Minu Eesti 3. Mis juhtus?. Justin Petrone

nad vastu oma raha, kargasid tagasi kaubikusse ning kihutasid mööda tänavat järgmise küttepuid vajava pere juurde.

      See oli minu jaoks kõrgpunkt, kuna ma teadsin, kuidas nende meestega suhelda ja kuidas puudega ümber käia, ning seda sedavõrd hästi, et ma oskasin neid sama kiiresti riita laduda kui nemad. Võib-olla ei pidanud nad mind isegi välismaalaseks, kuna ma olin küttepuudega sedavõrd osav?

      Mu oskused olid selgesti paranenud!

      Madalpunkt jõudis kätte esimesel külmal sügispäeval, mitu kuud pärast meie uude Viljandi koju kolimist. Selle olime me lõpuks ise ära ostnud, olles enne seda aastaid mitut elukohta üürinud. Epp ütles, et tal on külm, mis tähendas, et minu asi oli midagi selle vastu ette võtta. Mina hakkasin termostaati otsima, sest eelmised omanikud olid korterit müües rääkinud midagi keskküttest. Mõne aja pärast küsis Epp, miks ma pole puid tuppa toonud. Haigutasin ja sügasin end ning ütlesin, et meil pole seda vaja, kuna meil on keskküte.

      „Nalja teed või? See puuküttega katel ongi meie keskküte,“ seletas ta mulle. „Köögis läheb boiler kuumaks ning sealt läheb soojus tubade radiaatoritesse.“

      „Ah soo,“ ütlesin mina. Mulle tuli meelde, et eelmine omanik oli mulle tegelikult maja küttesüsteemi kohta juhiseid jaganud, kuid mina olin kogu selle aja lihtsalt noogutanud, kuna ma ei saanud tema kiirest jutust peaaegu sõnagi aru.

      „Ja sa arvasid päriselt, et meil on gaasiküte või midagi sellist?“ küsis Epp. „Miks meil siis sinu arvates on kuuritäis puid?“

      „Ma arvasin, et see on erilisteks puhkudeks!“

      Tol pärastlõunal hakkasin riidast võtma suuri halge, mille kohta olin varem arvanud, et põletame neid vaid õhtutel, mil meil tekib tahtmine tuld teha, mitte hädavajaduse pärast.

      Kuidagi juhtus nii, et ma võtsin vale halu ning kogu seinakõrgune riit varises mulle otsa. Kõik kohad olid puid täis.

      Selle peale jooksis mul juhe kokku. Virutasin halgusid vastu seina ja needsin peaaegu kõike ja kõiki, kuid eeskätt muidugi puid ja ahjukütet. Tol päeval kõlas kuuris korduvalt sõna „kurat“. Teisi sõnu oli ka.

      See oli üks neid päevi, mil mulle tundus, et Eesti peab minu vastu salamisi vimma.

      PETRONE PRINDI SÜND

      Meie Karlova majja pääsemiseks oli tarvis astuda mööda kruusakattega sissesõiduteed, keerata vasakule ning astuda sisse tagauksest, mis viis kitsasse esikusse, kust läks edasi kaks kollast ust. Üks neist oli meie oma.

      Kõik meile külla tulnud naised läbisid selle keerise, teadmata, mis neid ees ootab, ning kui nad kohale jõudsid, oli tunne, nagu nad oleksid kiirgunud meile läbi mingi portaali otse tulevikust. Oli kuulda nende samme koridoris, talvesaabaste müdinat, seda, kuidas nende riided liigutamise peale sahisevad, ning võis ainult proovida ära arvata, kuidas nad välja näevad, kuni kostis vaikne koputus.

      Kop-kop!

      Epp tõusis oma uue sülearvuti tagant üles ning läks uksele vastu.

      Naised tulid tuppa, võtsid lumised saapad jalast ning paksud talvemantlid ült. Epp tegi neile kohvi ja teed ning nad jõid ja rääkisid sosinal oma tegemistest, pikkides juttu aeg-ajalt naeruturtsatustega. Mõned neist eirasid minu olemasolu, mõned jõllitasid mind. Suuremalt jaolt tegin ma neile lihtsalt nalja.

      Näiteks Dakile tegi nalja, et mul oli seljas roosakirju särk, aga veelgi rohkem tegi talle nalja see, et ma ei saanud arugi, nagu roosakirjut särki kandes võiks midagi viltu olla.

      Kohtusin Dakiga esimest korda siis, kui käisin kuuris puude järel. Mingil põhjusel naasin sealt, üksainus halg käes tolknemas. Võib-olla oli toas juba üheksa halgu ning ilmastikupõhine ahjumatemaatika nägi ette kümne haluga tuld. Ei tea. Igatahes mäletan, et Daki oli õues ning minu nägemine pakkus talle närvikõdi.

      „Mees läheb kuuri,“ huilgas ta, „ning tuleb sealt tagasi üheainsa haluga!“

      Daki hakkas toona just kirjutamisega kätt proovima ning seepärast me temaga tuttavaks saimegi. Ta oli ning on tänini kirglik inimene, oma suure keha ja hiiglasuurte kassisilmadega. Tal olid pikad juuksed, mis värvi poolest jäid õlgede ja merevaigu vahepeale ning mis raamisid tema nägu nagu mõni suur tsirkusetelk. Need juuksed tõmbasid pilgu eemale silmadest, kuhu oleks pidanud oma tähelepanu suunama. Mõtlesin meestele, kes vaatavad neisse silmisse liiga kaua, ning sellele, kas nad teavad, kuhu nad end mässivad. Nad olid kui uppunud meremehed. Nende nimed peaks kusagil kivvi raiuma… Ning tänase seisuga on mõni neist oma nime mingil hetkel ka Dakile andnud. Praeguseks on ta kaks korda abiellunud ning avaldanud teoseid kolme eri nime all: Dagmar Lamp, Dagmar Reintam ja Dagmar Lamp-Jõgi – kõik need on üks ja seesama Daki. Tema maailm koosnes sosinast, kuulujuttudest, armastuslauludest, südantlõhestavast melanhooliast ja valjust naerulaginast. See oli maailm, kus jaburad otsused tunduvad täiesti mõistlikuna. Kui sul Daki õlal istuks ja sind takka ergutaks, mine tea, mida sa kõike teha võid. Ootasin hirmuga päeva, mil Epp teatab: „Me kolime Indiasse. Homme! Ja Daki arvates on see hea mõte.“ Tajusin seda ohtu iga kord, kui Daki saabus. Mu kõrvakarvad tõusid püsti. Kui ma pidin talle autoga küüti pakkuma, olgu koju või kellegagi kohtuma, pidasin hinge kinni, kuni ta oli autost väljas ning ohutus kauguses.

      Epule meeldis Daki samadel põhjustel, mis mind valvsaks sundisid. Nad olid tutvunud internetis ning kirjutanud seejärel koos jutusarja „Õun ära süüa?“. Mõlemad vastasid sellele küsimusele valjusti jaa… vähemalt esialgu. Tülpinud noor Eesti neiu kohtab internetis põnevat Lääne-Euroopa meest. Mees kutsub neiu enda juurde elama, lubab ta karjääri edendada, ning nii sõidabki neiu minema, kuid saab peagi teada, et see võluv mees pole sugugi see, kellena ta näis. Tal on oma sünge külg…

      Ning niimoodi see meie raamatute tegemise asjandus õigupoolest alguse saigi. Protsessi süütesädemeks sai Epu soov avaldada oma materjal elust Ameerikas raamatu kujul. Eesti kirjastajad ei olnud aga sellest huvitatud. Nemad avaldasid vanainimeste mälestusi ja reisijuhte, ütlesid nad, mitte noorte inimeste reisimälestusi. Siis otsustaski Epp raamatu omal käel avaldada. Eestis oli oma firma loomine lihtsam kui eales varem. Meil oli meie Tallinna korteri müügist natuke raha üle ning Epp tundis küllalt inimesi, et asi käima lükata.

      Peagi oli Eestis juures veel üks kirjastus. Selle asutajad said iga päev meie Karlova köögis kokku. Vastsündinu nimeks sai Petrone Print.

      Külaskäigud ja poolde öösse veninud koosistumised jätkusid: Daki, Tui, Tiina, Kati, Anna, Kairit, siis jälle Daki ja siis uuesti Anna. Telefon helises nagu nuttev beebi. Meie köögis oli midagi teoksil. Ärivaistuga Eesti östrogeeni täis katel kees mulinal. Märkmikud täitusid ristkülikute ja nooltega. A juurest läks B juurde, sealt tõusis treppi mööda D juurde, sealt teine teiselt poolt Õ-d diagonaalis N-i ning rõhtsalt P juurde. Epp rääkis, et ta tahab Daki päeviku avaldada raamatuna, omamoodi revolutsioonilise uudse „blogiraamatuna“, mis lubaks Eesti kõige ohtlikuma külalise pahaaimamatute lugejate südameisse ja mõtteisse.

      Selleks kõigeks oli aga vaja Anna Tamme abi.

      Epp ütles mulle, et Anna on kujundaja, mis inglise keeles on igav graphic designer, kuid Anna on mulle sestpeale olnud kujundaja ükskõik millises keeles.

      Vahel on eestikeelne sõna millegi kohta just see kõige õigem üldse.

      Anna oli pooleldi ungarlanna, mis minule tähendas kohe „pooleldi inimest“, otsekui meie erinevus eestlastest teinuks meid kuidagi sarnasemaks. Või see, et tal olid pikad tumepruunid juuksed nagu minulgi. Või et ta nägi teistsugune välja, nagu minagi. Anna oskas eesti, soome ja ungari keelt, kuid nägi välja nagu mõni tedretähniline katalaani naine Püreneedest.

      Anna oli minu vastu ka väga kena, räägin sellest hiljem.

      Kord toimus Tartu vanalinnas Tampere maja iidses kivikeldris mingi raamatuesitlus. Ruum oli tuubil täis kuulsaid nägusid, kes kõik olid tulnud vaatama, kuidas Merca Jääger