Minu Eesti 3. Mis juhtus?. Justin Petrone

ümber nurga ühe paneelmaja ülakorrusel ning tema aknast avanes kaunis vaade Annelinnale. Ning ta oli tugev kui härg. Ta tassis pisikese Matilda mööda treppi viis korrust allapoole, pani ta vankrisse ning kärutas ta meie poole. Kui Matilda parajasti magas, lükkas Tiina vankri akna alla ja tuli sisse. Ta tervitas Eppu, kes oli väga rase ning istus mugavuse pärast rätsepaistes, Epp viipas talle, et võtku aga mantel seljast ja istugu maha, kallas talle kohvi ning siis pidasid need kaks maha oma esimesed Petrone Prindi „äri-kohtumised“.

      Mulle tegi nalja, et Epp oli otsustanud panna kirjastuse nimeks Petrone Print, sest mitte keegi teine minu Petronede perekonnas ei olnud kunagi kaldunud kirjandusmaailma poole. Minu isa ainus meelislugemine olid autoajakirjad, minu vanaisa Jerry Petrone armastas garaažis askeldada ning tal oli tööpingi alla peidetud pudel Šoti viskit. Aastaid hiljem, kui ta oli surnud ja mu isa garaaži koristas, leidis ta selle pudeli üles. Püüdsin Epule ja Tiinale seda viskilugu rääkida, kuid nad ei kuulanud mind. Need olid ühed väga töökad Eesti naised. Neil oli tegemist.

      Kõigi minu Eestis elatud aastate vältel oli see mind ikka ja alati hämmastanud. Eesti oli pealtnäha meestekeskne ühiskond. Peaministrid olid alati mehed, samuti presidendid. Enamik ministreid või isegi nad kõik olid mehed. Suurimate ajakirjade peatoimetajad olid samuti mehed ning ka Eesti rikkaimad inimesed olid mehed. Ning ometi oli nii, et kui sa tahtsid Eestis midagi tehtud saada, tahtsid näiteks kirjutada, küljendada, avaldada ja levitada omaenda raamatuid, siis tuli sul teha tegemist Eesti naistega, sest nemad teadsid, kuidas asjad tehtud saavad.

      See oli niinimetatud Saare naise sündroom. Naljaga pooleks räägiti, et Saaremaal peab naine vajaduse korral suutma ülal pidada seitset last ja joodikust meest. Oli väga lihtne ette kujutada, kuidas too Saare neidis annab rookatuse ja kuivama tõmmatud kalavõrkude all kahele lapsele rinda, kamandab lõikuse ajal vanemaid lapsi ning vajub pisut näost ära, kui talle meenub mees, kes mängib parajasti kõrtsis kaarte või magab lakas heinte vahel peatäit välja.

      Kuid sellised polnud mitte üksnes saare naised. Kogu Eesti oli seda tõugu täis.

      Alatasa olin sunnitud pealt vaatama, kuidas trükikoja kenad blondid naised, kelle nimesid ma kunagi ei suutnud meelde jätta, tõusid kirjutuslaua tagant püsti ning hõljusid tagaruumi õigete dokumentide järele. Seejärel ulatasid nad raamatu peaeksemplari, mida nad säilitasid omaenda raamatukogu tarvis ning mille ma kinnitasin oma allkirjaga. Seejärel siirdusid kuldjuustega daamid puusade õõtsudes allkorrusele lattu ning palusid mul sinna järgneda. Tagurdasin oma auto värava juurde ning naised aitasid mul selle raamatuid täis laadida. Tavaliselt olid uued teosed pakitud teistest projektidest üle jäänud paberisse, pakis neli kuni kümme köidet, ning vahel võis juhtuda, et jäin lugema pakendile trükitud koomiksit või horoskoopi, enne kui mõni neist trükikoja mesilasemadest jõudis tagasi auto juurde, süles järgmised tosinkond pakki, virn kuni lõuani. Pärast pealelaadimist sõitsin ma selle raamatulastiga koju ning paigutasin nad sinna järgmisi tarneid ootama.

      Oma Karlova kodus pidime raamatuid voodi all hoidma. Mujal ei olnud lihtsalt ruumi.

      Trükikoda saatis raamatud otse raamatupoodide ladudesse ning meie ladustasime ülejäänud tiraaži enda juures. Alguses, kui oli keeruline nõudlust ära arvata, tuli mul sageli raamatud voodi alt välja koukida ning need taas meie džiibi pakiruumi laadida. Kuna auto oli pargitud tänavale, ladusin ma kõik köited aknalauale, hüppasin siis aknast välja kõnniteele, laadisin need autosse ning hakkasin otsast peale. Vahel mõtlesin küll, mida arvavad naabrid sellest kentsakast kujust, kes pidevalt aknast välja vupsab, kuid ma ei suhelnud nendega eriti.

      Tallinna laod asusid linnaservas roostes traatide ja kuivanud puude keskel. Oli raske uskuda, et sedavõrd kaunid raamatud veedavad oma esimesed ööd maamunal sedavõrd inetutes paikades.

      Ladudes kohtasin ainsaid raamatuäris tegutsevaid mehi. Nad sõitsid tõstukitega ringi või siis lükkasid kärusid, mis olid täis Eve Kivi või Katrin Karisma mälestusi. Veidra oleku, aktsendi ja kummaliste raamatutega mehe ilmumine uuest kentsaka nimega kirjastusest ajas neid segadusse. Nad kratsisid oma sassis juukseid ja turritavat habet ning kutsusid kohale oma vanema ja puhtama naissoost ülemuse, kes puistas mind üle kümnete küsimustega, kuni ma andsin alla ning helistasin Tiinale ja andsin telefoni üle.

      Mõne kuulipilduja tempos vahetatud kiire lause järel saavutati „jah, jah“ – moment. Tiina ja see teine naine, kes mõlemad olid selleks ajaks tõenäoliselt ära joonud juba kuus kohvi, ütlesid vestluse selles faasis umbes neliteist korda „jah, jah“, näitamaks välja, et nad on ühel meelel raamatute arvus ja nende sihtkohas. Seejärel lubati mu meessoost teisikul mu saadetis vastu võtta. Sageli oli neil sellidel pastakas kõrva taha pistetud, et nad saaksid selle kiiresti kätte, kui ma ulatan neile kõige tähtsama dokumendi ehk saatelehe. Seejärel kirjutasime paberile alla ning mina hõiskasin „Tehtud!“, mida ma olin kuulnud valimiskampaania ajal. Eestlastele see sõna meeldis. Iga kord, kui ma seda erilist sõna pruukisin, hakkas teine mees naeru kõhistama ja ütles: „Tehtud mis tehtud.“

      Kuid isegi kui mul oli mõlema allkirjaga saateleht näpus, ei tähendanud see veel seda, et tehing on tehtud, kuna ma pidin selle siiski Tiinale tagasi toimetama ning mingil kummalisel põhjusel oli neil paberitel kombeks kahe ja poole tunnisel teekonnal tagasi Tartusse kaotsi minna ning alles kuu aja pärast või umbes nii aluspesusahtlist või mõnest muust piinlikust paigast kohviplekilisena välja ilmuda.

      Tiina aga ei olnud kordagi minu vastu tõre. Ta ei hakanud minu kallal nende plekiliste saatelehtede pärast võtma. Võib-olla mõistis ta minu veidrusi seepärast, et ta elas koos Kristoferiga, kes oli tavaliselt kodus ning tegi arvutis muusikat. Kristofer oli leebe ja rootslane ning kutsus end uinuvaks rokkstaariks, kuid suurema osa oma ajast töötas ta mingis Tartus asuvas Rootsi kõnekeskuses. Vanad ja abitud Rootsi naised helistasid talle Umeåst ning palusid küüti supermarketisse, mispeale Kristofer korraldas selle asja neile ära. Oma pikkade pruunide juuste ja mõnepäevase habemega nägi ta tõesti välja nagu mõni rokkstaar või Jeesus või mõlemat.

      Tiina ja Kristofer olid teineteist leidnud Stockholmis Depeche Mode’i kontserdil. Mulle meeldisid nii Kristofer kui ka Depeche Mode ning ma ei teinud sellest mingit saladust. Kui ma Tiinale seda ütlesin, lõi ta mind taas oma kiiruse, tormakuse ja ohtrate muidugi-muidugitega jalust maha: „Muidugi sulle meeldib Kristofer! Muidugi! Mulle meeldib ka.“ Ning tema põsed tõmbusid roosaks. „Jah, jah, jah! Muidugi, muidugi! Jah, jah, jah!“

      Depeche Mode on põhjaeurooplaste seas tänapäevani omamoodi emotsionaalne valuuta. Bändi melanhoolne muusika sobib hästi selle morni tusatsemisega, mis kaasneb pikka aega vältava pimeda ajaga. See tunne oli neil kõigil ühine. Isegi kui eestlane ja rootslane said kokku ega rääkinud üht keelt, pidi üks neist vaid teisele moka otsast paotama „Depeche Mode“ ja puudutama oma rinda südame kohal ning nad mõistsid teineteist otsekohe ja nende kurbades hallides silmades välgatas arusaam, et nad on üks ja seesama. Tallinnas on olemas isegi Depeche Mode’i baar, kus saab istuda ja juua ja kuulata lugu „I Just Can’t Get Enough“ üha uuesti ja uuesti.

      Tiina kirjutaski oma armusuhte ja lapse täiesti Depeche Mode’i arvele. „Ilma Depeche Mode’ita poleks Matildat,“ ütles ta. Vahel mõtlesin, et meie kirjastuselgi on Depeche’i meestele oma tänuvõlg, kuna just Kristofer oma olemasoluga viis Tiina ja Epu juhuslikult kokku.

      See juhtus nii, meie esimesel kuul pärast Eestisse tagasikolimist. Epp oli lubanud ajakirjale Eesti Naine kirjutada artikli Eesti naistest ja välismaa meestest. See teema käis läbi vähemalt kord aastas ning ma kahtlustasin, et selle olid välja mõelnud naissoost toimetajad selleks, et kättemaksuhimuliselt kohitseda oma kodumaist päritolu endisi kallimaid ja abikaasasid.

      Või siis ei olnud Eestis lihtsalt suurt midagi kirjutada.

      Olgu kuidas oli, igatahes kui te juhtusite tol kevadel, mil meil käis palju naisi külas – ehk 2007. aastal – seda ajakirja lehitsema, siis võisite seal näha hobusesabaga ja soomlaslike põskedega Tiinat, pisikest Matildat tema süles, tema isiklikku uinuvat Rootsi rokkstaari Kristoferi ning Depeche Mode’i liikmete nägusid nende selja taga laiuvatelt plakatitelt kõike seda jälgimas nagu mõned uue laine kaitsepühakud. Mida aga neilt piltidelt ei paistnud, oli Tiina mõistus, mille kõrval teised kahvatusid, mõistus, mis oli mõeldud