Päästja. Jo Nesbø

väsinud ja eemalolev pilk põikas kõrvale, kui tema omaga kohtus. Käekella sekundiseier liikus jõnksudega edasi, kui ta vaikselt aadressi kordas. Ta katsus. Pulss tundus olevat normaalne. Pea kerge, kuid mitte liiga kerge. Ta ei higistanud ega külmetanud, ei tundnud ei hirmu ega rõõmu, ei ebameeldivust ega heaolutunnet. Rong aeglustas sõitu. Charles de Gaulle – Étoile. Ta heitis naisele viimase pilgu. Naine oli teda tähelepanelikult vaadanud, kuid kui ta peaks meest uuesti kohtama, võib-olla juba täna õhtul, ei tunneks ta teda ikkagi ära.

      Mees tõusis ja jäi ukse ette seisma. Pidurid kaeblesid summutatult. WC-värskendid ja uriin. Ja vabadus. Mida oli sama raske ette kujutada kui lõhnu. Uksed avanesid.

      Harry astus perroonile, jäi seisma ja tõmbas ninna sooja keldrilõhna, vaadates paberilipikul olevat aadressi. Ta kuulis, kuidas uksed sulgusid, ning tundis tuulehoogu seljal, kui rong jälle liikuma hakkas. Siis seadis ta sammud väljapääsu poole. Eskalaatori kohal olev reklaam andis talle teada, et külmetuse vältimiseks on olemas erinevaid viise. Ta köhis justkui sellele vastuseks, mõtles „käige kuradile”, pistis käe sügavale villase mantli taskusse ja leidis plasku ja ternespiimatablettide karbi alt oma sigaretipaki.

      Sigaret hüppas ta suus, kui ta väljus klaasuksest, jättes selja taha Oslo metroo rõske, ebatavalise soojuse ning jooksis trepist üles linna tavapärasesse pakasesse ja detsembripimedusse. Harry tõmbus automaatselt kössi. Egertorget. Väike väljak koosnes jalakäijate tänavate ristumiskohast Oslo südames – kui linnal sel aastaajal südant oleks olnud. Kauplused olid pühapäeval lahti, kuna käes oli eelviimane nädalavahetus enne jõule, ning turg oli täis inimesi, kes väljakut ümbritsevate väheldaste neljakorruseliste ärihoonete akendest langevas kollakas valguses edasi-tagasi kiirustasid. Harry nägi pakitud kingitustega kilekotte ning tuletas endale meelde, et ta peab ostma midagi Bjarne Møllerile, kellel oli homme politseiprefektuuris viimane tööpäev. Harry ülemus ja ülim kaitsja politseis kõik need aastad oli lõpuks ometi oma tagasitõmbumisplaani ellu viinud ning pidi järgmisest nädalast alustama nii-öelda erikorraldusega vanemuurijana Bergeni politseis, mis praktikas tähendas seda, et Bjarne Møller võis pensionileminekuni teha seda, mida tahtis. Heakene küll, aga Bergenis? Vihm ja läbiligunenud mäed. Møller ei olnud isegi sealt pärit. Harryle oli Bjarne Møller alati meeldinud, kuid ta ei olnud teda just alati mõistnud.

      Vatitunkedes meesterahvas taarus mööda nagu kosmonaut, näol lai naeratus, puhudes ümmarguste, külmast punaste põskede vahelt hingeauru. Küürus seljad ja endassetõmbunud talvised näod. Harry nägi kahvatut narkouimas naist, kellel oli seljas õhuke must nahktagi, auk küünarnuki kohal, toetumas kellassepaäri kõrval seina najale, pilk ekslemas siia-sinna, lootuses peagi tabada oma diiler. Üks pikajuukseline habetunud kerjus, seljas soojad moekad noorteriided, istus joogaasendis künka otsas ning toetas end seljaga vastu laternaposti. Ta pea oli langetatud, justkui mediteerides, ja tema ees oli mingist kohvikust pärit pruun pappkruus. Harry oli viimastel aastatel näinud üha rohkem kerjuseid ning ta oli järsku aru saanud, et nad sarnanesid üksteisega. Isegi papist kruusid olid samad, otsekui oleks tegu mingi salajase koodiga. Võib-olla oli tegu tulnukatega, kes olid vaikselt ja salamisi tema linna, tema tänavaid oma võimusesse haaramas. Ja mis siis? Palun väga!

      Harry astus kellassepa uksest sisse.

      „Saad sa selle ära parandada?” küsis ta leti taga seisvalt noormehelt, ulatades talle kella, mis nägi välja, nagu oleks ja tegelikkuses oligi kuulunud tema vanaisale. Harry oli saanud selle poisikesena Åndalsnesis päeval, mil nad olid ema matnud. Tal oleks peaaegu hirm peale tulnud, kui vanaisa poleks teda rahustanud, öeldes, et kellad on mõeldud äraandmiseks ja ka Harry peab meeles pidama, et ta selle edasi annab.

      „Enne, kui on liiga hilja.”

      Harry oli kella täielikult unustanud, kuni Oleg teda eelmisel sügisel Sofies gatel külastas ning sahtlist Harry Gameboyd otsides hõbedast kella leidis. Ja Oleg, kes oli üheksane, kuid juba ammu Harryst osavam nende ühises kires – kergelt aegunud arvutimängus Tetris –, oli unustanud kogu kahevõitluse, mida ta nii kannatamatult oodanud oli, ning jäänud istuma ja kellaga mässama, üritades seda käima saada.

      „See on katki,” oli Harry öelnud.

      „Päh,” oli Oleg vastanud. „Kõike annab parandada.”

      Harry lootis kogu südamest, et väide vastab tõele, kuid tuli ette päevi, mil ta selles kahtles. Sellest hoolimata oli ta vaikselt aru pidanud, kas tutvustada Olegile bändi Jokke & Valentinerne ning nende albumit, mis kandis just nimelt pealkirja „Kõike annab parandada”. Kuid pärast mõningast järelemõtlemist oli Harry otsustanud, et Olegi emale Rakelile vaevalt meeldiks olukord, kus tema joodikust endine kallim määrib ta pojale pähe endise, juba surnud mõnuainete sõltlase kirjutatud ja esitatud lugusid sellest, kuidas on olla joodik.

      „Kas seda annab parandada?” küsis ta leti taga olevalt noorelt mehelt. Vastuseks avasid nobedad, vilunud sõrmed kella.

      „Ei tasu ära.”

      „Ei tasu ära?”

      „Antikvariaadist leiad sa parema töökorras kella odavamalt, kui selle parandamine siin maksma läheks.”

      „Tee siiski katset.”

      „Hea küll,” ütles noormees, kes kella sisemust juba uurima oli hakanud ning näis olevat Harry otsusega tegelikult päris rahul. „Tule järgmisel kolmapäeval tagasi.”

      Kui Harry taas tänaval oli, kuulis ta võimendist üksiku kitarrikeele habrast heli. Heli valjenes, kui kitarrist, karvakasvanud näoga ja sõrmeotsteta kindais kutt, ühte helinuppu keeras. Käes oli iga-aastaste jõulukontsertide aeg, kus tuntud artistid andsid siin Egertorgetil Päästearmee toetuseks heategevuskontserte. Inimesed olid juba hakanud kogunema bändi ette, kelle liikmed olid kohad sisse võtnud Päästearmee musta jõulupaja taga, mis rippus tugedel keset väljakut.

      „Kas see oled sina?”

      Harry pöördus. Narkaripilguga naine.

      „See ju oled sina? Snoopy saatis sind, eks? Anna mulle kohe üks null-üks, mul on…”

      „Sorry,” katkestas Harry teda. „Ei ole mina.”

      Naine vaatas teda. Pea silmi kissitades viltu, otsekui kaaludes, kas mees valetas. „Oled küll. Ma olen sind enne näinud.”

      „Ma olen politseist.”

      Naine vakatas. Harry tõmbas õhu kopsudesse. Reaktsioon hilines, otsekui oleks teade pidanud kõrbenud närve ja katkiseid sünapse mööda ringi ekslema. Siis lõi naise silmis loitma tuhm vihatuluke, mida Harry oodanud oli.

      „Ment?”

      „Ma arvasin, et meil oli kokkulepe, et te Platast kaugemale ei lähe.” Harry vaatas naisest mööda, laulja poole.

      „Päh,” ütles naine, seades end otse Harry ette seisma.

      „Sa ei ole narkoosakonnast. Sa oled see politseinik telekast, kes tappis…”

      „Mõrvarühmast.” Harry võttis tal kergelt käe alt kinni. „Tead mis. Sa leiad seda, mida otsid, Platalt. Ära sunni mind sind arreteerima.”

      „Ei saa.” Naine väänas oma käe lahti.

      Harry kahetses otsekohe ja tõstis käed üles. „Ütle vähemalt, et sa ei kavatse praegu siin midagi osta, siis ma võin edasi minna. Okei?”

      Naine vaatas teda, pea viltu. Õhukesed veretud huuled tõmbusid vaevumärgatavalt pingule. Otsekui oleks olukord talle lõbu valmistanud. „Tahad, ma ütlen sulle, miks ma sinna minna ei saa?”

      Harry ootas.

      „Sest mu poeg on seal.”

      Harry tundis, kuidas magu kokku tõmbus.

      „Ma ei taha, et ta mind sellisena näeks. Mõistad, ment?”

      Harry vaatas naise räsitud näkku, otsides sõnu.

      „Häid jõule,” ütles naine ja pööras talle selja.

      Harry kukutas sigareti pruuni lumeputru ja hakkas astuma. Ta tahtis oma tööga ühele poole jõuda. Ta ei vaadanud vastutulijatele otsa