Minu Eesti 3. Mis juhtus?. Justin Petrone

järele. Mis ta nimi ka ei olnud, Katil olid suured teadjad silmad, väärikas nina, rubiinpunased huuled ning ta armastas deklaratiivseid lauseid. Milline oivaline diktsioon! Rütmiline graatsia. Kati oli otsekui kehastunud deklameerimisvõistlus, ausõna.

      Minu kõige ergum mälestus Kati Murutar Murdmaa Vasar Vatmannist oli tegelikult pärit ühest varasemast ajast: ta seisis oma hiinapärase nimega Liu külas asuva maamaja köögis punastes bikiinides ja hommikumantlis ning keetis mulle ja Epule seljankat. Kõrkjate vahelt paistis hästi palju luiki ning ma püüdsin nalja teha. „Kati, teil on Eestis hullult palju luiki. Jüri Luik, Kristi Luik, Hans Hansupoeg Luik, ja siin on veel rohkem luiki.“ Murutar ei saanud mu naljast aga aru, ta oli nii süvenenud vorsti lõikamisse. Lapsi oli tal palju, umbes viis, ja umbes sama palju oli tal hobuseid.

      Minu kõige ergum mälestus Mercast, tolle raamatuesitlu-se õhtu teisest suurnimest, oli aga see, kuidas ta laekus kord Prima Vista festivali kontserdile. See on kord aastas Tartus toimuv sündmus, kus kirjanikel lubatakse rahvale muusikat teha. Niisiis tuli Merca kohale ning lõõritas kuulajatele innustavaid šansoone, taustaks mängimas neli või viis tursket maapoissi, kes kõik nägid välja nagu Hell’s Angelsi liikmed. Lugude vahele rüüpas ta muidu pika musta mantli taskusse peidetud plaskust handsat. Merca oli ümmarguse ja meeldiva maatüdruku näoga ning oranžikaspunaste sassis juustega tõeline nõid. Tema õige nimi oli Merle Jääger, umbes nagu Rolling Stonesi laulja. Mercagi hääles oli pinevust, sellist vaoshoitud pungilikku kraaksumist, ning millegipärast meenutas ta mulle mereröövlit.

      Mul pole õrna aimugi, kuidas ühelt väikselt maalt saab võrsuda nii palju veidrikke, kuid tol õhtul said Tampere maja keldris kokku kaks kõige silmapaistvamat Eesti naist läbi aegade ning Epp oli selle sündmuse korraldaja!

      Tol ajal oli mul kogu aeg märkmik kaasas ning ma kirjutasin sinna uusi sõnu üles. Samal ajal, kui Merca ja Murutar omavahel arutlesid ja seletasid ning mina sõnu ritta ladusin, istus kujundaja Anna minu kõrval. Kaks sõna, mida Murutar alatasa kasutas, olid „kentsakas“ ja „häirima“. „See oli väga kentsakas.“ „Aga see mind ei häiri.“

      „Kentsakas tähendab veidrat või naljakat või kummalist või pisut hirmsat,“ sosistas Anna mulle abivalmilt kõrva, kui nägi, mida ma kirjutan.

      „Ja „häirima“?“

      „Häirima… See on nagu segama… Kuule, Justin, kas sa küpsist tahad?“

      Anna koukis välja roosa karbi, mis oli täis apelsinimarmelaadiga täidetud šokolaadivaabaga küpsiseid. Olin neid küpsiseid iga kord poes käies märganud, kuid polnud kunagi tihanud neid osta. End kuhugi apelsinimarmelaadiga täidetud šokolaadivaabaga küpsistega õdusalt sisse seada tundus kuidagi liiga dekadentlikuna. Ning ometi oli siin häbitu Anna, kes uitas mööda Tartut ringi, endal kotis terve karbitäis maitsvaid küpsiseid. Noogutasin, võtsin ühe küpsise ja sõin selle ära.

      „Anna,“ sosistasin ma talle.

      „Jah, Justin?“ sosistas ta vastu.

      „Kas ma tohin veel ühe küpsise võtta?“

      „Aa,“ naeratas ta. „Võta heaks. Võid terve karbi endale võtta, kui tahad.“

      „Hm. Ma võtan vist ikka ainult kaks. Või kolm.“

      „Palun, palun.“

      „Aitäh. Muide, aitäh nende sõnadega aitamast. Nämm-nämm-nämm. Nüüdsest – nämm – mõtlen ma sõna „kentsakas“ kuuldes iga kord Kati Murutari peale.“

      Anna mugistas selle peale natuke naerda, nii et kui ta poleks kätt suu ette pannud, oleks mõned šokolaadivaabaga apelsinimarmelaadiküpsised tal suust välja pursanud. Aga proua Murutari kohta ei öelnud ta tol õhtul enam mitte midagi.

      Annat oli harva päeval näha, sest ta töötas üldiselt öösiti. Mõnes mõttes võib öelda, et uus kirjastus töötas juba ööpäev läbi. Kui Epp oli millegagi ühel pool, läks see Annale. Kui Epp ärkas, oli see juba kujundatud.

      Anna juuksed olid enamasti soengus, nii et ma ei teadnud, et ta oli juba väga ammu lakanud neid lõikamast. Mäletan seda korda, kui nägin teda esimest korda lahtiste juustega. Nad olid leppinud Epuga kokku kohtumise raamatupoes, et ideede üle arutleda. Kui ta poodi sisse astus, nägin aga, et ta juukselakk voogas alla jumal teab kui kaugele… peaaegu põrandani. Oskan öelda vaid seda, et see oli üüratult pikk ning ma takerdusin sellesse nagu plankton kalmaari kombitsatesse. Ma poleks sel hetkel teinud vahet oma isikukoodil ja Partnerkaardi numbril.

      Küllap satub iga mees, kes töötab naiste seltskonnas, vahel olukorda, kus talle meenub, et lisaks tähtaegadele, graafikutele ja meilidele on tal olemas silmad.

      Epul olid ka silmad peas. „Vaata ta juukseid,“ sosistas ta mulle kõrva, kui Anna meile lähenes.

      „Mida?“

      „Ma ütlesin, et vaata Anna juukseid.“

      „Mida?“

      „Ah, ei midagi.“

      Ning tants algas. Epp ja Anna jalutasid riiulite ja raamatukuhilate vahel ning katsusid ja „tunnetasid“ ümbritsevat. Mõlemad hindasid koreda koega raamatuid ega pidanud klantsi ja sära millekski.

      „Me mõtleme, et mu „Roheliseks kasvamine“ võiks olla umbes sellise kaanega,“ ütles Epp mulle üht raamatut ulatades. „Mida sa arvad?“

      Puudutasin raamatut. See tundus sõrme all nagu paber-kott.

      „Tundub tore,“ ütlesin ma.

      Ta ulatas mulle järgmise köite, mis nägi välja, nagu see oleks mõnest vanast kartulikotist välja lõigatud. „Kuule, miks sul selline juhm nägu peas on?“

      „Mida?“

      „Halloo!? Kas sa oled kuuldel? Planeet Maa?“

      „Mida?“

      „Kas sulle meeldib see kude?“

      „Ah see. Jah, see tundub tore.“

      Huvitavaid naisi uurida oligi tore. Üks neist oli nagu päike, metsikute punakaskuldsete salkudega tulekera. Teine oli nagu kuu, tume ja saladuslik. Tasub vaid heita üksainus pilk emba-kumba silmapaari ning mul oleks jälle see uppuva meremehe tunne, mistõttu ma matsin oma näo Konstantin Pätsist kõnelevasse raamatusse. Kuid ma ei saanud sinna midagi parata, ma lihtsalt pidin neid vaatama. Tol päeval selles poes tiirles Päike ümber Kuu ning Kuu ümber Päikese, Maa aga istus üksinda nurgas, juhm ilme näol.

      Ainuke naine, kes mind üldse ei hirmutanud, oli Tiina Tamme-org.

      Tiina oli liiga sõbralik, salliv ja konkreetne, et mulle mingit muret tekitada. Kui ta parajasti ei rääkinud ega kuulanud, vaid ainult mõtles, nägi ta väga tõsine välja, aga kui sa talle siis midagi ütlesid, haaras ta sellest kinni nagu näljane kass, pistis selle nahka ning sülgas selle sulle tagasi nõustuvate sõnade ja naeru saatel ning mängis sellega siis veel pisut.

      Tiina. Ta oli vast pisut suurem kui Epp, Anna ja Daki, kuid see suurus ei tulnud mitte niivõrd tema kehast, vaid pigem tema kohalolekust. Kui Daki oli see ulakate silmadega tüdruk ning Anna too pikkade-pikkade-pikkade juustega maias-mokast lõunamaalanna, siis Tiina oli see tõsine tüdruk Microsoft Exceliga. Tiina küll ei kehutaks sind Indiasse kolima. Oh ei. Tema paneks hoopis kokku tabeli potentsiaalsetest riskidest ning ütleks sulle, et tõenäoliselt pole see sugugi hea mõte. Tiinal olid kartulikoorevärvi pruunid juuksed ja sinihalli mere karva silmad, mis on selle maa põlisrahva seas nii tavaline, ning tema nägu oli täiuslik segu saksa- ja soomepärasest, nii et kui teda oleks mulle tutvustatud Bremeni või Oulu finantsjuhina, oleksin ma seda kohe uskuma jäänud.

      Tiina ehk Tinn, nagu kutsusid teda need, kes temast enim hoolisid, armastas numbreid. Ta nägi unes tabeleid ja inventuuri. Mina aga loendasin raamatuid alati valesti ning see tekitas probleeme. Kuhu raamatud kadusid? Kust need uued raamatud välja vupsasid? Kui aga kõik uuesti üle lugeda ning arvud klappisid