Päästja. Jo Nesbø

paremat sääremarja tabasid ning vajusid üha sügavamale, kuni surusid lõpuks otse vastu tundlikku kõõlust. Värav krigises, raskusjõud vedas neid mõlemaid allapoole, kuid Harryl õnnestus meeleheite jõul kinni hoida. Ja normaalsetes tingimustes oleks ta pidanud minema pääsema. Sest iga teine koer, kelle kehakaal oleks vastanud täiskasvanud musta metzneri omale, oleks juba lahti lasknud. Kuid musta metzneri hambad ja lõualihased on mõeldud kontide purustamiseks, millest pärines ka kuuldus, et koer on suguluses kontejärava tähnilise hüääniga. Seepärast jäi koer rippuma, olles Harry sääre külge needitud kahe, otsast kergelt kumera ülemise lõikehambaga ning ühe alumise lõikehambaga, mis tasakaalustas hammustuse. Teise alumise lõikehamba oli ta vaid kolmekuusena ühe terasest proteesi vastu purustanud. Harryl õnnestus vasak küünarnukk üle värava saada ning ta üritas neid mõlemaid üles tõmmata, kuid koera üks käpp oli värava võre vahele kinni jäänud. Ta kobas parema käega mantlitaskus, ning käsi haaras taskulambi kummiga kaetud käepidemest. Ta vaatas alla ning nägi looma esimest korda. Mustad silmad sama mustas näos pilkusid tuhmilt. Harry tõstis käe ja virutas koerale otse pähe, kõrvade vahele, nii kõvasti, et kuulis, kuidas pea ragises. Ta tõstis taskulambi ja lõi uuesti. Tabas tundlikku koonu. Tagus meeleheitlikult silmade pihta, mis polnud isegi pilkunud. Haare vallandus ja lamp kukkus maha. Peni hoidis ikka veel hammastega kinni. Harryl polnud varsti enam jõudu väravast hoida. Ta ei tahtnud mõelda sellele, mis edasi saab, kuid ei saanud ka mõtet peast.

      „Appi!”

      Harry abitu hädakarje kadus tuulde, mis oli taas tõusnud. Ta vahetas kätt ning tundis ootamatut vajadust naerda. Kas selline ongi tema lõpp? Et ta leitakse kaubasadamast, kus vahikoer on ta kõri läbi purenud? Harry tõmbas hinge. Väravavõre sakid soonisid ta kaenlaauku, sõrmed hakkasid surisema. Paar sekundit veel, ja ta peab lahti laskma. Oleks tal ometi olnud relv. Oleks tal vaid olnud plasku asemel pudel, siis oleks ta võinud selle purustada ja seda torkamiseks kasutada.

      Plasku!

      Viimast jõuraasu kokku võttes õnnestus Harryl käsi põuetaskusse torgata ja plasku välja tõmmata. Ta pistis pudelikaela suhu, haaras hammastega metallkorgist ja keeras. Kork vallandus ja ta hoidis seda hammaste vahel, kui alkohol ta suu täitis. Keha oleks nagu välk tabanud. Issaristike. Ta surus näo vastu väravat, nii et silmad tõmbusid vidukile ja Plaza ning Hotel Opera kaugetest tuledest said vaid valged kriipsud pimeduses. Ta langetas parema käega plasku, nii et see oli otse koera avali punaste lõugade kohal. Siis sülitas ta korgi ja alkoholi suust, pomises „terviseks” ja kummutas plasku tühjaks. Kaks pikka sekundit põrnitsesid mustad koerasilmad täielikus segaduses Harryle otsa, samal ajal kui pruun vedelik mulksudes Harry jalga mööda avatud suhu voolas. Siis lasi koer lahti. Harry kuulis, kuidas elav liha vastu paljast asfalti lärtsatas. Sellele järgnes midagi lalinasarnast ja vaikne niutsumine, enne kui käpad maad kraapisid ja loom kadus pimedusse, kust ta ilmunud oli.

      Harry sai jalad alla ja heitis end üle värava. Ta keeras püksisääre üles. Isegi ilma taskulambita võis ta konstateerida, et „All about Eve’i” asemel ootab teda täna õhtul traumapunkt.

      Jon lebas, pea Thea süles, silmad suletud, ning nautis teleka ühtlast surinat. Üks tüdruku lemmikseriaalidest. „The King of Bronx”. Või oli see Queens?

      „Oled sa oma venna käest küsinud, kas ta saab sinu asemel Egertorgetile valvesse minna?” küsis Thea.

      Ta oli pannud oma käe mehe silmadele. Tüdruku nahk lõhnas imalalt, mis tähendas, et ta oli just teinud insuliinisüsti.

      „Mis valvesse?”

      Tüdruk võttis käe ära ja tunnistas meest uskumatul pilgul.

      Jon naeris. „Rahune maha, ma rääkisin Robertiga juba ammu. Ta oli nõus.”

      Tüdruk oigas resigneerunult. Jon haaras tema käe ja pani oma silmadele tagasi.

      „Ma lihtsalt ei öelnud, et see on sinu sünnipäev,” ütles ta. „Siis poleks nii kindel, kas ta oleks nõus olnud.”

      „Miks mitte?”

      „Sest ta on sinu järele hull, ja sa tead seda.”

      „Ainult sinu jutu järgi.”

      „Aga tema sulle ei meeldi.”

      „Ei ole tõsi!”

      „Miks sa siis kangestud iga kord, kui ma vaid tema nime nimetan?”

      Tüdruk naeris valjul häälel. Võib-olla millegi peale Bronxis. Või Queensis.

      „Õnnestus sul sinna restorani laud saada?”

      „Jah.”

      Tüdruk naeratas ja pigistas ta kätt. Siis tõmbas ta kulmud kipra.

      „Tead mis. Äkki keegi näeb meid seal.”

      „Armeest? Võimatu.”

      „Aga kui see siiski juhtub?”

      Jon ei vastanud.

      „Võib-olla on aeg see avalikustada,” ütles tüdruk.

      „Ma ei tea,” ütles Jon. „Kas ei oleks parem oodata, kuni me oleme täiesti kindlad, et…”

      „Kas sa ei olegi kindel, Jon?”

      Jon võttis tüdruku käe ära ning vaatas talle hämmeldunult otsa:

      „Thea, ole nüüd. Sa ju tead, et ma armastan sind üle kõige. Asi ei ole selles.”

      „Milles siis?”

      Jon ohkas ja tõusis tema kõrval istukile. „Sa ei tunne Robertit, Thea.”

      Naine muigas. „Ma olen teda väikesest peale tundnud, Jon.”

      Jon niheles. „Jah, kuid on asju, mida sa ei tea. Sa ei tea, kui raevu ta võib minna. Ta muutub siis nagu teiseks inimeseks. See on tal isast. Ta muutub ohtlikuks, Thea.”

      Thea toetas pea vastu seina ja vaatas tühjal pilgul enda ette.

      „Ma panen lihtsalt ette sellega natuke oodata.” Jon murdis käsi. „Me peame ka sinu vennaga arvestama.”

      „Rikardiga?” küsis tüdruk üllatunult.

      „Jah. Mida ta selle peale ütleks, kui sina, tema enda õde, teataks just nüüd just minuga kihlumisest?”

      „Ah siis sellepärast. Kuna te mõlemad kandideerite haldusjuhi kohale?”

      „Sa tead väga hästi, et juhatus paneb rõhku sellele, et juhtivkohtadel olevatel ohvitseridel oleks abikaasaks usaldusväärne ohvitser. Selge see, et mulle tuleks taktikaliselt kasuks just praegu teada anda, et kavatsen abielluda Thea Nilseni, Frank Nilseni, komandöri parema käe tütrega. Kuid kas see oleks ka moraalselt õige?”

      Thea näris alahuult. „Mis lõppude lõpuks selles töös sinu ja Rikardi jaoks nii olulist on?”

      Jon kehitas õlgu. „Armee on maksnud kinni meie ohvitseride kooli ja neli aastat majandusõpinguid ärikoolis. Eks Rikard mõtleb samuti nagu mina. Et meil on kohustus kandideerida, kui armees on töökohti, milleks meil on kvalifikatsioon.”

      „Võib-olla ei saa kumbki teist seda kohta. Isa räägib, et armees ei ole veel keegi alla kolmekümneviiene haldusjuhiks saanud.”

      „Ma tean.” Jon ohkas. „Ära seda kellelegi ütle, kuid ma tunneks kergendust, kui Rikard selle koha saaks.”

      „Kergendust?” ütles Thea. „Sina, kes sa oled üle aasta kõigi Oslo üürimajade eest vastutanud.”

      „Seda küll, kuid haldusjuhi vastutuse alla kuuluvad terve Norra, Island ja Fääri saared. Kas sa teadsid, et armee kinnisvarafirma omab veerand tuhandet maja, millest ainuüksi Norras on kolmsada?” Jon patsutas kergelt kõhtu ja vaatas oma tuttaval murelikul ilmel lakke. „Ma vaatasin end täna ühelt kaupluseaknalt ja mind üllatas, kui väike ma olen.”

      Näis, nagu poleks Thea viimast kuulnud. „Keegi ütles Rikardile, et kes selle töö saab, sellest saab järgmine piirkondlik komandör.”

      „Järgmine komandör?” Jon naeris laginal. „Siis ma küll ei taha.”

      „Ära