Oona ja Salinger. Frédéric Beigbeder

tagasilöök, antierootiline naljavend ja loomulikult nartsissistlik pervert, mis on kõige piinarikkam kategooria, koos allasurutud homoseksuaaliga. Ent härdameelne austaja on neist kõigist kõige koormavam. „Kui kenasti ta pärast nuttu kohe naeratab!” mõtleb Jerry. Ta tahaks tüdrukul keele veriseks hammustada. Ta tahaks toppida sõrmed sellesse süütusse suhu. Ta tahaks kiht kihi haaval koorida seda jõuka perekonna heidikut. Tema hääl on magus, kähe, kare, melanhoolne. Ta on seda tüüpi tüdruk, kes vaatab rääkides mere poole. Kajakad hauguvad, ma ei tee nalja, nad teevad tõepoolest „auh, auh” nagu koerad, kes lendavad madalal ranna kohal. Kuulakem lähemalt, mida Oona mere ääres ütleb.

      „Gene, või ühesõnaga siis… mu isa, ma ei tunnegi teda. Usu mind, ma olen teda näinud rohkem fotodelt kui päriselus. Ma pole tema näidendeid lugenud. Kui kõik temast räägivad, teen ma, nagu teaksin, kellest jutt, aga tegelikult ma ei tea, kes on see tüüp, kes mulle elu andis. Ma kannan ühe võõra kuulsat nime, kes poseerib ajalehtedes ja heidab siis mulle ette, kui mina sama teen. Kui ta Bermudalt minema läks, olin ma kaheaastane. Ta lasi jalga, et teha proove näidendiga, mille pealkiri oli „Veider vahepala”. Või veel! Ta oleks pidanud nimetama selle „Igaveseks vahepalaks”. Mul oli alati tunne, et olen talle koormaks, ta pole kunagi oma lapsi talunud, ta nägi meis alati taaka. Kui ma teda praegu tänaval kohtaksin, ei pruugiks ta mind äragi tunda… Ah, kurat küll.”

      Ta vaatab Jerryt, pöörab siis pilgu ära ja tema lõug hakkab kontrollimatult värisema. Ta on enda peale pahane, et pole kunagi suutnud isast rääkida ilma murdumata.

      „Mõistad nüüd, miks ma seda teemat väldin?” küsib Oona. „Täitsa lõpp, ma oleksin pidanud juba ammu õppima oma tundeid talitsema, ah, kurat küll, ta on mulle tõesti terve elu ainult probleeme tekitanud!”

      „Ma ei suudagi otsustada, kas sa meeldid mulle rohkem nutva või naeratavana,” ütleb Jerry.

      „Ma siiski loodan, et eelistad mind naeratama panna,” leiab Oona, „muidu me küll omavahel klappima ei hakka.”

      „Kas sa siis tahad, et me klapiksime?”

      „Ära muretse, hiiglane Jerry, loomulikult lõpetame täna voodis, siis saad vaevast lahti ja võid oma eluga edasi minna.”

      Oona naeratab taas julmalt. Ta on end uuesti kogunud. Jerry vaikib. Küll Oona paneb alles võimsalt! Müürinud end oma kõrgseltskonda kuuluva neiu magusasse üksindusse, uhke oma kurbuse ja miljöö üle. Oona pendeldab vastupandamatul moel helluse ja künismi vahet. Kas ta teeb seda meelega? Tüdrukud ikka avanevad ja sulguvad – küsimus on selles, kuidas salasõna leida. Mida kaunimad, kuulsamad ja rohkem hellitatud nad on, seda keerulisem on koodi lahti muukida. Nende võrgutamine nõuab keerukat spioneerimisoskust, mille Jerry omandab alles kaks aastat hiljem, 1943. aastal 4. jalaväediviisi 12. rügemendi luureteenistuses.

      Nad jalutavad piki randa muuli poole. Atlandi ookean mühiseb endiselt taustal, täiendades kenasti vestlust. Kajakad naeravad, justkui pilkaksid seda pentsikut paari – pikakasvulist brünetti noormeest ja pisikest haldjat. Tuules on liiva, mis langeb nende juustele ja ripsmetele. Kui see oleks film, järgneks kaamera neile selja tagant. Seda Woody Alleni poolt tihti kasutatavat võtet nimetatakse walk and talk. Õnneks jätkab Oona varsti juttu, sest sõnatult kõndimine kisub pika peale pigem Bergmaniks.

      „Kuule,” ütleb Oona, „ma valetasin enne, kui ütlesin, et ma ei mäleta meie esimest kohtumist. Ma tean, kes sa oled: sa oled see Storki salapärane hiiglane. Me oleme Vaeslaste Trioga sinust tihti rääkinud. Truman pani sulle nimeks „Mees, kes lahkub enne arve saabumist”.”

      „Aga ma arvasin, et omanik kostitas kõiki!”

      „Muidugi! Ma niisama kiusan… Capote’ile meeldib öelda hirmsaid asju inimeste kohta, kes talle meeldivad, see on tema viis hellust üles näidata. Ma lugesin sinu novelli „Noored”, mis ilmus ajakirjas Story. Mulle tundus, et sa olid teinud meie peo kohta märkmeid!”

      „Ma tegingi meie peo kohta märkmeid.”

      „Kas ma tohin otsekohene olla?”

      „Eh… See tekitab alati kõheda tunde, kui nii küsitakse.”

      „Sa kirjutad lahedalt, aga raske on aru saada, mida sa öelda tahad. See on nagu tummade dialoog, poiss ja tüdruk tiirutavad teineteise ümber, aga ei kohtu kunagi, kas nii? Mida see tähendama peab? Kas seda, et kuldne noorus on nõme ja et rahakad noored on kõik debiilikud, kelle ainus huvi on juua ja tiiba ripsutada…”

      „Just! Sa said täpselt õigesti aru.”

      „Okei, aga sel juhul on Fitzgerald sellest enne sind kirjutanud ja paremini.”

      „Ma olen veel algaja…”

      Jerryl ei õnnestu oma alandatust varjata. Ta ohkab, tõmmates harali sõrmedega läbi juuste, nagu tahaks öelda: „Ma olen sellest kõigest üle,” aga mida Oona tõlgendab kui: „Kelleks see lirva end peab?” Tuul Point Pleasanti ranna purjedes summutab lendkoerte kisa.

      „Okei,” jätkab Oona, „sa alles proovid kätt. Aga ära tee sellist nägu, see on juba suur asi, et oled enda vanuses midagi avaldanud. Tead, et Truman läks kadedusest roheliseks, kui kuulis, et sind on temast enne avaldatud, ma arvasin, et tal on hepatiit. Tead, mis ta ütles? „Oluline pole avaldamine, vaid New Yorkeris avaldamine.””11

      „Capote meenutab mulle loodet.”

      (Naerab laginal.) „Pole ilus väikest kasvu inimesi kritiseerida!”

      „Ma ei kritiseeri, vaid nendin tõsiasja: see inimolend pole valmis, kui ta just troll pole. Trollina on ta igati õnnestunud.”

      „Lõpeta mu parima sõbra laimamine, härra Ma-lahkun-enne-arve-saabumist!”

      Nad jätkasid kõndides vestlemist ja vesteldes kõndimist. Jerry tõi baarist kaks õlut ja paki popkorni. Nad viskasid maisipallikesi kajakatele, kes püüdsid sööki lennult. Oona naeris valjult, juues pudelist nagu Jerry ema – osaliselt iirlanna –, ja võib-olla oli see üks alateadlik põhjus, miks tüdruk nii võluv tundus. Iirlannades on midagi erilist. Nad on seksikad nagu inglannad, kuid elavamad, mitte nii snobistlikud, ehedamad, mitte nii kõrgid. Nad naeravad valjemini, neil on suuremad rinnad ja põskedel rohkem tedretähne. Nad ka napsitavad rohkem. Noorte kõrval käivitus väntorel.

      „Appi!” karjatas Oona. „Ma vihkan masinamuusikat.”

      Nad eemaldusid vändaga masinast – tehnomuusika eelkäija – ja lähenesid paberlaternatega tantsuklubile, kus svingis džässansambel.

      „Tantsimiseks on liiga palav,” ütles Oona.

      „Võta juuksed lahti.”

      „Kui ma juuksed lahti võtan, olen ma liiga ilus. Aga ma ei saa seda endale täna õhtul lubada.”

      „Miks?”

      „Pärast tahavad kõik minuga magada. Siis on meie õhtu rikutud.”

      Jerry ei teadnud, kuidas selle peale reageerida, seetõttu ta tantsis kehvasti, aga nad tantsisid kaua. Sekstett džässis laternate all, esitades vaheldumisi soolosid, hõbedased ja kullakarva muusikariistad sädelesid ülevõõbatud lambipirnide valguses. Oona torkas endale juustesse õie. Jerry juuksed kleepusid higist. Ta võttis pintsaku seljast ja nende kehad põimusid. Tollal oli tants ainus lubatud viis vastas sugupoolele läheneda. Orkester üürgas valjemini kui ookean. Tants päästis Oona juuksepahmaka valla, krunn vajus lahti ja õlgadele hakkas salke sadama. Õis kukkus põrandale ja nad tallasid sellel metsikult, lauldes „I can’t dance, got ants in my pants”, mis tähendas „ma ei saa tantsida, mul on sipelgad püksis” (korrektsuse huvides ei hakka ma ülejäänud laulu tõlkima:

      Let’s have a party

      Let’s have some fun,

      I’ll bring the hot dog

      You’ll bring the bun).

      Kurnatud ja rõõmsad, et neil oli õnnestunud häbelikkus higistamiseks muuta, istus paarike uuesti oma kahe õlle ette, mis olid nüüdseks soojad

11

Truman Capote’i esimene novell „Minu arusaam loost” avaldati 1945. aastal Storys, samas ajakirjas, kus oli 1940. aasta märtsis avaldatud J. D. Salingeri esimene tekst „Noored”. Seega viis aastat varem. (Autori märkus.)