Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

ongi tema,” lausus õde. „Esimene häll teie ees.”

      „Tänan.”

      Mehe toon oli kaine, rahulik ja vaoshoitud. Õde astus kolm sammu eemale. Ta oli teada saanud, et Lyse-Rose on ainus, kes Léonce de Carville’ile veel alles on jäänud …

      Tol hetkel pidi hiilgava suurtöösturi usk vankuma lööma. Või vähemasti murenema. Léonce polnud mõistagi samavõrd tulihingeline katoliiklane kui ta naine Mathilde. Mees oli usklik vaid usutunnistuselt ja seltskondlikus plaanis, et ratsionaalne teadlasevaimsus naise perekonnas ja Coupvray mõjukates kirikuringkondades liiga palju segadust ei põhjustaks. Sellistel hetkedel aga pidi isegi kõige ratsionaalsemal inimesel olema keeruline mitte mõelda teispoolsusele. Et mitte lasta end laastada vastakail tunnetel: ühelt poolt viha kurja Jumala vastu, kes võtab teilt teie ainsa poja, ja teiselt poolt tänulikkus ja andestus väiklase Jumala vastu, kes süümepiinade tõttu ja võib-olla oma teo hüvitamise nimel on nõus päästma teie lapselapse. Ainult lapselapse …

      Lyse-Rose nuttis hääletult oma klaaspuuris.

      „See on ime,” sõnas ta selja taga doktor Morange, valges kitlis arst, näol preestrinaeratus.

      Samamoodi naeratas ta ka siis, kui mina temaga kohtusin ja kui ta mulle aastaid hiljem kõigest rääkis.

      „Tema seisund on äärmiselt hea. Tal ei ole mitte mingisuguseid tüsistusi. Me hoiame teda siin mõnda aega lihtsalt igaks juhuks jälgimise all, aga ta on suurepäraselt toibunud. Uskuge mind, see on ime.”

      „Aitäh Sulle seal kõrgel,” pidi Léonce de Carville kindlasti mõtlema.

      Selsamal hetkel tuli üks medõde vahetust juhtinud valvearsti jutule. Talle olla telefonikõne. Jah, asi olla väga pakiline. Pakiline ja väga kummaline. Doktor Morange jättis Léonce de Carville’i klaaspuuri juurde, kus tema lapselaps parajasti siputas.

      Üksi olles saab ta lõpuks ometi pisarakese poetada, arvas endamisi arst, kes nagu kõik teisedki armastas ilusa lõpuga tragöödiaid, või vähemasti selliseid, mis lõppevad paremini kui algavad. Endiselt liigutatuna võttis ta medõe käest telefonitoru.

      Hääl telefonis näis tulevat maailma teisest otsast, selles oli ühtaegu tõsidust ja ka tõtakust.

      „Tervist, härra doktor, mina olen lennukis olnud beebi vanaisa. Teate ju küll seda katastroofi, mis täna öösel Juura mägedes toimus. Sekretär juhatas mind teile helistama … Kuidas tal läheb?”

      „Tal läheb hästi … Olge mureta, praegu läheb kõik paremuse suunas. Ma arvan, et paari päeva pärast saab ta meie juurest välja. Muuseas tema isapoolne vanaisa on juba kohal. Võib-olla soovite temaga rääkida …”

      Telefonist kostis hetk vaikust. Arst tundis juba siis, et miski on valesti.

      „Härra doktor … Mul on väga kahju, aga te ilmselt eksite … Mina ise olengi imiku isapoolne vanaisa. Ja mu pojatütrel ei ole emapoolset vanaisa, mu minia oli vaeslaps.”

      Doktor Morange’i sõrmed hakkasid närviliselt sügelema. Arst kujutas oma pulbitseva ajuga välkkiirelt ette võimalikke selgitusi. Oli see halb nali? Infonäljas ajakirjaniku kavalus? Tal oli rohkem detaile vaja.

      „Te räägite ikka täna öösel toimunud Istanbuli–Pariisi lennu katastroofist? Imekombel pääsenud tüdrukust? Väikesest Lyse-Rose’ist?”

      „Ei, härra doktor …”

      Arst kuulis vestluspartneri häälest, kuidas too ohkas väga sügavalt, leevendustundega.

      „Ei, härra doktor,” jätkas rahunenud hääl, „kusagil on arusaamatus. Ellujäänud imiku nimi ei ole Lyse-Rose … Tema nimi on Émilie.”

      Arsti otsmikul pärlendasid higipiisad. Seda ei juhtunud temaga kunagi, isegi mitte operatsioonisaalis.

      „Mul on kahju, härra, aga see pole võimalik. Lapse vanaisa, härra de Carville, on praegu siinsamas haiglas. Ta vaatab last, ta tunnistas, et see on tema laps, ja kinnitab, et tolle eesnimi on Lyse-Rose.”

      Telefoniliini mõlemas otsas kestis piinlik vaikus.

      „Kas … te elate Montbéliardist kaugel?” tegi arst uue katse.

      „Dieppe’is … Haute-Normandie’s.”

      „Või nii … Ma … Ma arvan, et kõige parem oleks … härra …?”

      Arst võitis seeläbi kohmakalt aega.

      „Vitral. Pierre Vitral.”

      „Hea küll, härra Vitral, ma arvan, et kõige õigem oleks teil helistada Montbéliardi komissariaati. Ma arvan, et nad kontrollivad praegu reisijate isikuid. Ma ei oska teile rohkem midagi öelda. Küllap on neil rohkem infot jagada. Nemad saavad teile kõige kohta vastuse anda.”

      Korraga tundis arst iseenese peale tuska, et mängib sel kombel ametnikku, kes saadab meeleheitel mehe teise klienditeenindaja juurde. Tal oli mõistagi tunne, et niipea kui kõne on lõpetatud, variseb mees telefoni teises otsas kokku, just nagu oleks ta lapselaps teist korda tapetud. Ometi rahunes ta kiiresti. Temal ei olnud sellega lõppude lõpuks midagi pistmist. Lugu oli naeruväärne. Mees kindlasti eksis.

      Vitral ja Morange lõpetasid kõne.

      Arstil tekkis küsimus, kas ta peaks sellest kummalisest telefonikõnest Léonce de Carville’iga rääkima.

      Pierre Vitral asetas aegamisi telefonitoru hargile. Tema naine Nicole seisis murelikult ta kõrval:

      „Noh, kas Émiliega on kõik korras? Mis nad ütlesid?”

      Abikaasa vaatas teda õrnusest tulvil pilguga, kuidas vähegi oskas. Ta hakkas rääkima vaikselt, just nagu olnuks tema asjas süüdi:

      „Nad ütlesid, et ellujäänud beebi nimi on Lyse-Rose, mitte Émilie …”

      Nicole ja Pierre Vitral ei vahetanud tükk aega sõnagi. Elu ei olnud neist kumbagi hellitanud. Kaks ebaõnne on vahetevahel võrrandina lõpuks positiivne, just nagu kahe miinusmärgi korral. Kahekesi olid nad vastu pannud rahapuudusele, saatuse löökidele, haigustele, argielule. Ilma et nad oleks iialgi kaevelnud. Alati on sama lugu: ilma vastuhakkamiseta ei saavutata midagi … Kuna Vitralid polnud iialgi elu vastu protesteerinud, siis ei kõhelnud ka elu neile ülemäärast ebaõnne jagamast. Pierre ja Nicole Vitral olid oma tervise ära rikkunud, Pierre selja ja Nicole kopsud: nad olid rohkem kui kahekümne aasta jooksul oma oranžpunasest spetsiaalselt kohandatud Citroën Hst müünud friikartuleid, vorste ja muid grillimissaadusi. Dieppe’i rannas ja kõigis põhjaranniku randades, sõltuvalt sellest, kus parasjagu mõni sündmus või festival toimus, milline ilm parasjagu oli … ja ilm oli harva ilus. Et elule ninanipsu teha, olid nad pühendanud aega, et teha kaks last, ja ühe neist, Nicolas’, oli elu neilt tagasi võtnud, kui too ühel vihmasel õhtul Criel-sur-Meris mopeediga sõitis.

      Ebaõnn püsis neil varjuna kannul, ja ometi olid nad vaid kaks kuud tagasi esimest korda elus midagi võitnud: kahenädalase reisi Gümbetisse Bodrumis.

      Bodrumis asuv Gümbet? Kuskohas on Gümbet Bodrumis?

      Türgis. See on Vahemerre ulatuv poolsaar, tulvil peeneid neljatärnihotelle, lamamistoolid otsapidi selges vees. Kõik kulud kaetud. Tõeline palee! Nad olid selle reisi võitnud juhuslikult loosiga, tänu lihtlabasele sedelile, mille nad panid allahindluskampaania ajal Carrefouri kaubanduskeskuse klaaspurki. Nende poja Pascali pilet võitis. Oli ainult üks tingimus: reisile tuli minna enne 1980. aasta lõppu. Neile aga ei sobinud see kuigivõrd … Pascal ja tema naine Stéphanie olid just äsja, kaks kuud varem saanud armsa väikese Émilie. Nende vanema poja Marci jaoks polnud see probleem, tema võis reisi ajaks minna vanavanemate juurde. Aga väikese Émiliega oli asi keerulisem, Stéphanie andis talle alles rinda ja nii ehk teisiti polnud tal mingit tahtmist kaheks nädalaks tütre juurest ära sõita. Piletid olid nimelised ja neid ei saanud ümber vahetada. Tuli kas reisist ilma jääda või sõita koos tütrekesega.

      Nad siiski sõitsid. Nad polnud kunagi varem lennukiga sõitnud. Stéphanie oli noor naine, kelle naerul silmist peegeldus fantaasia, kes kujutas maailma ette nagu suurt õuna, millest saab ampsu