Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

sama suurt müra nagu püstolkuulipilduja MP 38 valang, summutades hetkega rumbarütmid. Carol oli triost kõige pöörasem. Ta seisis laual püsti ja oli valmis küünistama või hammustama igaüht, kes talle tema teekonnal Parima Palli poole ette jäi, et siis ihaldatud objekt oma žilett-teravate küüntega purustada.8

      J. D. Salinger läks jalgsi vanematekoju, mitte kaugel elamust, kus ma nelikümmend neli aastat hiljem onu George Harbeni juures Riverside Drive’il peatusin. Oona nukker naeratus oli sööbinud tema mällu ja Park Avenue elamutele. Ta silmitses vaateakendelt oma piklikku nägu. Fucking Fred Astaire. Ta pea külmetas, sest ta oli mütsi Storki unustanud, ent häbenes sellele kogu seltskonna ees järele minna. Järgnevad nädalad lahkas ta tolle õhtu iga sekundit. Miks oli tüdruk nii kauaks tema seltsi jäänud? Miks polnud ta suutnud tüdrukuga rääkida teisiti kui vaid häälitsuste teel? Mida ta oleks pidanud ütlema, et end unustamatuks teha? Kui ta oma kodumajja sisenema hakkas ja pintsakutaskust võtmeid otsis, sattus talle kätte mingi raske ese. Keegi oli talle taskusse pistnud Stork Clubi valge tuhatoosi. Pilt suitsetavast toonekurest, peas torukübar, tõi talle naeratuse uuesti näole.

      II

      NOBELI TÜTAR

      „Elu on hirm. Pikk suremine, sünnist surmani!

      Elu on surm!”

EUGENE O’NEILL „LAATSARUS NAERIS” (1927)

      Prantsusmaal on Eugene O’Neill pisut unustusse vajunud. Inimesed ei tea eriti seda pahurat vuntsidega näitekirjanikku, kes tõi põhjamaise realismi Ameerika Ühendriikidesse. Meil eelistatakse koopiale originaale: igapäevaelustseenidest ja metafüüsilistest vaevadest koosneva teatri leiutasid Ibsen (norrakas) ja Strindberg (rootslane). Nende näidendites „Nukumaja” ja „Preili Julie” pauguvad uksed samamoodi nagu meie Georges Feydeau tükkides, ent naerda saab oluliselt vähem. Olles neid hoolikalt lugenud, tõi Eugene O’Neill alates 1917. aastast lavale ahastuslikke draamasid, lisades naturalistliku pitserina alkoholi, narkootikumid ja prostituudid. Olustikke valis ta hoolikalt: tegevus leidis aset kesk Põhjala jääd tardunud vaalapüügilaeval, mõnes räpases meremeestebaaris, tuberkoloosihaigete sanatooriumis või otse miiniväljal… Tänapäeval tunduvad kõik need hüsteeriline folkloor, kollektiivne psühhoanalüüs ja kibestunud monoloogid olevat aegunud ja ülespuhutud värk. Ometi poleks Eugene O’Neillita olnud Tennessee Williamsit. Järelikult mitte ka Marlon Brandot. Järelikult mitte ka Johnny Deppi, Sean Penni ja Ryan Goslingut. Näete, noored lugejad, minevik on siiski millekski kasulik.

      Eugene O’Neilli elu oli traagiline. Sama nägu on enesestmõista ka tema looming. Kui lugeda üles teda tabanud õnnetused, võib talle sõnaahtra loomuse peaaegu andeks anda. Ta sündis 1888. aastal New Yorgis vahetult pärast oma kaheaastase venna (Edmundi) surma korralikult ravimata jäänud leetritesse. Kirjaniku ema Ella O’Neill ei toibunud leinast kunagi ja temast sai Eugene’i sündides morfiinisõltlane; tollal kirjutasid arstid seda noortele emadele kergekäeliselt, et nood sünnituse valudest toibuksid. Eugene O’Neilli isa oli iiri teatrinäitleja, kes jõi, et unustada vanema poja surm, ja sõitis pidevalt trupiga ringi, kehastades alati ühte ja sama rolli (Edmond Dantès „Krahv Monte-Cristos”). Näidendis „Pikk päevatee kaob öösse” (1942) kirjeldab Eugene O’Neill oma narkouimas ema, kes uitab mööda maja, pulmakleit käes, ja nutab taga kaunist minevikku. Sellist stseeni pidi ta lapsepõlves tihti tunnistama. Ema narkosõltuvus tekitas Eugene’is süümepiinu: isa kordas talle terve lapsepõlve, et ema hakkas uimasteid tarvitama tema sünnile järgnenud päeval. 1912. aastal, 24-aastaselt, üritas Eugene O’Neill ennast tappa, tema vennal Jamiel enesetapp 1923. aasta novembris ka õnnestus. Eugene hakkas jooma sama palju viskit kui tema isa. Ja siis märkas ta ühel 1917. aasta õhtul New Yorgis 6. avenüü ja 4. tänava nurgal paikneva Hell Hole’i ehk Põrguaugu-nimelise baari tagaruumis seda isikut:

      Agnes Boulton tahtis samuti kirjanikuks saada. Seda oodates vorpis ta ajakirjaartikleid ja vahel mõne pulp fiction novelli. Eugene hakkas närviliselt värisema. Ta istus baarinurgas ja silmitses naist nukralt nagu masenduses vaimuhaige. Üks ühine sõber tutvustas neid: „Tema on Gene O’Neill, näitekirjanik.” Mees vahtis naist edasi, ei kõnetanud teda õhtu läbi ja kukkus hullunult jooma, joonistades kinganinaga põrandale puistatud saepurusse kontsentrilisi ringe. Kui Agnes baarist minema hakkas, pakkus Eugene, et saadab ta jalgsi tema Brevoorti hotelli Greenwich Village’is. Kuna mehe tummus oli naises huvi äratanud, oli ta nõus. Brevoorti ette jõudnud, ütles Agnes ilmselt midagi sellist nagu: „Nojah, head ööd siis.” Ta ei unustanud kunagi lauset, mille Eugene O’Neill seejärel kuuldavale tõi. Mees vaatas talle otse silma ja sõnas: „Tänasest alates tahan ma kõik oma ööd teiega veeta. Ma mõtlen seda tõsiselt. Kõik oma ööd.”

      Agnes uskus teda. Nad abiellusid samal aastal. Jätke see lause hästi meelde: see toimib romantiliste, kirjanduslembeste, ebastabiilsete neiude peal. Nendega pole mõtet armastuse avaldamisega oodata. Sedasorti hulludele tuleb oma iha väljendada viivitamatult, muidu saab teist aseksuaalne sõber ja rong on läinud.

      Eugene O’Neill ei teadnud seda, aga ta oli – võib-olla iseenda lapsepõlve tõttu – isaduse suhtes allergiline. Kui ta kuulis, et Agnes ootab last, läks ja jõi ta end täis ega saanud kaineks terve raseduse vältel. Nende tütar Oona O’Neill sündis 14. mail 1925. aastal Bermudal. Tal oli ema sirge nina ja isa mustad silmad. Eugene’i arvates oli tüdruk väga ilus, aga ta leidis kiiresti, et lapse kriiskamine häirib kirjutamist. Gene O’Neilli jaoks tõkestasid lapsed loomingut. Nad olid looming, kes segasid loomist. Rasedast Agnesest sai konkurent, sest temagi pidi oma loomingut ilmale tooma. „Milleks kanda lapsi? Milleks sünnitada surma?” kirjutab ta näidendis „Suur Jumal Brown”. Ja see monoloog „Esimeses inimeses”: „Kuradile lapsed! Viha! Jah, viha! Milleks seda eitada? Ma pean seda ju kellelegi ütlema… Just teda ma vihkan, seda last! (…) Miks pead sa meie ellu tooma selle uue asja?” Loomulikult väljendavad siinkohal end näidenditegelased, kes ei avalda kuidagi autori isiklikku arvamust. Enesestmõista.

      Eugene O’Neilli kaks poega (Eugene jr, alkohoolik nagu tema isa, ja Shane, heroiinisõltlane nagu tema vanaema) sooritavad hiljem enesetapu. Kuni Agnes hoolitses vaid tema eest, oli Eugene O’Neill õnnelik. Pärast laste sündi mõtles ta vaid, kuidas põgeneda. Kirjanik Eugene, kelle lahkunud isa ja reaalsusest lõigatud ema olid lapsepõlves unarusse jätnud, kordas oma järeltulijatega täpselt sama skeemi. Pole teada, kas psühhoanalüüs ravib neuroose, kuid tõestatud on see, et näitekunst seda ei tee.

      Tere tulemast Oona perekonda. Brevoorti hotelli ees naisele antud lubadust ei pidanud kirjanik kaua. Pärast seda, kui Eugene O’Neill oli Agnese ühe näitlejanna pärast maha jätnud (Oona oli siis kahene), ei kohtunud ta enam oma lastega. 1928. aastal kolis Eugene Pariisi, et seal uuesti abielluda. Ometi kirjutas ta Oonale edasi, et leevendada lapse hülgamisest tekkinud süütunnet. Kirjades ja fotodes, mis Eugene talle Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Hiinast saatis, paludes tütrekesel end meeles hoida, võib näha Tantalose piinade tänapäevast epistolaarset versiooni. Terve lapse- ja nooruspõlve vältel nägi Oona O’Neill oma isa põgusalt vaid kolmel korral. Ta armastas isa sedavõrd, et nuttis iga kord, kui ta tolle ajalehest ära tundis.

      Eugene O’Neilli kõige kuulsam näidend „Pikk päevatee kaob öösse” on sedavõrd omaelulooline, et tema juhiste järgi tohtis näidendi avaldada alles kakskümmend viis aastat pärast tema surma. Tema bromiidiuimas lesk Carlotta ei oodanud nii kaua ja see toodi lavale kaks aastat pärast Eugene’i surma, 1956. aastal. Autor paljastab selles oma perekonna painajaliku elu: vananev ja alkoholilembene näitlejast isa, narkomaanist ema, läbikukkunud näitlejast poeg ja teine poeg, tuberkoloosihaige meremees. Tütart ei maini ta kordagi. „(…) olla üksi iseenesega hoopis teises maailmas (…) Ma kõndisin kui mere põhjas. Just nagu oleksin ma kunagi ammu uppunud. Nagu oleksin ma olnud mingi udus viirastuv vaim (…).”9 Näha on, et kirjanik O’Neill ei osanud sugugi õnnelik olla. Üks tema teine

8

Hiljem sai Carol tõsiselt tülika eide kuulsuse. Tema viimane abikaasa (näitleja Walter Matthau) oli ainus, kes suutis temast jagu saada. Üks tuntud lugu: Carol kurtis pidevalt külma üle, kui nad 1960ndatel jäises Poolas viibisid, külastades nimelt üht kuulsa surmalaagri mälestusmärki, kuni Walter Matthau ütles talle: „You ruined my trip to Auschwitz!”. Gloria Vanderbilt oli nende seltskonnast kõige suurem pidutseja. Pooleteistaastaselt orvuks jäänud, abiellus ta neli korda, avaldas luuletusi ja erootilisi romaane ning lasi käiku esimesed disainerteksapüksid. Hiljem leiutas ta mõiste „kuuguar” – vanem naisterahvas, kes landib noori mehi –, ja oma noore armukese kohta ütles ta, et too on suuseksis osav nagu Nižinski. (Lõbustatud autori märkus.)

9

Minni Nurme tõlge väljaandest: Eugene O’Neill, „Pikk päevatee kaob öösse”, LR, 1972–7/8 (lk 95). (Tõlkija märkus.)