglatöötajatele muljet.

      „Tulge minu järel,” sõnas üks kiirustav medõde.

      „Kus ta on?”

      „Väikelaste osakonnas. Ärge muretsege. Temaga on kõik hästi …”

      „Kes tema seisundit jälgib?”

      Medõde kõhkles pisut üllatunult ning kogeles siis vastuseks:

      „Doktor … Doktor Morange. Tema oli täna öösel valves.”

      Léonce de Carville’i pilk muutus karmilt uurivaks ning tal polnud tarvis sõnakestki lausuda, et õde talle täpsemat infot annaks:

      „Teil on vedanud, härra de Carville. Ta on meie üks kõige mainekamaid spetsialiste. Ta on praegu veel siin. Saate temalt endalt kõike küsida.”

      Léonce de Carville manas näole kerge irve, mis võis olla märk ühtaegu nii rahulolust kui ka valvelolekust. Ta sammus otsustavalt ja kõhklemata edasi. Ülerahvastatud koridorides tehti talle eespool tee püüdlikult vabaks.

*

      Sel öösel oli tööstur Mont Terrible’i tragöödias kaotanud oma ainsa poja ja minia. Tema ise oli taibuka töösturina kaks aastat varem viinud oma poja niikaugele, et too võttis üle Carville’i ettevõtte filiaali Türgis. Oli avalik saladus, et noor Alexandre de Carville pidi isa järel suurfirmat juhtima asuma. Juhikoha üleandmine pidi toimuma rahulikus tempos. Alexandre de Carville harjutas kätt Türgis väga edukalt: lisaks korralikule haridusele polütehnilisest ülikoolist pani ta seal maksma ka oma Sciences-Po ülikoolidiplomi. Vastavalt riigikorra muutumisele tuli tal vaheldumisi asju ajada sõjaväelise Türgi ja demokraatliku Türgiga … Lõppeesmärk oli kogu Carville’i ettevõtte tähtsaim proovikivi – sõlmida järgnevateks aastakümneteks määrava tähtsusega leping: Alexandre de Carville oli kogu perega Türgisse elama suundunud, et pidada otseläbirääkimisi Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhtme üle, millest pidi saama maailma pikkuselt teine naftajuhe, ligi 2000 kilomeetri pikkune, Kaspia merest Vahemereni, kogupikkusest rohkem kui 1000 kilomeetrit Türgis kuni väikese Ceyhani sadamani riigi kagurannikul Vahemere ääres, peaaegu Süüria piiril, kus Alexandre de Carville oli endale rajanud suvekodu. Läbirääkimised olid pikad – juba kaks aastat polnud edasiminekut olnud. Alexandre de Carville elas suurema osa aastast Türgis koos oma naise Véronique’i ja nende tollal kuueaastase tütre Malvinaga, kes viimased kaks eluaastat oli elanud sealsamas Türgis. Véronique polnud rasedaks jäämisest saati Prantsusmaale naasnud: hapra tervise tõttu oli rasedus keeruline, tal soovitati mitte reisida ja lennukiga sõitmine oli talle sootuks keelatud … Sünnitus aga kulges Istanbuli suurimas erasünnitushaiglas Bakırköys väga edukalt ning nooruke Malvina sai pühendunult oma väikese õe Lyse-Rose’i sülle võtta … Prantsusmaale jäänud Léonce de Carville ja ta naine Mathilde said postiga kauni sünniteate ja mõnevõrra häguse pildi oma pojatütrest. Kiiret polnud kuhugi. Pereliikmed plaanisid taas kohtuda 1980. aasta jõulude ajal. Malvina de Carville lendas Prantsusmaale jõuluvaheaja alguses nagu igal aastal, nädal aega enne vanemaid. Ülejäänud perekond – Alexandre, Véronique ja väike Lyse-Rose – pidid järele sõitma mõni päev hiljem Istanbuli–Pariisi õhtuse lennuga 23. detsembriks … Carville’id olid peo juba plaani võtnud: see pidi toimuma perekonna hiiglaslikus residentsis Coupvrays Marne’i jõe kaldal. Väike armas ja vastupandamatu tumedate juustega kuueaastane kelmikas tüdrukutirts Malvina, kes kindrali kombel käsutas tervet majateenijate armeed nii Türgis kui ka Prantsusmaal, oli lasknud roosade ja valgete tuttidega kaunistada kogu tee vestibüülist kuni Lyse-Rose’i magamistoani, muu hulgas ka suure kirsipuidust trepi.

      Malvina de Carville …

      Lubage mul paaril real kalduda kõrvale Léonce de Carville’i pikast kõndimisest Montbéliardi haiglas, et teile Malvinat tutvustada. See on väga oluline. Hiljem mõistate, mispärast.

      Niisiis, Malvina de Carville.

      Ma arvan, et ma ei ole talle kunagi meeldinud … Ja see on vähim, mida ma tema kohta saan öelda. Kummalisel kombel on see tunne vastastikune. Asjata olen ma püüdnud end veenda, et tema ei ole oma hullumeelsuses sugugi ise süüdi, et kui polnuks kogu seda tragöödiat, saanuks temast kindlasti särav ja ihaldusväärne naine, suurilmadaam, kes on sündinud kuulsast suguvõsast ja hiljem abiellunud väärilise peiuga … Ometi on see plika aastate jooksul oma üha tugevamate kinnisideedega minus põrgulikku hirmu tekitanud. Vastupidiselt oma vanaemale ei ole Malvina mind kunagi usaldanud, ta pidi tunnetama, et ma pean teda omamoodi koletiseks. Just nimelt koletiseks! Armsast kuueaastasest tüdrukukesest ongi aastate jooksul saanud koletis. Inetu, kibestunud ja ohjeldamatu olend … Ent mingem looga edasi. Siinkohal pole veel õige koht, et sellest rääkida. Võib paraku juhtuda, et see märkmeraamat satub tolle fuuria kätte ja kes teab, mis reaktsiooni nende ridade lugemine temas esile võib kutsuda!

      Naaskem pigem sündmuse juurde, mis Malvina hulluks ajas. Ime juurde. Õieti küll selle