Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

teeb. Nad mõõtsid teineteist sõnatult. Peegel baari kohal täitis kaht eesmärki: sealt sai piiluda teisi ja vaadata üle oma soeng. Aeg-ajalt avas üks neist suu, et alustada lauset, ent ei toonud seda kuuldavale. Teine üritas omakorda sama, ent välja ei tulnud midagi peale mõne Chesterfieldi suitsurõnga. Nad otsisid, mida teineteisele öelda, ilma et see banaalselt kõlaks. Neil oli tunne, et nad peavad teineteise väärilised olema. Et vestlemine peab end õigustama. Või siis lasid nad rääkida kõhukorinatel, ent suurema osa ajast, mis nende esimene kohtumine kestis (siiski tubli pooltund), rüüpasid nad imetillukesi vodkatiini lonkse, puurides tähelepanelikult klaasipõhja, nagu otsiksid sealt mõnd aaret, oliivi või meelerahu.

      „…”

      „Eh…”

      „Ma…”

      „…”

      „Hm…”

      „Palav on…”

      „Jah…”

      „…”

      „See lugu…”

      „„Smoke Gets in Your Eyes”?”

      „Vist jah…”

      „Mm…”

      „…”

      „…”

      „Ilus pealkiri…”

      „On jah…”

      „Siin on silmad alati suitsu täis…”

      „Fred Astaire’i versioon on parim… ta nagu libiseks tantsides mööda põrandat…”

      „Nagu kontsadel uisutaja…”

      „Mm… Teate, et te olete natuke tema moodi?”

      „Või nii?”

      „…”

      „Te ütlete seda mu pikliku näo pärast.”

      (Kohmetu naeratus.)

      (Nõutu ohe.)

      „Palun ulatage tuhatoos…”

      „Palun…”

      „Mu nägu on tõesti maapähkli kujuga.”

      „Ei ole, Fred Astaire on väga kena.”

      „Vabandust, et ma küsin, aga… kui vana te olete?”

      „Viisteist. Mis siis?”

      „…”

      „…”

      „… niisama…”

      „Ja teie?”

      „Kakskümmend üks…”

      „…”

      „…”

      „Teate…”

      „Mis?”

      „Ma olen vait, aga… mul pole igav.”

      „Mul ka mitte.”

      „Mulle meeldib teiega vaikida.”

      „…”

      „…”

      Ma ei kirjuta rohkem ümber seda dialoogi kahe tumma vahel, sest muidu arvab lugeja, et üritan tekstimahtu suurendada (mis vastab tõele) või ei paku ausat kaupa (mis ei vasta tõele). Ometi on tegemist Oona O’Neilli ja Jerome David Salingeri esimese mittevestluse täpse retranskriptsiooniga. Need kaks suurt paralüütikut ei söandanud isegi teineteise poole vaadata, kui nad seal kõrvuti istusid, näod baari poole. Nad silmitsesid kelnerite sõelumist ja kuulasid, kuidas orkester õhupallidest võrgu all üürgas. Oona kriipis salvrätikut, Jerry vedas ninaga klaasi kohal, nagu teaks midagi martiinidest, teine käsi kramplikult toolikäsitoel, justkui ta oleks õhku tõusvas lennukis ja tal oleks lennuhirm. Vahel kergitas ta üht või mõlemat kulmu. Small talk oli juba tuttav nähtus, ent Oona ja Jerry leiutasid tol õhtul silent talk’i. Jutuka vaikuse, tagamõtetest tulvil tühjuse. Ülejäänud laudkond lärmas niisama, aga nende vahel valitses tumm uudishimu. See oli murettekitav – nii palju ootamatut sügavust keset New Yorgi kerglust. Need kaks kammitsetud inimest tundsid vahest kergendust, kui võisid viimaks koos vaikida. Teised istusid uuesti oma kohtadele, flirdist ja tantsust kurnatud. Truman vaatas Jerryt heldinult ja ütles umbes selliseid asju:

      „Kuuldavasti on Orson teinud filmi Hearstide perest. See ei lähe küll ühtegi lehte sisse!”

      „Lõpetage tema silmadega õgimine, darling. See käib närvidele, üritage vähemalt suu kinni panna.”

      „Kas te „Suurt diktaatorit” olete näinud? Chaplin on kohutavalt naljakas, aga veider oli tema häält kuulda. Ma kujutlesin seda madalamana.”

      „Mulle jubedalt meeldib, kui ta saksa keelt matkib,” ütles Carol. „Und Destretz Hedeflüten sagt den Flüten und destrutz Zett und sagt der Gefuhten!!”

      „Ja mida see tähendab?”

      „See on valesaksa keel. Kui sa jood, muutud sa ikka puhta kakskeelseks.”

      „Äkki pidas päris Hitler oma kõnesid samuti väljamõeldud saksa keeles. Sellepärast keegi ei uskunudki, mida ta rääkis.”

      Blond Carol naeris laginal oma naljade peale, et neid esile tõsta. Talle ei meeldinud, kui Oonat edu saatis. Ta ei tahtnud sõbrannat jagada, ta tahtis teda endale hoida nagu väikest õde, keda tal kunagi polnud olnud. Ta oli nähtavalt ärritunud, sest otsis närviliselt välja puudritoosi ja tupsutas padjakesega nägu. Glorial oli hea meel, et ta pole ainus „kellegi tütar” lauas. Selline needus lasub kuulsuste tütardel: selle asemel, et oma nime muretult ära kasutada (nemad pole ju saanud oma vanemaid valida), tunnevad nad pidevalt, et perekonnanimi kahjustab neid, nagu käekoti teeb inetuks suur kuldne logo. Ent kolm sõbrannat teadsid, millele rõhuda: mehi võlus eelkõige nende välimus. Nende vanemate kuulsus ja varandus olid vaid (mürgiseks) kirsiks sihvakate kehade tordil. Sellal kui nemad jätkuvalt nalja heitsid, kortsutas Jerry kulmu. Ei ole mingi kunst kujutleda, mida ta mõtles: „Mis on selles tüdrukus enamat kui teistes? Miks tema hiirenäoke mind sedasi vaimustab? Miks hakkasin ma JALAMAID jumaldama tema kulme ja nukrust? Miks tunnen ma end tema kõrval nii tobedalt ja nii hästi? Mida ma ootan, selle asemel et tal käest kinni võtta ja ta siit kaugele ära viia?”

      „Mulle meeldib Chaplini juures hoopis Paulette Goddard,” teatas Gloria. „Küll ta on alles šikk!”

      „Chaplinil on naiste osas alati hea maitse olnud, ta valib alati verinoori naisi,” pomises Truman olematute huulte vahelt.

      „Mind tema „Suur diktaator” naerma ei ajanud. Ei saaks öelda, et Euroopas Hitler rahvahulkadele just nalja teeb,” pahvatas Jerry Salinger ja kahetses kohe oma võimetust kergemeelne olla. „Huvitav, kas too diktaator ise on filmi näinud.”

      Hetk hiljem tõusis ta lauast ja suundus välisukse poole, kuid pööras siis raevukalt Oona poole nagu Shakespeare’i kuningliku teatri näitleja, kes teeb eriti uhke lavalt lahkumise stseeni.

      „It was nice not-talking with you, Miss O’Neill!”

      „Hey, õhtu on alles poisike!” hüüdis Truman.

      „Ma PEAN KOHE saama flambeeritud pannkooki, muidu ma SUREN,” teatas Carol.

      „Nice not-to-meet-you too, Jerry,” ütles Oona vaikselt… (ja et varjata punastust, pöördus Oona sõbrannade poole, samal ajal kui kiitsakas noormees vasaku pöidla nahatükki närides garderoobi poole sammus.) „Veider mühkam… Mis kell on?”

      „Liiga vähe, et koju magama minna,” ütles Capote.

      „Me peame õhupallide lahtilaskmise ära ootama,” ütles Carol.

      „There’s a great day coming mañana,” rõkkas orkester.

      Pühapäeviti oli Stork Clubis palliõhtu: kui kesköö lõi kaheteistkümnendat tundi, hakkasid tüdrukud võidu neile pähe langevaid õhupalle lõhkuma. Mõnes pallis peitusid üllatused, ehted,