Päästja. Jo Nesbø

viiakse meil sisse hommikune rividrill.”

      „Ta olevat olnud hea politseinik, enne kui tegevusala vahetas.”

      „Sa pead silmas, kui selle järgi otsustada, mida ta ise enda kohta ringkirjas kirjutas?”

      „Tore kuulda, et sa oled nii positiivselt meelestatud, Harry.”

      „Mina? Alati valmis andma inimestele üht võimalust end tõestada.”

      „Rõhk sõnal „üht”.” Beate oli nende juurde tulnud. Ta heitis lühikesed heledad juuksed näolt.

      „Mulle tundus, et nägin sind uksest sisse lonkamas, Harry?”

      „Kohtasin eile õhtul konteinerisadamas võimsate kihvadega valvekoera.”

      „Mida sa seal tegid?”

      Harry vaatas enne vastamist Beatet. Ülemuse koht Brynsallénil oli talle hästi mõjunud. Ja ka tema oli krimitehnilisele osakonnale hästi mõjunud. Beate oli alati oma alal tugev olnud, kuid Harry pidi tunnistama, et polnud selle lausa enesehävituslikult häbeliku noore naise juures ilmselgeid juhiomadusi märganud, kui too pärast Politseiakadeemia lõpetamist rööviosakonda tööle oli tulnud.

      „Tahtsin lihtsalt seda konteinerit vaadata, millest Per Holmen leiti. Ütle mulle, kuidas ta territooriumile pääses?”

      „Lõikas keti rauakääridega läbi. Need lebasid tema kõrval. Ja sina? Kuidas sina sisse said?”

      „Mida te peale rauakääride veel leidsite?”

      „Harry, midagi ei viita sellele, et…”

      „Ma ei väidagi seda. Mida veel?”

      „Mis sa ise arvad. Narkot. Üks doos heroiini ja kilekott tubakaga. Sa tead küll, nad nopivad leitud konidest tubaka välja. Ja taskutes polnud loomulikult sentigi.”

      „Ja Beretta?”

      „Seerianumber on eemaldatud, kuid lihvimismärgid on tuttavad. Smugeldatud relv Printsi päevilt.”

      Harry oli tähele pannud, et Beate hoidus Tom Waaleri nime suhu võtmast.

      „Mhm. Kas vereproovi tulemused on saabunud?”

      „On küll,” ütles naine. „Üllatavalt puhas. Vähemalt mitte hiljuti end süstinud. Seega teadvusel ning täiesti võimeline enesetappu tegema. Miks sa küsid?”

      „Mul oli rõõm uudisest vanematele teatada.”

      „Oh õudust,” ütlesid Lønn ja Halvorsen peaaegu kooris. Seda tuli üha sagedamini ette, kuigi nad olid vaid poolteist aastat paar olnud.

      Kriminaalosakonna juhataja köhatas ning kõik pöörasid näo kingituste laua poole ja jäid vait.

      „Bjarne palus sõna,” ütles kriminaalosakonna juhataja, kõõlus kandadel ning tegi kunstliku pausi. „Ja talle anti luba.”

      Rahvas mühatas ja Harry nägi Bjarne Mølleri ülemusele heidetud ettevaatlikku naeratust.

      „Tänan, Torleif. Ja tänan sind ja politseidirektorit lahkumiskingi eest. Ning erilised tänud selle uhke pildi eest, mille ma teie kõigi käest sain.”

      Ta osutas käega kingituste laua suunas.

      „Kõigi?” sosistas Harry Beatele.

      „Jah. Skarre ja paar teist korjasid raha kokku.”

      „Mina pole küll midagi kuulnud.”

      „Võib-olla unustasid nad sinult küsida.”

      „Nüüd jagan ma ka ise paar kingitust välja,” ütles Møller. „Niiöelda kadunukese maisest varast. Kõigepealt suurendusklaas.”

      Ta hoidis seda näo ees ning teised naersid endise POJ optilise näojoonte moonutuse üle.

      „See läheb tüdrukule, kes on nii hea uurija kui ka politseinik, nagu ta isagi. Kes oma töö eest kunagi kiitust ei nõua, lastes parema meelega aupaistel särada meile siin, mõrvarühmas. Nagu te teate, on teda uurinud ajuspetsialistid, kuna ta on haruldane eksemplar, kes omab gyrus fusiformis’t, mis võimaldab tal mäletada iga nähtud nägu.”

      Harry nägi, et Beate punastas. Talle ei meeldinud tähelepanu ja kõige vähem veel siis, kui see sai osaks tema haruldasele võimele, mistõttu teda kasutati siiani videovalve teralistel piltidel olevate endiste süüdimõistetute tuvastamisel.

      „Ma loodan,” ütles Møller. „Et sa ei unusta ka seda nägu, kuigi sa seda mõnda aega ei näe. Kui sul peaks kahtlus tekkima, siis kasuta seda siin.”

      Halvorsen tonksas Beatet selga.

      Kui Møller naist veel lisaks kallistas ning kokkukogunenud plaksutasid, oli isegi naise laup värvunud hõõguvpunaseks.

      „Järgmine pärandusese on minu kontoritool,” ütles Bjarne. „Nagu ma aru saan, on minu järeltulija Gunnar Hagen nõudnud mustast nahast, kõrge seljatoe ja muude vidinatega tooli.”

      Møller naeratas Gunnar Hagenile, kes ei vastanud tema naeratusele, noogutades kõigest kergelt.

      „Tool läheb politseinikule Steinkjerist, kes on pidanud oma siiatulekust saati jagama kabinetti maja kõige suurema märulivennaga. Tehes seda katkisel toolil. Juunior, nüüd on see aeg käes.”

      „Hurraa,” ütles Halvorsen.

      Kõik pöördusid tema poole ja naeratasid ning Halvorsen naeratas vastu.

      „Ja lõpuks. Abivahend isikule, kes on minu jaoks erilise tähendusega. Ta on olnud minu parim uurija ja suurim õudusunenägu. Mehele, kes järgib alati oma nina, kellel on oma prioriteedid ja – meie teiste meelehärmiks, kes me peame teid õigel ajal hommikustele koosolekutele saama – ka oma sisemine ajanäitaja.” Møller võttis pintsakutaskust käekella. „See paneb sind loodetavasti teistega ühte aega käima. Kell on enam-vähem sünkroonis ülejäänud mõrvarühmaga. Ja Harry, jah, nii mõnigi asi jäi ridade vahele.”