Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks. Paullina Simons

ning sellele järgnes veel embusi ja pisaraid.

      „Ma tunnen ennast hästi,” ütles Aleksander. „Nutmiseks pole tõesti põhjust.”

      Ta oleks võinud niisama hästi inglise keelt rääkida. Naised nutsid ikka.

      Aleksander silmitses jahmunult Tatjanat. Kuid neiu ei seisnud mitte ainult eemal, vaid tema kõrval seisis Vova.

      „Sa oled lihtsalt … oi, ma ei või, ei või, lihtsalt ei või,” nuttis Naira.

      „Jätke siis järele, Naira Mihhailovna,” ütles Tatjana leebelt. „Tal pole häda midagi. Vaadake. Ta tunneb end hästi.”

      „Tanjal on õigus,” ütles Aleksander. „Tõesti.”

      „Oh, armas inimene,” ütles Naira Aleksandri varrukast kinni haarates. „Sa tulid nii kaugele. Küllap oled väsinud.”

      Veel viis minutit tagasi polnud Aleksander väsinud. Ta vaatas Tatjanale otsa ja ütles: „Kõht on veidi tühi.” Ja naeratas.

      Tatjana ei naeratanud vastu, vaid ütles: „Muidugi. Lähme sööma.”

      Väsinud ja näljane Aleksander ei saanud enam millestki aru ja tundis ühtäkki, et hakkab kannatust kaotama. „Vabandage mind, palun,” ütles ta, vabastades end Aksinjast, kes tema ees seisis, ning naiste vahelt Tatjana juurde trügides. „Kas ma saan sinuga paar sõna vahetada?”

      Tatjana taganes ja pööras näo ära. „Tule. Ma teen sulle süüa.”

      „Kas me saaksime sõnakese rääkida, Tanja?” kordas Aleksander, ehkki tal oli raske sõnu suust saada.

      „Muidugi, Aleksander,” vastas Naira. „Küll me räägime. Tule, kullake, tule meile.” Ta haaras Aleksandril käsivarrest. „Küllap see on su elu halvim päev.”

      Aleksander ei teadnud, mida sellest päevast arvata.

      „Las ma hoolitsen sinu eest,” jätkas Naira. „Meie Tanja on väga hea kokk.”

      NendeTanja? „Ma tean,” ütles Aleksander.

      „Sööd, jood. Ajame juttu. Kaua. Räägime kõigest. Kui kauaks sa siia jääd?”

      „Ma ei tea,” vastas Aleksander ega üritanud enam Tatjana pilku tabada.

      Nad hakkasid minema ja naised unustasid kogu saginas õmblustöö. „Oi jah,” ütles Tatjana ilmetult ning naasis laua juurde. Aleksander järgnes talle. Zoja püsis tal kannul, Aleksander ütles: „Zoja, mul on vaja Tanjaga nelja silma all rääkida,” ning ruttas vastust ära ootamata Tatjanale järele.

      „Mis sul viga on?” küsis ta neiult.

      „Mitte midagi.”

      „Tanja!”

      „Mida?”

      „Räägi minuga.”

      „Kuidas reis läks?”

      „Ma ei pea seda silmas. Reis läks hästi. Miks sa mulle ei kirjutanud?”

      „Aleksander,” vastas Tatjana, „miks sina mulle ei kirjutanud?”

      Mees vastas jahmunult: „Ma ei teadnud, kas sa oled elus.”

      „Mina ei teadnud, kas sina oled elus,” vastas Tatjana peaaegu rahulikult, kuid mees nägi tema loorist läbi. Selle all möllas torm, mille lähedusse Tatjana Aleksandrit ei lasknud.

      „Sa pidid mulle kirjutama ja teada andma, kui oled elusalt ja tervelt siia jõudnud,” ütles Aleksander. „Mäletad?”

      „Ei,” ütles Tatjana rõhukalt. „Daša pidi sulle kirjutama. Mäletad? Aga tema suri. Niisiis ei saanud ta kirjutada.” Tatjana korjas õmblustarbed – nõelad, niidi, helmed, nööbid ja lõiked – kokku ja pani kotti.

      „Mul on Dašast kahju, väga kahju. Palun.” Aleksander puudutas Tatjana selga.

      Tatjana tõmbus temast eemale ja pilgutas silmi, et mitte nutma hakata. „Minul ka.”

      „Mis temaga juhtus? Kas te jõudsite Kobonasse?”

      „Mina jõudsin,” vastas Tatjana vaikselt. „Tema mitte. Ta suri meie sinnajõudmise hommikul.”

      „Oh jumal.”

      Nad vältisid teineteise pilku ja vaikisid.

      Kuidas Tatjana Dašat mööda nõlva Laadoga äärde vedas, paludes tal vastu pidada, kõndida, ise vaevu jalul püsides ometi õde edasi talutas ja soovis, et ta elama jääks.

      „Anna andeks, Tatjana,” sosistas Aleksander.

      „Sinu nägemine,” ütles Tatjana, „tuletab selle kõik meelde. Haavad on ikka veel nii värsked.” Just siis tõstis ta silmad ja vaatas mehele otsa. Ja Aleksander nägi tema haavu.

      Nad kõndisid pikkamööda teiste juurde.

      Vova laksas Aleksandrile vastu õlga ja küsis: „Kuidas siis sõda edeneb?”

      „Hästi, tänan küsimast.”

      „Me oleme kuulnud, et meie meestel ei lähe eriti hästi. Sakslased on Stalingradi all.”

      „Jah,” möönis Aleksander. „Sakslased on väga tugevad.”

      Vova laksas Aleksandrile veel kord vastu õlga. „Ma näen, et sõja ajal hoitakse teid vormis. Ma astun ka sõjaväkke. Saan järgmisel kuul seitseteist.”

      „Kindlasti teeb Punaarmee sinust mehe,” ütles Aleksander, püüdes sõnadele rõõmsamat kõla anda. Ta vaatas Tatjanat, kes tassis suurt kotti õmblustarvetega. „Tahad, ma võtan selle enda kätte?” küsis Aleksander.

      „Ei, pole midagi. Sul on endalgi palju kraami.”

      „Ma tõin sulle midagi.”

      „Mulle?” Seda öeldes ei vaadanud Tatjana talle otsa.

      Mis küll lahti oli? Mees küsis uurivalt: „Tanja …?”

      „Aleksander,” ütles Naira, „homme on meil saunapäev. Kas sa jaksad niikaua oodata?”

      „Ei. Lähen täna õhtul jõkke pesema.”

      „Oled sa kindel, et ei suuda päevagi oodata?” küsis Naira.

      Mees raputas pead. „Ma olen neli päeva rongides loksunud. Pole ammu pesta saanud.”

      „Neli päeva!” hüüatas Raissa värisedes. „Mees on neli päeva rongides loksunud!”

      „Jah,” hüüatas Naira nägu pühkides, „ja mille nimel, mille nimel? Oi, milline nuhtlus see sõda on, milline häving, milline õnnetus.” Teised naised tõmbasid nõusolevalt ninaga.

      Aleksander kuulis, et Tatjana suust vallandus tasane summutatud oie. Ta tahtis, et neiu tema poole vaataks. Ta tahtis Tatjanale näkku vaadata. Ta tahtis, et neiu ütleks, mis tal viga on. Ta tahtis tema paljaid käsivarsi puudutada. Ta tahtis nii väga teda puudutada, et … kuid tal olid käed kraami täis. „Tatja …” sosistas ta neiule lähemale kummardudes, nii et tema suu peaaegu Tatjana juukseid riivas.

      Ta kuulis, kuidas neiul hetkeks hing kinni jäi, siis Tatjana eemaldus.

      Veidi pettunult ajas Aleksander selja sirgu, märgates, et Vova püsis Tatjana kõrval, ning paistis, et temast neiu ei eemaldu.

      Nad sammusid pikkamisi mööda teed. Väikestest taredest valgusid naabrid piimjate niredena välja, mõni vangutas pead, mõni näitas näpuga, mõni pühkis silmi. Paljud tervitasid Aleksandrit. Üks keskealine naine tuli ja kallistas Aleksandrit kaastundlikult. Üks vana mees ütles: „Me kõik tunneme teie üle uhkust.” Miks arvas Aleksander, et see ei käinud tema sõjakangelastegude kohta? „Et te siia oma Daša järele tulite.” Vana mees raputas tema kätt. „Kui teil midagi vaja on, ükskõik mida, tulge minu juurde. Mina olen Igor.”

      Aleksander küsis tasa: „Tanja, miks mul on tunne, nagu tunneksid mind siin kõik?”

      „Oi, sest tunnevadki,” vastas Tatjana