Amatöör. Armin Kõomägi

n kirjutama. Kõik magasid. Hommikuks sai valmis. Tuli kass. Sirutas ükshaaval tagakäppasid ja käskis süüa anda. Andsin. Tuli poeg ja küsis, kuidas ma magasin. Vastasin, et hästi. Tuli tütar. Ei küsinud midagi. Tema uudishimu ärkab hiljem, kui ta ise. Tuli naine. Imestas, et olen ikka veel siin. Imestasin ka. Tuli naabritädi. Küsis, kas seda ka teeme. Vastasin, et olen väsinud ja ei viitsi. Ta ohkas ja lubas ise selle ära teha. Tuli sügis. Küsis, et mis muidu möllan ka. Teatasin, et kirjutasin öö läbi. Alates märtsist. Sügis haigutas igavlevalt ja mõmises, et viimasel ajal kõik muudkui kirjutavad. Pakkusin talle lugeda.

      „Tead, pole aega õieti lehtigi lugeda,” lõi sügis käega ja lendas lumehelveste hõljudes lõunasse talvituma.

      Siis koputas keegi. Lasin tal tükk aega koputada, et äkki läheb rütm põnevamaks või nii. Ei läinud ühti. Oli selline monotoonne toksimine, nagu oleks Buratino end auguga puud unustanud panema. Avasin ukse. Kurat, rähn oli. Suur kirju rähn. Vaatasin aknast välja. Parmud istusid kõik vaikselt kioski kõrval pingil, pikad punased tatised ninad ees. Nagu rähnid. Neli parmu oli. Täpselt nagu mul sõrmi, kui üks välja jätta.

      1.

      Anonüümsed logistikud

      See algas neli aastat tagasi, kui leidsin end äkitselt logistika baaskursuselt. Mu tollane töökoht tekitas minus nõutust, millele seletust otsides end kõikvõimalikele kursustele kirja panin. Mäletan erutust, mis mind endasse haaras, kui sirge seljaga lektor oma kalkulaatoripilgu diagonaalis üle saali libistas ja siis lausus:

      „Tere.”

      Midagi lihtsamat, arusaadavamat ja geniaalsemat andis välja mõelda. Tere. Otse kümnesse! Eelmine kursus, kus viibisin just nädal enne logistikat, algas mingi karvakasvanud kampsunmehe sihitu pläraga sellest, et see, kas praegu on hommik või päev või öö, ei oma teatud mõttes mingit tähtsust ja seetõttu ei kavatse ta meid kindlat ajamäärust kasutades tervitada, ja et kui asjasse veelgi üldistavamalt suhtuda, siis milleks üldsegi tervitada, et kas see formaalsus muudab siis kedagi õnnelikumaks või hoopis õnnetumaks. Oh, ma mäletan, et ainuüksi see esimene lause tekitas minus säärase peavalu, et edasine teemale kontsentreerumine muutus täiesti võimatuks. Filosoofia baaskursus. Mis kasu on ainest, mille peamine lisaväärtus on täielik segadus pluss kahetunnine peavalu. Lahkusin niipea, kui oli viisakas.

      Aga logistika baaskursuse lektor ei unune iial. See, kuidas ta sammus lühimat teed pidi uksest lauani, millise ratsionaalse liigutusega asetas ta oma materjalid laua vasakpoolsele nurgale, kust neid hiljem hõlpus oli esinemispuldile tõsta, kuidas ta vilunud liigutusega avas pintsaku kaks nööpi ning millise hoogsa liigutusega see siis toolileenile maandus, ainsatki kortsu sisse võtmata. Kuidas ta siis pulti astus, võlus meid oma poolesekundilise naeratusega ning alustas loengut. Ma mäletan, kuidas tundsin märga ilatilka oma käeseljal maanduvat. Alles siis mõistsin sulgeda suu, mis kogu seda läbimõeldud sissejuhatust avatult imetlenud oli.

      Täna, neli aastat hiljem, võiksin muidugi tollele lektorile ise anda tosinate kaupa soovitusi, kuidas oma elu veel efektiivsemaks muuta. Nii kaugele olen jõudnud. Ja tuleb tunnistada, et teatud mõttes on see probleem.

      Nüüd, kus mul on olnud piisavalt aega järelemõtlemiseks, mõistan, et tegelikult algas kõik juba palju varem, kui nimetatud baaskursus. Mäletan malevasuve. See oli mu teine malev. Pööraselt lõbus rühm: vahvad ja leidlikud poisid, rõõmsad ja kaunid plikad. Malevasuve teisest poolest, kui sõbrasuhted piisavalt kaugele arenenud, oli meil, poistel, kombeks õhtuti plikadele unemusi käia andmas. Siis, ühel ööl, kui aluspükste väel plikade tuppa sisenesime ning juulilõpu täiskuuvalges elevaid tüdrukuid isukalt vahtisime ja arutasime, et kes keda suudleb, avastasin end sammuvat lähima voodini. Kuna kõik meie rühma tüdrukud olid ühtemoodi kangesti kenad, siis polnud ju mingit vahet, keda sa suudled. Nii valisingi lühima tee. Tollest ööst alates sai mult suudluse alati lähim tüdruk. See polnud alati üks ja seesama plika. Ei. Nad vahetasid aegajalt voodeid. Ei tea miks. Minu mõistus selle sebimise mõtet ei adunud. Ja kui lõkke ääres kunagi keegi tüdrukutest minu unemusi geograafilise taktika kohta huvi tundis, siis vastasin, et see on ju lühim tee suudluseni. Kõik lõkerdasid naerda ja ma leidsin paljude südames sooja koha. Aga mina ei teinud nalja.

      Ma ei mäleta, millal ma viimati suudlesin. Ma ei suuda mõttetustega tegeleda. Ma tegelen ainult vajalike asjadega, liigutan ainult vajalikke kehaosi, pingutan ainult vajalikke lihaseid, mõtlen ainult vajalikke mõtteid. Õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses. Alati. Aga üks asi häirib mind. Ma ei mõista oma tundeid. Mõnikord leian end ärritumas, nördimas, vihastamas, ahastamas. Kui see oleks minu võimuses, siis eemaldaksin endast need geenid, mis seda kõike lubavad. Emotsioonid on ju ajaraisk. Ja ma ei räägi ainult negatiivsetest emotsioonidest. Mis mõte on näiteks võidurõõmul? Juhhei! Mis juhhei? Milleks? Mida see annab? Mis asi on võit, mille üle nii väga rõõmustada? On tulemus, on resultaat, on skoor, on vahekokkuvõtted. Normaalsed protsessi osad. Mida siin rõõmustada on?

      Oma vanaisa olen ma lapsest peale imetlenud. Veel üheksakümneaastaselt tavatses ta oma töölaua taga istuda ja ladusaid mõtteid mõtelda. Selja taga riiulis ilutsesid insener-tehnilise maailma tähtteosed läbisegi kuulsate maadeuurijate dokumentaalsete reisikirjadega. Ainult ratsionaalne informatsioon. Mitte mingisugust ilukirjanduslikku mõttetust. Kui olin piisavalt suureks saanud, pühendas vanaisa mind oma tulude ja kulude maailma. Tal oli alates aastast 1938 iga kalendriaasta kohta oma märkmik, mis sisaldas täielikku ülevaadet laekunud tuludest ja sooritatud kulutustest. Mängisime sellist mängu, et mina ütlesin suvalise aasta ja kuu ning vanaisa luges siis vastavast märkmikust ette, mis täpselt sel ajavahemikul toimus. Sendi täpsusega. Mõnikord oli lisatud ka vanaisa pikkus ja kaal. Ta vaatas mulle võiduka näoga otsa ja mina tundsin, et olen geeniuse lapselaps.

      Mäletan, et kord võttis vanaisa mu ühte kirikusse kaasa. Ma polnud selles kirikus varem käinud. Tol ajal polnud ma üldse eriti kirikus käinud. Kui vanaisa mind endaga kutsus, siis olin tegelikult väga üllatunud. Vanaisa ja kirik? Ma teadsin küll, et vanaisale meeldis aeg-ajalt rahumeelset orelimuusikat kuulata, aga ratsionaalse inimesena tegi ta tavaliselt seda klassikaraadio saatel oma töölaua taga askeldades. Niisiis läksimegi. Kirik oli kuidagi teistsugune. Ma ei saanud kohe aru, mis on teisiti, aga ajapikku adusin, et kirikus puudus selline toretsev õhkkond ja sümboolika, mida inimene tavaliselt jumalakodades kohtab. See kirik oli lihtne. Lihtsad pingid, lihtsad aknad, lihtne altar, lihtsad maalid seintel, lihtne lagi. Vanaisa vaatas pikalt ringi, koputas seintele, katsus uksi ja istmeridu, uuris talasid. Noogutas siis heakskiitvalt ja siis lahkusimegi. Teel koju rääkis vanaisa mulle oma tööst. Ta oli palju sildu ja kortermaju ja tootmishooneid projekteerinud. Ja ta oli projekteerinud ka ühe kiriku. Ja sellest kirikust me just tulimegi.

      Kui vanaisa oma elutee finišisirgel auto alla jäi ja mõlemad sääreluud murdis ning jalalabad lömastas, siis oli meile kõigile selge, et voodis lesides ta oma elu jätkata ei kavatse. Nii ka läks: enne jõule teatas vanaisa meile kõigile, et jõuluvanalt ta sel aastal kingitusi ei oota. Õnneks mõistsid kõik olukorda ning säästsid teda mõttetute villaste sokkide, joonlaudade ja arveraamatute kuhilast. „Sellel” päeval kogunesime kõik vanaisa surivoodi äärde ning igaüks lausus midagi hüvastijätuks. Saabus minu kord. Vaatasin vanaisa jalakömpe, mis õnnetuse tõttu ligi paarkümmend sentimeetrit oma pikkuses kaotanud olid, ning küsisin, kuidas vanaisale meeldiks, kui me ta mõnevõrra väiksemasse kirstu mahutaksime. Nüüd, kus nii pika kirstu järele enam füüsilist vajadust polnud, saaksime kenasti hakkama ka oluliselt väiksema ja odavama eksemplariga. Mäletan, kuidas kõik mulle kohkunult otsa vaatasid. Vanaisa silmis aga helkis säästlik läigatus ja tema jahe käepigistus kiitis mu mõtte tänulikult heaks. Ja nii ta läkski.

      Nii et ratsionaalne maailmavaade on minu geenides sees. See oli minu vanaisas, kes ehitas niivõrd asjaliku kiriku, et müstiline jumalik aura end selles koduselt ei tundnud, see oli minu isas, kes ostis korraga neli paari suusasaapaid, kuna sai need üle mõistuse odavalt, see on minus, kes ma kaalun ennast enne ja peale kiivi söömist ja arvutan seejärel välja kiivi kaalu grammilise täpsusega, see on minu pojas, kes annab enda täislaskmisest alati teada kahesekundilise etteteatamisajaga. Ja nii edasi. Aga uhke ma selle üle ei ole. Vähemalt enam mitte nii väga.

      Oma mitte väga pika, kuid vägagi sisuka ja tulemusliku karjääri jooksul olen ma muutnud kuus firmat nii täiuslikult funktsioneerivaks, et kui tegemist oleks globaalsete ettevõtetega, siis tunneks maailma kuuest miljardist elanikust igaüks sellest