Vennad Karamazovid. I osa. Fjodor Dostojevski

olnud kohe erakordselt kiiresti juba ette arvata. Hoolimata asjaolust, et suguvõsa oli juhtunuga koguni hästi kähku leppinud ja põgenikule kaasavara kätte andnud, oli abikaasadel alanud äärmiselt korratu elu, täis lakkamatuid stseene. Käis jutt, et noorik olevat näidanud tolles elus üles võrratult rohkem õilsust ja üllameelsust kui Fjodor Pavlovitš, kes, nagu nüüd on teada, oli tal juba siis kohe käest kahmanud kogu tema rahanatukese, ligemale kakskümmend viis tuhat, ja teinud seda aega viitmata, niipea kui naine oli raha kätte saanud, nii et naisele olid kõik need kenad tuhanded juba sellest silmapilgust peale lõplikult kadunud nagu vits vette. Väikest küla ja igati viisakat linnamaja, mille naine oli samuti kaasavaraks saanud, püüdis mees pikka aega ja kõigest väest mingi paraja nükkega oma nimele kirjutada ja oleks sellega ükskord kindlasti ka hakkama saanud, nii-öelda tänu ainuüksi põlgusele ja jälestusele, mida ta lausa häbitu väljapressimise ja mangumisega abikaasas iga hetk uuesti äratas, tänu ainuüksi naise hingelisele väsimusele – peaasi, et mees ta rahule jätaks. Kuid õnneks oli Adelaida Ivanovna perekond vahele astunud ja ahnitsejat takistanud. On kindlalt teada, et abikaasade vahel tuli sageli ette kaklusi, kuid rahvasuu räägib, et peksjaks pooleks polevatki olnud Fjodor Pavlovitš, vaid peksnud ikka Adelaida Ivanovna, keevaline, julge, tõmmu, äge ja tähelepanuväärse füüsilise jõuga õnnistatud naisterahvas. Lõpuks hülgas naine kodu ja laskis mingi verivaese seminaristist õpetajaga Fjodor Pavlovitši juurest jalga, jättes maha mehe ühes kolmeaastase Mitjaga. Fjodor Pavlovitš seadis majas silmapilk sisse tõelise haaremi ja pani käima ohjeldamatud joomingud, mille vaheaegadel sõitis läbi peaaegu kogu kubermangu ning kaebas pisarsilmil kõigile, kes aga ette juhtusid, Adelaida Ivanovna peale, kuidas too oli ta maha jätnud, ning kirjeldas sealjuures sääraseid üksikasju, mida mehel peaks hirmus häbi olema oma abielu kohta rääkida. Kuid mis peamine: talle oleks nagu meeldinud ja olnud lausa uhkuseasi etendada petetud abielumehe naeruväärset rolli ning laotada oma õnnetuse peensusi koguni eriliselt ilustatuna kõikide ette. „Jääb mulje, nagu oleks teile, Fjodor Pavlovitš, mingi auaste antud – te olete kõigest oma kurvastusest hoolimata nii rahul!” ütlesid pilkajad. Paljud lisasid koguni, et talle meeldib nüüd esineda uuendatud narrirollis ning et ta teeb suurema naeru õhutamiseks meelega sellise näo, nagu ei märkakski ise oma koomilist seisundit. Muide, kes teab, võib-olla tuli see hoopis tema lihtsameelsusest. Lõpuks õnnestus tal siiski oma jooksikule jälile saada. Vaeseke elutses Peterburis, kuhu ta oli oma seminaristiga rännanud ja kus ta oli siis juba ennastunustavalt andunud päris täielikule emantsipatsioonile. Fjodor Pavlovitš haaras aega viitmata asjast kinni ja asutas end Peterburisse minema – milleks? – seda ei teadnud ta loomulikult isegi. Ja ta olekski vist tõesti teele asunud, ent samas leidis ta omaenese otsuse järel, et nüüd on tal eriline õigus enne reisi ka julgust võtta, mingit piiri pidamata jooma kukkuda. Ja just sel ajal saabus tema naise perekonnale Peterburist surmasõnum. Naine olevat surnud kuidagi äkitselt, kuuldavasti mingis pööningukambris, ühtede juttude järgi tüüfusesse, teiste järgi – vististi nälga. Fjodor Pavlovitš oli naise surmasõnumit kuuldes parajasti purjus; räägitakse, et ta olevat pannud mööda tänavat jooksu ja sirutanud rõõmu pärast kisendades käsi taeva poole: „Issand, nüid sa lased oma sulase rahus minna!” – kuid teiste arvates nutnud ta suure häälega nagu pisike laps, nii et seekord olnud teda koguni kõigest ta eemaletõukavusest hoolimata hale vaadata. Väga võimalik, et selles oli nii üht kui teist, et ta niihästi rõõmutses oma vabanemise üle kui ka nuttis vabastajat taga – kõike korraga. Enamasti on inimesed, ka kurjategijad, palju lihtsameelsemad ja puhtsüdamlikumad, kui me neist arvatagi oskame. Ja meie ise niisamuti.

      II Esimene poeg kaelast ära

      Võib muidugi ette kujutada, mis kasvataja ja isa säärane mees üldse olla sai. Temaga kui isaga juhtus nii, nagu pidigi juhtuma, mis tähendab, et ta jättis poja, kelle ta Adelaida Ivanovnaga oli sigitanud, sootuks ja täielikult ilma hooleks, kusjuures mitte sallimatusest poja vastu või mingite solvatud abielumehe tunnete pärast, vaid üksnes seetõttu, et oli poja lihtsalt ära unustanud. Samal ajal, kui ta kõiki oma pisarate ja kaeblemisega tüütas ning kogu majast kõlvatuse urka tegi, võttis selle maja ustav teener Grigori kolmeaastase Mitja oma hoole alla, ja kui teener poleks hoolitsenud, ei oleks leidunud ühtegi hingelist, kes oleks lapsel kas või särgikest vahetanud. Peale selle juhtus algul veel nõnda, et ka emapoolne suguvõsa oleks nagu samuti lapse ära unustanud. Vanaisa, see tähendab Adelaida Ivanovna isa, härra Miussovit ennast, ei olnud siis enam elavate kirjas; tema leseks jäänud abikaasal, Mitja vanaemal, kes oli Moskvasse kolinud, oli tervis juba liiga vilets ja ta õed olid riburada mehele läinud, nii et Mitjal tuli ligemale aasta aega läbi ajada teener Grigoriga, kelle juures teenijatemajas ta siis elaski. Muide, kui ta ka oleks ehk papale korraks meelde tulnud (ei ole võimalik, et too tema olemasolust üldse teadlik polnud), oleks papa ta nagunii teenijatemajja tagasi saatnud, sest laps oleks talle tema prassingutes tülinaks olnud. Ent juhtus nõnda, et Pariisist oli parajasti sattunud koju käima õndsa Adelaida Ivanovna lellepoeg Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes elas hiljem veel hulk aastaid järjest välismaal, kuid kes siis oli alles väga noor mees; igatahes mees, kes oli Miussovite suguvõsas eriline – haritud, pealinlik, välismaine ning sealjuures elupõline eurooplane ja veel eluõhtulgi neljakümnendate-viiekümnendate aastate liberaal. Kogu oma karjääri kestel oli tal olnud sidemeid paljude tolle ajajärgu ülimalt liberaalsete meestega nii Venes kui ka välismaal. Ta tundis isiklikult nii Proudhoni kui ka Bakuninit ning oma rännakute lõppedes meeldis talle eriti meenutada Pariisi neljakümne kaheksanda aasta veebruarirevolutsiooni kolme päeva, ta andis neist pajatades vihjamisi mõista, nagu oleks temagi seal osaline olnud ja peaaegu et isiklikult barrikaadidel viibinud. See oli üks tema rõõmsamaid noorpõlvemälestusi. Tal oli koormistevaba vara – tolleaegses mõõtkavas ligikaudu tuhat hinge. Tema oivaline mõis asus vahetult meie väikelinna naabruses ning piirnes meie kuulsa kloostri maadega, mistõttu Pjotr Aleksandrovitš oli juba väga noorena – kohe, kui oli oma pärandi kätte saanud – alustanud kloostriga lõputut protsessimist mingite kalapüügi- ja metsaraieõiguste asjus, millest ma lähemalt pole kuulnud, kuid tean, et ta oli pidanud protsessi alustamist „klerikaalidega” koguni oma kodaniku- ja valgustuslikuks kohuseks. Kui ta oli kuulnud kõike Adelaida Ivanovnast, keda ta loomulikult mäletas ja oli kunagi ka ise tähele pannud, ning saanud teada, et lelletütrest oli maha jäänud Mitja, võttis ta, hoolimata kõigest oma nooruslikust rahulolematusest ja põlgusest Fjodor Pavlovitši vastu, selle asja ette. See oli üldse tema esmane tutvumine Fjodor Pavlovitšiga. Ta ütles viimasele otsesõnu, et tahab võtta lapse kasvatamise enda peale. Hiljem rääkis ta veel kaua kui omamoodi iseloomustavast joonest, kuidas Fjodor Pavlovitšil olevat olnud siis, kui tema oli jutu Mitjale viinud, kohe hulk aega selline nägu peas, nagu ei saaks ta sugugi aru, mis lapsest üldse jutt käib, ning oli olnud koguni imestunud, et tal on majas kuskil väike poeg. Kui Pjotr Aleksandrovitši kirjelduses leiduski mingit liialdust, pidi selles ometi olema ka teatud tõepära. Õigupoolest meeldis Fjodor Pavlovitšile ju eluaeg aina midagi etendada, mängida teie ees äkitselt mingit ootamatut rolli, ja mis peaasi – sageli täiesti mõttetult, lausa enese kahjuks, nagu näiteks kõnealusel juhul. See joon on muide omane haruldaselt paljudele, koguni vägagi tarkadele inimestele, kes on hoopis teisest puust kui Fjodor Pavlovitš. Pjotr Aleksandrovitš ajas asja väga innukalt ja määratigi (koos Fjodor Pavlovitšiga) lapse hooldajaks, kuna emast oli ju tegelikult maha jäänud väike mõis – maja ja maaomand. Sellest ajast kolis Mitja juba päriselt oma ema lellepoja juurde elama, aga kuna tollel oma perekonda ei olnud ning ta ruttas aega viitmata, niipea kui oli rahaliste sissetulekute kättesaamise oma mõisatest korda ajanud ja kindlustanud, jälle pikemaks ajaks Pariisi tagasi, tegi ta lapse eest hoolitsemise ülesandeks ühele oma vanatädile, kellelegi Moskva aadliprouale. Juhtus nõnda, et harjumuspärase Pariisi eluga läks ka temal endal laps meelest, eriti kui algas toosama veebruarirevolutsioon, mis tema kujutlusvõimet nii tugevasti rabas, et ta seda pärast enam eluaeg unustada ei suutnud. Ent Moskva aadliproua suri ja Mitja sattus ühe tema abielus tütre juurde. Pärast seda vahetas Mitja nähtavasti veel neljandatki korda pesapaika. Sellest ma praegu pikemalt rääkima ei hakka, seda enam, et edaspidi tuleb Fjodor Pavlovitši esiklapsest veel rohkesti juttu: praegu piirdun ma vaid kõige hädavajalikumate andmetega, milleta mul oleks koguni võimatu romaani kirjutamist alustada.

      Esiteks oli see Dmitri Fjodorovitš vaid üks Fjodor Pavlovitši kolmest pojast ning kasvas veendumuses, et talle kuulub