Päästja. Jo Nesbø

siiski itsitama hakanud. Poiss oli püstihull! Ja ta ise oli… jah, mis ta ise oli? Ka tema oli hull. Hull. Ja armunud? Jah, just – armunud. Ja mitte lihtsalt armunud, nagu ta oli olnud kaheteistkümne- või kolmeteistkümneaastasena. Nüüd oli ta neliteist ja see oli midagi suuremat. Tähtsamat. Ja palju põnevamat.

      Ta tundis siin lebades ja pilguga katusesse auku puurides, kuidas temas pulbitses naer.

      Akna all norsatas tädi Sara ning seejärel norskamine vaibus. Midagi huilatas väljas. Öökull?

      Tal oli pissihäda.

      Ta ei tahtnud pissile minna, kuid pidi. Minema läbi kastese rohu ning mööduma laudast, mis oli tume ja öösel hoopis teistsugune. Ta sulges silmad, kuid see ei aidanud. Ta ronis magamiskotist välja, torkas jalad plätudesse ning hiilis ukse poole.

      Taevasse oli ilmunud paar tähte, kuid need kaovad taas, kui idas tunni aja pärast hahetama hakkab. Jahe õhk silitas ta nahka, kui ta jooksis ja kuulatas öö hääli, teadmata, mis need olid. Putukad, mis olid päeval peidus. Jahti pidavad loomad. Rikard rääkis, et ta oli metsatukas rebast kohanud. Või siis olid need samad loomad, kes ka päeval liikusid, kuid tegid nüüd teistsugust häält. Nad olid muutunud. Otsekui oleksid kesta vahetanud.

      Kemmerg seisis lauda taga väikesel künkal, teistest eraldi. Ta nägi, kuidas see lähenedes kasvas.

      Veider, vildakas ehitis oli tehtud värvimata laudadest, mis olid vanadusest kõverad, hallid ja pragulised. Ei ühtegi akent, kõigest südamekujuline auk ukses. Kuid kemmergu juures oli kõige hullem see, et sa kunagi ei teadnud, kas seal sees juba oli keegi.

      Ning temas oli tekkinud kindel tunne, et seal juba oli keegi.

      Ta köhatas, et see, kes seal võib-olla istus, saaks endast märku anda. Metsaserval tõusis oksalt harakas. Muidu valitses täielik vaikus.

      Tüdruk astus kiviastmele. Haaras klotsist, mis täitis ukselingi ülesannet. Tõmbas seda enda poole. Pime ruum maigutas talle tühjalt vastu.

      Ta hingas kergendatult. Istme kõrval oli taskulamp, kuid tal polnud vaja seda süüdata. Ta võttis kaane pealt, enne kui sulges ukse ja pani haagi ette. Siis tõmbas ta öösärgi üles ja aluspüksid alla ning istus. Järgnenud vaikuses tundus talle, et ta kuulis midagi. Midagi, mis ei olnud ei loom, harakas ega kesta vahetav putukas. Midagi, mis liikus kiiresti läbi kemmergutaguse kõrge rohu. Siis varjas sorin heli. Kuid tema süda oli hakanud taguma.

      Kui ta valmis oli, tõmbas ta aluspüksid kiiresti üles ning jäi pimedasse istuma ja kuulatama. Kuid ainus, mida ta nüüd kuulis, oli puulatvade õrn kohin ja vere kohin tema enda kõrvus. Ta ootas, kuni pulss oli aeglustunud. Võttis siis konksu eest ja avas ukse. Tume kogu täitis peaaegu terve ukseava. Poiss pidi olema seisnud täiesti liikumatult ukselävel ja oodanud. Järgmisel hetkel lebas tüdruk potikaanel ja poiss seisis tema ees. Ta tõmbas ukse enda järel kinni.

      „Sina?” küsis tüdruk.

      „Mina,” vastas poiss võõral, väriseval ja rämedal häälel.

      Siis kummardus ta tüdruku kohale. Ta silmad hiilgasid pimeduses, kui ta tüdruku alahuule verele hammustas ning tema käsi leidis tee öösärgi alla ning rebis tüdrukul aluspüksid jalast. Ja tüdruk lebas halvatuna noatera all, mis kõrvetas ta kaelanahka, samal ajal kui poiss oma alakeha tema vastu tagus juba enne seda, kui oli tal püksid jalast saanud, nagu kiimas peni.

      „Ma lõikan su tükkideks, kui sa sellest kellelegi piiksatad,” sosistas poiss.

      Ja tüdruku suust ei tulnud kunagi sõnagi. Sest ta oli neljateistkümneaastane ja kindel selles, et kui ta silmad kinni pigistab ja keskendub, näeb ta tähti läbi katuse. Ta teadis, et Jumal võis teha imesid. Kui Jumal vaid tahtis.

      2. PEATÜKK

      Pühapäev, 13. detsember 2003. Koduvisiit

      Ta uuris rongiakna peegeldusel oma näojooni. Üritades mõista, milles tema saladus seisnes. Kuid ta ei näinud punase kaelaräti kohal midagi erilist, kõigest ilmetut nägu, mille silmad ja juuksed olid Courcelles’i ja Ternes’i vahelise tunneli seina taustal sama mustad kui metroo igavene öö. Tema süles lebas Le Monde, mis lubas lumesadu, kuid tema kohal laiusid Pariisi tänavad madala pilvekatte all endiselt külmade ja paljastena. Tema ninasõõrmed avardusid, tõmmates sisse nõrka, kuid äratuntavat märja tsemendi, higi, kõrbenud metalli, Kölni vee, tubaka, märja villa ja sapi lõhna, lõhna, mida neil ei õnnestu kunagi metroo istmetest täielikult välja pesta.

      Vastutuleva rongi tekitatud õhulaine pani aknaruudud värisema ja pimedus taandus hetkeks möödalaperdavate helendavate valgusruutude ees. Ta kergitas jaki varrukat ja vaatas kella, Seiko SQ50-t, mille ta oli ühelt kliendilt saanud osana tasust. Klaasil olid juba kriimustused, nii et ta ei olnud eriti kindel, et tegu oli ehtsa värgiga. Veerand kaheksa. Oli pühapäeva õhtu ja vagun oli vaevalt poolenisti täis. Ta vaatas ringi. Inimesed magasid metroos, magasid alati. Eriti tööpäevadel. Lasid end lõdvaks, sulgesid silmad, muutes igapäevase reisi unenäotuks mitte midagi sisaldavaks tühikuks, tummaks punaseks või siniseks jooneks metrookaardil, mis ühendas tööd ja vabadust. Ta oli lugenud mehest, kes oli päev otsa niimoodi istunud, silmad kinni, sõites edasi-tagasi, ning alles siis, kui öösel vagunit tühjendati, avastati, et ta on surnud. Võibolla oli mees just selle eesmärgiga siia katakombidesse laskunud, et selles kahvatukollases kirstus segamatult elu ja teispoolsuse vahele sinine joon tõmmata.

      Ise tõmbas ta hetkel joont teises suunas. Elu poole. Järele olid jäänud tänaõhtune töö ja siis Oslo ots. Viimane töö. Siis väljub ta igaveseks katakombidest.

      Mingi alarm huilgas ebakõlas, enne kui uksed Ternes’is kinni plaksatasid. Rong läks jälle liikvele.

      Ta sulges silmad. Üritas seda teist lõhna ette kujutada. Tualeti lõhnatablettide ja sooja värske kuse lõhna. Vabaduse lõhna. Kuid võib-olla oli see tõsi, mida tema õpetajast ema öelnud oli. Et inimaju suudab luua detailseid mälupilte kõigest, mida on kuulnud või näinud, kuid ei suuda ette kujutada ka kõige harilikumat lõhna.

      Lõhn. Tema silmalaugude taga hakkasid jooksma pildid. Ta oli viisteist ning istus Vukovari haigla koridoris ja kuulas, kuidas ema kordas pominal palvet apostel Toomale, ehitajate kaitsepühakule, et Jumal tema mehele halastaks. Ta oli kuulnud jõe ääres tulistavate serblaste suurtükiväe kõminat ning nende karjeid, keda imikute osakonnas opereeriti. Imikuid seal enam aga ei olnud, sest piiramise algusega olid naised selles linnas sünnitamise lõpetanud. Ta oli töötanud haiglas jooksupoisina ning õppinud helisid eirama, nii karjeid kui suurtükiväge. Kuid mitte lõhnu. Eriti ühte lõhna. Amputeerimisel pidid arstid luuni jõudmiseks kõigepealt lihast läbi lõikama, ning et patsient verest tühjaks ei jookseks, kasutasid nad midagi, mis meenutas jootekolbi, millega arterid kinni kõrvetada. Ja sellele kõrbeva vere ja liha haisule polnud sarnast.

      Üks arst oli välja koridori tulnud ning ema ja tema sisse viibanud. Kui nad voodile lähenesid, polnud ta julgenud isa poole vaadata, oli vaid põrnitsenud suurt pruuni kämmalt, mis oli klammerdunud madratsi külge, otsekui tahtes seda pooleks rebida. Ja oleks sellega ka vabalt hakkama saanud, sest need olid linna kõige tugevamad käed. Tema isa painutas rauda, ta tuli ehitusplatsile, kui müüriladujad oma tööga valmis olid, võttis oma suurte kämmaldega betoonivalust paistvatest rauajuppidest kinni ning keeras kiire, kuid vilunud liigutusega otsad nii kokku, et need olid omavahel põimunud. Ta oli näinud isa töötamas – näis, nagu oleks ta kaltsu välja väänanud. Keegi ei olnud veel leiutanud masinat, mis oleks seda tööd paremini teinud.

      Ta sulges jälle silmad, kui kuulis isa häält valust ja meeleheitest röögatamas:

      „Viige poiss välja!”

      „Ta ise tahtis…”

      „Välja!”

      Arsti hääl: „Veritsemine on lõppenud, hakkame pihta!”

      Keegi haaras tal kaenla alt kinni ja tõstis ta üles. Ta üritas vastu hakata, kuid oli nii väike, nii kerge. Ja siis ta tundiski seda haisu. Kõrbenud liha ja veri.

      Viimasena kuulis ta taas arsti häält:

      „Saag!”

      Siis