Vennad Karamazovid. I osa. Fjodor Dostojevski

ja prouad ei lasknud tal panti panna kella, mis oli kingitus tema heategija perekonnalt enne nende välismaale minekut, vaid varustasid teda heldel käel rahaga ja koguni uute riiete ning pesuga. Kuid ta andis neile poole rahast tagasi, öeldes, et tahab tingimata sõita kolmanda klassi vagunis. Kui ta oli meie linna jõudnud, ei vastanud ta otseselt midagi isa esimesele küsimusele: „Misjaoks nimelt sa siis siia tulid, kui sul kool pooleli jäi?”, vaid oli kuuldavasti ebatavaliselt mõtlik. Peagi selgus, et ta otsib ema hauda. Ta ise tunnistas tookord juba koguni, et olevatki ainult selleks siia tulnud. Kuid vaevalt küll see üksi tema tuleku põhjuseks oli olnud. Kõige tõenäolisem on, et ta ei teadnud tollal veel isegi ega oleks osanud kuidagi seletada, mis see just oli, mis oleks tal nagu sügavast hingepõhjast üles kerkinud ning teda vastupandamatult mingile uuele, tundmatule ja seejuures juba möödapääsmatule teele viinud. Fjodor Pavlovitš ei osanud Aljošale näidata, kuhu ta oli oma teise abikaasa matnud, sest polnud pärast puusärgi muldasängitamist enam kordagi tema haual käinud ja oli ammuste aastate järel täielikult unustanud, kus see matmispaik tookord oli olnud…

      Veel Fjodor Pavlovitšist. Ta oli elanud viimasel ajal pikemalt hoopis mujal. Kolm-neli aastat pärast teise naise surma oli ta läinud Lõuna-Venemaale ja leidnud end lõpuks Odessast, kuhu oli päris mitmeks aastaks pidama jäänud. Tema enda sõnul olevat ta seal algul tuttavaks saanud „igasugu juutidega, juudivanameeste, juudieitede ja juudivõsukestega” ning lõpuks polnud teda vastu võtnud mitte ainult juudid, vaid „koguni heebrealased”. Küllap oligi ta just sellel elujärgul endas välja arendanud erilise oskuse raha kokku ajada ja välja pigistada. Meie väikesesse linna oli ta päriseks tagasi pöördunud kõigest kolm aastat enne Aljoša saabumist. Tema endised tuttavad leidsid, et ta on kohutavalt vanaks jäänud, ehkki ta ei olnud veel kaugeltki mingi rauk. Ja tema ülalpidamine ei olnud nüüd sugugi õilsam, vaid just nagu ülbem. Kunagises narris lõi nüüd näiteks välja jultunud vajadus teisi narriks teha. Ja kõlvatused, mida ta naisterahvastega toime pani, olid talle endiselt meeltmööda ning sealjuures koguni veelgi eemaletõukavamad. Peagi oli temast saanud meie maakonna paljude uute kõrtside asutaja. Oli ilmne, et raha on tal vahest küll oma sada tuhat või ehk ainult natuke alla selle. Paljudest linna ja maakonna asukatest said silmapilk tema võlglased, mõistagi väga kindlate pantide tagatisel. Kuid päris viimasel ajal oli ta kuidagi üles pundunud, ta oleks nagu kaotanud mingi sisemise tasakaalu, ei andnud endale oma tegudest enam aru, langes koguni omamoodi kergemeelsusse, alustas millegagi, kuid lõpetas sootuks muuga, valgus kuidagi laiali, laskis end lõdvaks ja jõi end üha sagedamini täis, ning kui poleks olnud vana head teener Grigorit, kes oli siis juba samuti tüki maad vanemaks jäänud, kuid hoolitses tema eest vahel peaaegu nagu mõni lapsehoidja, ei oleks Fjodor Pavlovitši elu võib-olla nii väga muretu olnudki. Paistab, et Aljoša saabumine avaldas talle koguni moraalset mõju, nagu oleks selles enneaegselt vananenud mehes ärganud miski, mis tema hinges juba ammu kustunud oli. „Kas tead,” ütles ta ikka ja jälle Aljošale, kui teda lähemalt silmitsema jäi, „et sa oled tema moodi, Kiljasuu moodi?” Nõnda nimetas ta oma õndsat naist, Aljoša ema. Kiljasuu hauakünka juhatas Aljošale lõpuks kätte teener Grigori. Ta viis Aljoša meie linna kalmistule ning näitas talle seal ühes kaugemas nurgas odavat, kuid korralikku malmplaati, millel oli koguni hauakiri, kadunukese nimi, seisus, vanus ja surma-aasta ning selle all omakorda veel mingi ennemuistne nelikvärss, nagu neid keskmist sorti rahva haudadel laialdaselt kasutati. See plaat oli üllataval kombel Grigori pandud. Grigori oli oma kätega, oma kulu ja kirjadega, vaese Kiljasuu hauale plaadi muretsenud pärast seda, kui Fjodor Pavlovitš, keda ta oli jõudnud selle kalmukünka meeldetuletamisega juba palju kordi ära pahandada, lõpuks Odessasse kolis, lüües käega mitte ainult haudadele, vaid ka kõikidele siinsetele mälestustele. Aljoša ei ilmutanud ema haual mingit erilist tundehellust; ta kuulas vaid ära Grigori tähtsalt esitatud ja asjakohase seletuse plaadi kohalepanekust, seisis natuke aega, pea longus, ja läks sõnagi lausumata minema. Sestsaadik ei käinud ta võib-olla koguni terve aasta jooksul enam kordagi seal kalmistul. Kuid Fjodor Pavlovitšile oli ka sellel väikesel vahejuhtumil oma mõju, kusjuures väga iseäralik: ta võttis äkitselt kätte ja viis meie kloostrile tuhat rubla – et lasta abikaasale eestpalvet pidada, kuid mitte tollele teisele, Aljoša emale, Kiljasuule, vaid esimesele naisele Adelaida Ivanovnale, kes oli teda kolkinud. Sama päeva õhtul jõi ta end maani täis ja kirus Aljoša ees munki. Ta ise ei olnud kaugeltki usklik inimene; ta oli mees, kes polnud võib-olla eluaeg pannud pühakuju ette viiekopikast küünaltki. Sihukestel tegelastel käivad aeg-ajalt peal seesugused imelikud äkiliste tundepuhangute ja äkiliste mõttelahvatuste hood.

      Ma olen eespool juba maininud, et ta oli silmanähtavalt pundunud. Sel ajal andis miski tema näos juba teravasti märku kogu tema elatud elu laadist ja olemusest. Peale lihavate lotakil kottide tema pisikeste, alati jultunud silmade all, mis olid kahtlustavad ning pilkehimulised, peale rohkete sügavate kortsude pisikeses, kuid rasvunud näos, ripnes tal terava lõua all veel suur kõrisõlm, jäme ja piklik nagu rahakott, andes talle kuidagi eemaletõukavalt ihara ilme. Lisagem sellele pildile veel lai himur suu ja pundunud huuled, mille vahelt paistsid väikesed mustad, peaaegu kõdunenud hambatüükad. Alati, kui ta rääkima hakkas, pritsis tal suust sülge. Muide, talle endalegi meeldis oma näo üle nalja heita ning ta paistis sellega rahul olevat. Eriti juhtis ta tähelepanu oma ninale, mis polnud küll silmatorkavalt suur, kuid oli hästi õhuke ja kõvasti kongus. „Ehtne rooma nina,” ütles ta, „koos kõrisõlmega annab välja impeeriumi languse ajajärgu ehtsa Vana-Rooma patriitsi.” Selle üle oli ta ilmselt väga uhke.

      Ja siis äkitselt, üsna varsti pärast ema haua leidmist, teatas Aljoša talle, et tahab astuda kloostrisse ja et mungad on nõus teda noviitsiks võtma. Ta seletas ühtlasi, et see on tema ülim soov ning et ta palub Fjodor Pavlovitšilt kui isalt pühalikku luba. Vanatoi sai aru, et vagamees Zossima, kes oli kloostri eraklas pühendunud hingepäästele, oli jätnud tema „vagurale poisile” erilise mulje.

      „Einoh, eks see vagamees ole neil seal muidugi kõige ausam munk,” lausus ta, kui oli Aljoša jutu sõnatult ja mõtlikult ära kuulanud, kuid polnud ise tema palve üle peaaegu üldse imestunud. „Hm, või siis sinul on niisuke tahtmine, sa mu vagur poiss!” Ta oli pooleldi purjakil ja naeratas äkitselt oma laia, pooljoobnud, kuid mingil määral ka kavalusest ja joomari kelmusest kõnelevat naeratust. „Hm, ma aimasin ju õieti juba ammu, et sa mingi säherduse asjaga lõpetad, kas sa kujutad ette? Just sinna oled sa kogu aeg sihtind. Egas midagi, eks sul ole ju oma kaks tuhandet, see su kaasavara, ja mina ei jäta sind iial hätta, mu ingel, ja silmapilk annan neile sinna sinu eest, mis tarvis, kui nõutakse. Nojah, aga kui ei nõuta, milleks siis peale ajada, eks ole tõsi? Sest sina kulutad ju nii vähe nagu kanaarilind, kaks ivakest nädalas… Hm. Tead sa, on üks klooster, millel on sihuke oma väike linnaäärne asundus, ja kõik teavad, et seal elavad „ainult kloostri naised”, niimoodi neid seal nimetatakse, ligikaudu kolmkümmend naist, arvan ma… Ma olen seal käind, ja tead sa, huvitav oli, mõne kandi pealt muidugi, vahelduse mõttes. Ainuke vilets lugu on neil seal sellega, et kõik on puha vene värk, prantslannasid pole veel ollagi, ehkki võiks, sest raha liigub seal kõvasti. Ükskord kuulevad – siis tulevad! Nojah, aga siin ei ole mitte kui midagi, ei mingeid kloostri naisi, kuigi munki on oma paarsada hinge. Ausalt. Paastuvad. Peab ütlema, et… Hm. Või siis sina kipud sinna? Mul on ju sinust kahju, tõesõna, Aljoša, usu või ära usu, aga ma olen hakand sind armastama… Muide, aga see ongi ju siis hea juhus: sa palvetad seal meie, patuste eest, sest eks me ole siin ilma peal ikka üleliia palju pattu teind. Ma küsin endalt ühtelugu: kes küll ükskord minu eest palvetab? Kas on maailmas niisukest inimest olemaski? Kulla poiss, tead, selles asjas olen ma igatahes püstirumal – ega sa vist usugi? Rumal jah. Saad siis aru: nii rumal, kui ma ka olen, ikka mõtlen sellele, ja mõtlen aina uuesti, vahel harva, teadagi, sest egas kogu aeg saa. Mõtlen, et ega kuradid ei jäta, nemad juba ei unusta mind oma konksude otsas enda juurde vedada, kui ma ükskord suren. Siis ma mõtlengi, et – mis konksud need on? Kust saadud? Millest tehtud? Kas rauast? Kus neid taotakse? Kas neil on seal mingi niisuke vabrik või? Küllap arvab mõni munk kloostris vist sedagi, et põrgul on, ütleme, lagi peal? Nojah, aga mina siin olen küll valmis põrgut uskuma, ainult et ilma laeta; et siis oleks nagu peenem, haritum, see tähendab luterlik. Kuid eks ole see ju sisuliselt üks ja sama, olgu laega või ilma? Näed nüüd, missugune neetud küsimus! Ja kui lage ei ole, vahest ei ole siis ka konksusid? Ja kui ei ole konksusid, siis on kõik