Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks. Paullina Simons

pilgu Tatjanale. Tema lootis, et „me” hõlmab vaid kahte inimest. Miks ta kahtlustas, et see nii ei ole?

      „Tanja, kuidas sa oled elanud?” küsis Aleksander. „Kuidas …”

      „Oi, ta on väga hästi elanud,” sekkus Vova kätt ümber Tanja pannes. „Tema tervis on nüüd palju parem.”

      Aleksander vaatas otse enda ette ja tema pilk tuhmus. Närvid tõmbusid veelgi rohkem pingule.

      Just sel hetkel, kui mees hambad kokku surus ja pilgu ära pööras, eemaldus Tatjana Vovast, lähenes Aleksandrile ja puudutas teda. „Küllap sa oled väsinud, mis?” küsis ta mehele näkku vaadates õrnalt. „Neli päeva rongisõitu. Kas sa oled täna söönud?”

      „Hommikul,” vastas Aleksander neiule otsa vaatamata.

      Tatjana noogutas. „Sa tunned end paremini, kui saad pesta ja süüa,” ütles ta naeratades. „Ja habet ajada.” Ta pigistas mehe käsivart.

      Mees tundis end paremini ja naeratas vastu. Aleksander kavatses Tatjanaga Vovast rääkida. Ta nägi Tatjana silmis ebalust. Viimati oli neil otsuste langetamiseks meelerahu või jaksu jätkunud Iisaku katedraalis. Hetk nelja silma all, ja asjad paranevad, aga kõigepealt tuli neiuga Vovast rääkida.

      „Aleksander,” lisas Aksinja, „me päästsime Tanetška lausa surmasuust.” Kostis vali hala.

      Aleksander vaatas enda kõrval sammuvat Tatjanat, ja soe voog käis temast läbi. „Palun luba mul see enda kätte võtta,” ütles ta.

      Tatjana asutas talle õmblustarvete kotti ulatama, kuid Vova kahmas selle enda kätte ja ütles: „Mina kannan seda.”

      „Tanja,” küsis Aleksander, „ega sa Kobonas juhtumisi Dimitriga kokku sattunud?”

      Naira keera kannal ringi, paluvad kiiskavad silmad otsekui alustassid, ja sosistas Aleksandrile: „Tss. Dimitrist me ei räägi.”

      „Igavene närukael!” hüüatas Aksinja.

      „Aksinja, palun!” ütles Naira Aleksandrile noogutades. „Tal on siiski õigus. Dimitri on tõesti närukael,” sosistas ta.

      Aleksander vaatas neid kõiki, silmad suured. „Tanja,” ütles ta, „kas ma pean arvama, et sa juhtusid Kobonas Dimitriga kokku?”

      „Hmm,” tegi neiu ainult.

      Aleksander vangutas pead. Dimitri oli tõesti närukael.

      Zoja, kes sammus temast vasakul, kummardus lähemale ja sosistas vandeseltslaslikult: „Veel üks põhjus, miks me Dimitrist ei räägi, on see, et meie Vovka on Tanjast hirmsasti sisse võetud.”

      Zojast eemaldudes ja Tatjanale lähenedes pomises Aleksander: „Tõsi või?”

      Naira puust tare küla jõepoolses servas oli valge ja ruutjas. Ja väike. „Kas te kõik elate siin?” küsis Aleksander ja heitis pilgu Tatjanale, kes sammus veidi eespool.

      „Ei, ei,” vastas Naira, „ainult meie ja meie Tanja. Vova ja Zoja elavad oma emaga Lazarevo teises servas. Nende isa sai möödunud suvel Ukrainas surma.”

      „Babuška,” üles Zoja, „vaevalt sinu majas Aleksandrile ruumi on.”

      Aleksander silmitses maja. Zojal võis õigus olla. Eesaias oli kaks kitse ja traatkuudis kolm kana. Tundus, nagu oleks neil ruumi küllaga.

      Aleksander järgnes Tatjanale mööda puutreppi avarasse klaasitud tuulekotta, mille ühe seina ääres oli kaks väikest kušetti ja teise ääres pikk nelinurkne puust laud. Läbi tuulekoja sammunud, seisatas ta uksel ja kiikas pimedasse tuppa, mille keskel seisis ahi.

      Ahjul, mis võttis enda alla peaaegu pool tuba, oli malmkolle ja kolm eraldi osa: keskmine halgude põletamiseks ja kaks äärmist küpsetamiseks. Korsten suundus üles ja vasakule. Ahju peal oli tekkide ja patjadega kaetud ase. Paljudes Nõukogude Liidu külataredes kasutati ahjupealset magamiseks. Kui koldes oli tuli kustunud, oli seal väga soe.

      Ahju ees oli kõrge laud toidu ettevalmistamiseks, tagapool töölaud, millel seisis õmblusmasin, ja must kohver. Paremal oli kaks ust, mis, nagu Aleksander oletas, viisid magamistubadesse.

      Tatjana oli tema kõrval. „Las ma arvan,” ütles mees. „Sina magad ahju peal.”

      „Jah,” vastas neiu tema pilku vältides. „Seal on mõnus. Tule hetkeks sisse.” Ta läks ahju ääres seisva laua juurde.

      „Oota, oota,” hõikas Naira tagantpoolt. „Zoitškal on õigus. Meil on tõesti vähe ruumi.”

      „Pole viga, mul on telk ühes,” ütles Aleksander Tatjanale järgnedes.

      „Ei, telki pole vaja,” ütles Naira. „Miks sa ei võiks Vova ja Zoja juurde minna? Neil on ruumi; neil on tuba, kus sa võid magada. Korralik voodi ja puha.”

      „Ei,” ütles Aleksander ringi keerates Nairale. „Tänan.”

      „Tanetška, kas sina ei arva, et tal oleks seal mugavam? Ta võiks …”

      „Naira Mihhailovna,” ütles Tatjana, „ta ütles juba „ei”.”

      „Teame,” sõnas Aksinja läbi eeskoja sammudes. „Kuid tal oleks tõesti …”

      „Ei,” kordas Aleksander. „Ma magan maja ees telgis. Mul pole häda midagi.”

      Tatjana viipas. Aleksandrile tundus, et ta ei jõua küllalt kiiresti neiuni. Nad olid nii kaua kahekesi, et Tatjana jõudis öelda: „Maga siin, ahju peal. Siin on väga soe.”

      Mees sundis hääle rahulikuks, kui küsis: „Ja kus siis sina magad?”

      Tatjana punastas ja Aleksander ei saanud midagi parata, et ta naerma puhkes ja neiut põsele suudles. Selle peale punastas Tatjana veelgi rohkem.

      „Tanja,” ütles Aleksander. „Sa oled väga naljakas tüdruk.”

      Tatjana taganes tuulekoja läveni.

      Aleksander naeratas talle ja ütles: „Kuule, ma lähen …”

      „Zoja ja Vova juurde?” küsis Naira tuppa astudes. „Hea mõte. Ma teadsin, et meie Tanetška suudab su ümber veenda. Ta võib vanakuradile endalegi augu pähe rääkida. Zoja!”

      „Ei!” hüüatas Tatjana.

      Aleksander tahtis teda suudelda.

      „Naira Mihhailovna, ta ei lähe,” ütles Tatjana. „Ta ei tulnud selleks nii kaugele, et Vova ja Zoja juures elada. Ta jääb siia. Ta magab ahju peal.”

      „Oi,” ütles Naira veidi hingetult. „Ja sina ise?”

      Kas Tatjana sai punastamast hoiduda? Ei saanud. „Mina magan tuulekojas.”

      „Tanja, kui ta siia jääb, vaheta siis voodipesu, et mees saaks puhaste linade vahel magada.”

      „Küll ma vahetan,” soostus Tatjana.

      „Katsu sa linu puutuda,” sosistas Aleksander.

      Öeldes, et ta läheb ja toob Aleksandrile puhtad käterätikud, kadus Naira oma tuppa.

      Otsemaid pöörasid Tatjana ja Aleksander teineteise poole. Tatjana ei suutnud mehele otsa vaadata, kuid tema nägu oli Aleksandri poole ja ta oli mehe lähedal ja – kas ta tundis mehe lõhna?

      „Ma lähen pesema ja tulen kohe tagasi,” ütles Aleksander naeratades. Ta ei teadnud, mida kätega peale hakata. Ta oleks tahtnud neiu käed oma pihku võtta. „Ära kuskile mine.”

      „Ma olen siinsamas. On sul seepi vaja?”

      Mees raputas pead. „Seepi on mul küllalt.”

      „Kindla peale. Aga vaata, mis meil veel on.” Tatjana võttis lauasahtlist väikese pudeli šampooni. „Molotovist ostsin. Maksis kakskümmend rubla.” Ta ulatas selle mehele. „Ehtne juuksepesušampoon.”

      „Sa kulutasid kakskümmend rubla šampooni peale?” küsis Aleksander hämmingut teeseldes ja haaras pudelit