Leidlaps lumetormist. Michel Bussi

see tähendab kohviku püsikundedele, oli ta nagu kanaema, hoolitses nende südameasjade eest kõigiti professionaalse asjatundlikkusega.

      Mariam pööras taas kord pea akna ääres istuva paarikese poole. Nende kahe tegelase suhe jäi tema kogemustepagasile ja intuitsioonile siiski tabamatuks.

      Émilie ja Marc.

      See ebakindlus ajas teda ülimal määral endast välja.

      Olid nad arglikud armastajad või sugulased?

      Mõistatus. Mariam ei suutnud endale kindlat arusaama luua. Miski oli valesti. Nad olid teineteisega väga sarnased, ja ometi olid nad väga erinevad. Mariam teadis nende eesnimesid, ta jättis kõigi oma püsikundede eesnimed meelde.

      Noormees Marc õppis juba teist aastat Pariisi VIII ülikoolis, ta oli Leninis sage külaline. Ta oli suurt kasvu ja pigem ilus, aga ta ilme oli tibake liiga lahke, ta oli nagu omamoodi Väike Prints oma sassis juuste ja pisut unistava ilmega, just nagu polnuks temas päris piisavalt stiili; umbes sedasorti üliõpilane, kes ei tunne veel käitumiskoode, kes on äsja kohale jõudnud, kelles on midagi maalähedast, kellel pole ka piisavalt raha, et endale moodsaid ja ajakohaseid rõivaid osta. Töö asjus ei olnud Marc ilmselt kuigi jõulise lähenemisega. Ta õppis tagasihoidlikult Euroopa õigust, nagu Mariam oli aru saanud. Ta oli kaks aastat olnud rahulik ja mõtlik. Mariam teadis, mispärast.

      Noormees ootas. Ootas oma Émilied …

      Neiu oli selle aasta septembris kohale jõudnud. Järelikult pidi ta olema noormehest kaks-kolm aastat noorem.

      Jah, neil oli ühiseid jooni. Neiu häälduses oli midagi omast vaesemale ühiskonnakihile, ja ehkki Mariam ei suutnud selle päritolu tuvastada, oli see täpselt samasugune nagu Marcilgi. Kummatigi oli selline hääldus Émilie ja tema isiksusega teatavas vastuolus, samuti nagu selline lihtlabane ja tavaline nimi Émilie … Émilie oli blond nagu ka Marc, tal olid sinised silmad nagu Marcilgi. Nad olid teineteisega suhteliselt sarnased. Aga samavõrd kui Marci liigutused olid kohmakad, lihtsakoelised, pisut võõrad, õhkus viisist, kuidas Émilie liikus, midagi tabamatult teistsugust, tema peahoiakus oli midagi aadellikku, tema vähimateski liigutustes oli sünnipärast elegantsi, nõtkust, mis näis olevat päritud harukordsetelt esivanematelt ja mis näis tulenevat privilegeeritud kasvatusest. Selline aura on ehk sage teistes kõrgkoolides, kuulsate perekondade omavahelises läbikäimises, mainekates instituutides, tippülikoolides, ent siin, Saint-Denis’ tasandiku üliõpilaste seas, näis see olevat peaaegu kohatu.

      Veel üks mõistatus: raha poolest näis Émilie elatustase olevat Marci omast võrreldamatult kõrgem. Mariam suutis üheainsa pilguga hinnata üliõpilaste rõivaste päritolu, kvaliteeti ja hinda: H & M, Zara, Jennyfer või Yves Saint Laurent …

      Émilie ei kandnud küll päris Yves Saint Laurent’i rõivaid, aga peaaegu. Tema elegantsed ja lihtsad rõivad, oranž siidist särk ja must asümmeetrilise lõikega kleit, maksid kindlasti terve väikese varanduse … Ei, isegi kui Émilie ja Marc olid pärit samast kohast, ei kuulunud nad samasse maailma.

      Ja ometi olid nad lahutamatud.

      Nende vahel oli midagi vandeseltslaslikku, mida ei saa teeselda, mis ei teki paari kuu jooksul ülikoolis – nad oleksid just nagu alati koos elanud … Seda võis näha Marci tuhandest väikesest tähelepanuavaldusest Émilie suunas, mis olid küll peenetundelised, aga järjepidevad: käsi neiu õlal, talle tooli nihutamine laua ääres, ukse avamine, klaasi täitmine …

      Mariam oskas neid liigutusi lahti mõtestada: need olid harjumused, mida suur vend näitab üles noorema õe vastu!

      Ta pühkis ühe tooli puhtaks ja asetas selle siis hoogsalt paigale, mõeldes järjepanu noormehele ja neiule.

      Émilie oli Pariisi VIII ülikooli saabunud septembris, just nagu oleks Marc talle seal pinda ette valmistanud, hoidnud talle kohta suures auditooriumis ja lauda Lenini baari akna ääres. Mariam tunnetas, et Émilie on üliõpilasena särav, ambitsioonikas, nobe ja otsusekindel. Kunstiinimene. Filoloog. Ta tajus seda sihikindlust, kui Émilie mõne raamatu välja võttis, mõne loengu materjalid, kui ta kordas mõnd teksti, libistades pilguga diagonaalis üle märkmete, mille kallal Marc oli tundide viisi vaeva näinud.

      Olid nad siiski vend ja õde, hoolimata sotsiaalsetest erinevustest?

      Aga Marc oli Émiliesse armunud!

      Ka see oli päevselge.

      Armunud mitte nagu vend, vaid nagu tulihingeline armastaja! See oli Mariami silmis ilmne, see paistis noormehe vähimastki pilgust. Tema pilgus oli palavikulisust, kirge, selles polnud võimalik eksida.

      Mariam ei saanud enam mitte millestki aru.

      Ta oli neid salaja jälginud juba kuu aega. Inimene juba on kord selline. Mariam oli vargsi piilunud ühte kausta, ühte koopiat nende laual. Ta teadis nende nimesid.

      Marc Vitral.

      Émilie Vitral.

      Lõpuks ei saavutanud ta sellega midagi. Oli loogiline oletada, et nad on vend ja õde … Aga millest siis need verepilastuslikud liigutused? Marci käsi Émilie alaseljal … Võib-olla olid nad lihtsalt abielus. Vanuses 18–20 aastat? Üliõpilaste puhul oleks see ebatavaline, aga võimalik. Või siis on neil lihtsalt samasugune perekonnanimi, aga Mariam ei uskunud sellist kokkulangevust – kui just polnud tegu kaugema sugulussuhtega, nad võisid olla nõod, neil võisid olla uuesti abiellunud vanemad, keerulised perekonnasuhted …

      Mariam käis hoogsalt lapiga üle toolide ja need langesid prantsatades baari fajansspõrandale.

      Näis, et Émilie on Marcist väga sissevõetud. Ja ometi oli tema pilk keerukam, raskemini mõistetav, sageli ekslev, eriti siis, kui ta oli üksi, just nagu varjaks ta hinges midagi purunenut, sügavat kurbust … See melanhoolia andis Émiliele kummastava sarmikuse ja kaugendas ta muust maailmast, muutes neiu erinevaks ülikoolilinnaku teistest tibidest. Ükski Leninis käiv üliõpilane ei häbenenud kaunist Émilied silmadega õgida, aga ilmselt tänu tema eemalolevale hoiakule, tema reserveeritud olekule ei oleks ükski võrgutaja julgenud talle läheneda …

      Välja arvatud Marc!

      Émilie oli tema päralt, selleks Marc siin oligi. Mitte õpingute pärast. Mitte ülikooli pärast. Lihtsalt selleks, et olla koos Émiliega, et teda kaitsta.

      Olla talle ihukaitsja.

      Sellest oli Mariam aru saanud.

      Aga kõik muu? Mis neid omavahel sidus? Mariam oli püüdnud Émilie ja Marciga rääkida – kõigest, mitu korda –, aga nende hingeasjust ei olnud ta midagi teada saanud.

      Mis seal ikka, praegu ei hakanud ta rohkem üritama; küll ta ükskord teada saab.

      Mariam askeldas veel viimaste laudade puhastamisega, kui Marc käe tõstis.

      „Mariam, me võtaksime kaks kohvi ja klaasi vett Émiliele,” hüüdis ta.

      Mariam naeratas endamisi. Marc ei tellinud kunagi kohvi, kui ta üksi oli, ent Émiliega koos olles tellis ta alati tassi kohvi. Lahjemat kohvi.

      „Kohe toon, mu tuvikesed,” vastas Mariam.

      Üritada ju võis.

      Marc naeratas piinlikkust tundes. Émilie mitte. Ta pea oli pisut allapoole suunatud. Mariam märkas alles nüüd, et Émiliel oli tol hommikul väga kehv ilme, just nagu polnuks ta öösel sugugi maganud; ta näol oli küll olukorrale kohane naeratus, kuid ta elegants oli petlik. Oli ta ehk ärevil mõne eksami pärast, oli ta öö otsa õppinud või pidi ta mõne ettekande kiiresti esitama?

      Ei, asi oli milleski muus.

      Mariam koputas vana kohvipuru prügikasti, loputas kohvimasina puhtaks ja pani kaks espressot jooksma.

      Midagi tõsist oli lahti.

      Just nagu tahtnuks Émilie Marcile valusast uudisest teatada. Mariam oli selliseid hüvastijätukohtumisi palju näinud, haledaid neljasilmavestlusi, kus tublid noormehed jäävad oma kohvitassiga omapäi, tüdruk aga lahkub pisut häbenedes, ent siiski vabana. Émilie paistis olevat tüdruk, kes on öö otsa mõelnud ja koidikul lõpuks otsusele jõudnud, valmis seisma