Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

ülespoole. Peagi pidi ta surema, kummardudes natuke ettepoole ja lastes enesele kuuli pähe. Ta pidi langema ajalehe esiküljele. Tema veri pidi värvima tragöödia foto, mis oli tehtud kaheksateist aastat tagasi, tema veri pidi segunema 168 ohvri verega. Selles asendis pidi ta leitama mõne päeva pärast, mõne nädala pärast. Keegi ei jääks teda taga leinama … Iseäranis mitte Carville’id … Võibolla Vitralidel oleks pisut raske … Émiliel, Marcil. Kõige enam Nicole’il.

      See ületaks kõik piirid, oleks ülim iroonia.

      Ta leitaks siit ja see vihik antaks Lyliele üle – raamat tema lühikesest eluloost. Grand-Duci luigelaul.

      Grand-Duc vaatas veel viimast korda oma peegeldust vasktahvlil ning tundis peaaegu uhkust. Lõppude lõpuks oli see ilus lõpp, palju etem kui kõik ülejäänu.

      Oma suure võimaluse oli ta saanud, seda võis ta päris kindlasti öelda – kaheksateist aastat kestnud juurdlus …

       Kell 23.57

      Aeg oli käes.

      Grand-Duc asetas L’Est Républicaini täpselt enda ette, tõmbas tooli lauale lähemale ja haaras revolvri käepideme tugevasti oma niiskesse pihku.

      Ta käsi tõusis aeglaselt.

      Tunne, kuidas külm püstolitoru ta meelekohta puudutab, pani ta tahtmatult värisema. Kuid ta oli valmis. Alkoholist oli abi.

      Ta üritas mitte millelegi mõelda, mitte mõelda kuulile, mis oli paari sentimeetri kaugusel ta ajust ning pidi peagi ta kolju läbistama …

      Ta ei mõelnud enam millelegi, keskendus tühjusele.

      Ta nimetissõrm vajus päästikule. Nüüd piisas tal vaid vajutada, ja kõik saaks läbi.

      Kas silmad tuleks kinni panna või pärani jätta?

      Mehe otsmikult veeres higipiisk ja langes ajalehele.

      Silmad jäägu lahti ja tulgu lõpp.

      Ta keha kummardus ettepoole, pilk naelutatud ajalehele kakskümmend sentimeetrit temast eespool. Ta vaatas veel viimast korda fotot söestunud lennukikerest, ja päästjast Montbéliardi haigla ees, kes hoidis õrnalt kätel väikest liiga sinakat keha. Imekombel pääsenud beebit.

      Grand-Duci nimetissõrm surus pisut tugevamini päästikule.

       Kell 23.58

      Detektiivi pilk langes veel pisut allapoole – nüüd oli selles tühjus, silme ees vaid vana ajalehe must tint. Kuul pidi läbistama ta meelekoha ilma vähimagi vastupanuta. Tal piisas vaid pisut rohkem oma sõrme painutada, veel pisut, paar millimeetrit. Ta pilk peatus igavikulisena; ajalehe must tint muutus selgemaks, just nagu fotoaparaadi objektiivi ees, mis sätitakse õigele fookuskaugusele, nagu viimane aken sellesse maailma, enne kui kõik vajub uttu.

      Nimetissõrm. Päästik.

      Silmad pärani.

      Grand-Duc tundis, kuidas miski kujuteldamatu läbistab ta keha nagu elektrilöök, ühtaegu tugevalt ja äkiliselt.

      See, mida ta silmad nägid, ei olnud võimalik. Ta teadis seda!

      Nimetissõrm vähendas tasahaaval survet.

      Grand-Duc arvas esiotsa, et ta silme ees on nägemus, surma lähedusest tekkinud hallutsinatsioon, kaitsemehhanism, mille on leiutanud ta enda aju …

      Ei!

      See, mida ta nägi, mida ta ajalehest luges, oli täiesti reaalne. Ajaleht oli küll aastate jooksul kolletunud ja tekst pisut hägustunud, kuid ometi ei saanud ta selles kahelda.

      Seal oli kõik olemas.

      Detektiivi mõte hakkas liikuma, ta oli aastate jooksul püstitanud lugematul hulgal hüpoteese, sadu oletusi, kuid nüüd oli tal lähtekoht olemas, tal piisas vaid niidiotsa harutama hakata ja kõik hargnes tema ees lahti häirivalt lihtsakoelisena.

      Kõik oli selge, päevselge …

      Grand-Duc asetas relva lauale ja tõi tahes-tahtmata kuuldavale hullumeelsena kõlava naeru.

      Ta vaatas seinakella.

       Kell 23.59

      Ta ei suutnud endiselt uskuda, mida ta nägi. Ta käed värisesid. Ta ihu läbis tohutu värin, kuklast alaseljani.

      Tulemus oli käes!

      Lahendus oli sealsamas, selles ajalehes, esiküljel, oli seal olnud algusest saati. Lahendus oli kannatlikult oodanud: tollal, kaheksateist aastat tagasi, ei olnud seda kuidagi võimalik leida. Kõik olid seda ajalehte lugenud, peensusteni lugenud, tuhat korda analüüsinud, ja ometi ei saanud mitte keegi aastal 1980 ega hilisematelgi aastatel seda lahendust aimatagi.

      Lahendus oli silmatorkavalt selge … ehkki ainult ühel tingimusel.

      Ainult ühel tingimusel. Ja see oli täiesti hullumeelne.

      Ajaleht tuli avada kaheksateist aastat hiljem!

      2

       2. oktoober 1998, kell 8.27

      Kas need kaks on armastajad või on nad vend ja õde?

      See küsimus oli Mariamile juba ligi kuu aega peavalu teinud. Mariam pidas baari nimega Lenin, mis asus Stalingradi avenüü ja Liberté tänava ristmikul ja millest mõne meetri kaugusel oli Pariisi VIII ülikooli Vincennes-Saint-Denis’ esine plats. Tol varasel hommikutunnil oli baar suuremalt jaolt alles tühi ning Mariam kasutas võimalust sättida lauad ja toolid oma kohtadele.

      Kaks kõnealust tegelast istusid oma harjumuspärases lauas baari tagaosas, tillukese laua taga akna ääres, ja vaatasid teineteisele oma siniste silmadega otsa ning hoidsid käest kinni.

      Armastajad?

      Sõbrad?

      Vend ja õde?

      Mariam ohkas. Kahtlused ajasid teda närvi. Tavaliselt oli ta oma hinnangus pigem kindel, kui asi puudutas ta üliõpilaste südameasju. Mariam asus tegutsema, ta pidi veel lauad lapiga üle pühkima, võibolla ka põranda harjaga üle käima; mõne minuti pärast pidi metrooliini number 13 lõpp-peatus Saint-Denis-Université tänavale paiskama tuhandeid kiirustavaid üliõpilasi, kes juba hommikul on stressis ja ülekoormatud. Metroojaam avati alles neli kuud tagasi ning juba selle käikulaskmine oli kogu kvartalit muutnud. Saint-Denis’ ülikoolil oli nüüd otseside Pariisi kesklinnaga.

      Mariam asetas toolid rohmakalt laudade taha, teades, et tuhandete usinate ja ärevate üliõpilaste seas on märkimisväärne hulk neid, kes teevad Leninis pikema või lühema peatuse, et juua kohvi, tõmmata rahus viimane sigaret, viivitada suure auditooriumi nelja seina vahele minekuga … Et minna loengusse hiljem … või üldse mitte minna … Mariam teadis, mida tähendab tipptund kell kolmveerand üheksa. Ta oli näinud, kuidas Pariisi VIII ülikool Vincennes-Saint-Denis aegamisi muutus – kuidas inimest, ühiskonda ja kultuuri käsitlevate teaduste mainekast ülikoolist, mässumeelsest institutsioonist, sai kuulekas ja lihtlabane äärelinnaülikool. Nüüdsel ajal olid õppejõud tusased, kui said teada, et nad on määratud Pariisi VIII ülikooli – nende eesmärk oli jõuda Sorbonne’i ridadesse, äärmisel juhul Jussieusse … Enne metroojaama avamist pidid õppejõud läbima Saint-Denis’ tasandiku, seisma pisutki silmitsi neid ümbritseva piirkonnaga. Nüüd aga oli metroo tulekuga ka sellel lõpp. Õppejõud sukeldusid metroosse ja sõitsid 13. liiniga Pariisi kultuuri kõrgpunktidesse: raamatukogudesse, laboritesse, ministeeriumitesse, riigiametitesse …

      Mariam pöördus leti poole, et võtta sealt lapp, ning heitis silmanurgast vargliku pilgu paarikese poole, mis teda endiselt intrigeeris. Kaunis blondiin ja vaguralt istuv mehemürakas.

      Need noored ei andnud talle rahu. Lõpuks hakkas see salalik mõistatus teda päris kummitama.

      Kes nad olid?

      Mariam ei olnud kunagi kõrghariduse värgindusest midagi aru saanud, ta ei teadnud, mis on osaeksamid, õppemoodulid, streigid, kuid ta oskas kõigist paremini valvata pause loengute vahel. Ta polnud kunagi lugenud kirjutisi Pariisi VIII ülikooli staarõppejõududelt nagu Robert Castel,