Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

minu kangelast tema õnnetustes. Vanamees oli juba kõrvale heitnud oma unistused millestki üllast: „Esimesest sammust on näha, et sa oled veel noor; see on üsna harilik jutustus, pole viga; aga küll haarab ta südant,” tähendas ta. „Ja sa mõistad ja tuletad meelde, mis sünnib ümberringi; ja saad aru, et ka kõige haledam, kõige viimane inimene on ikka inimene ja meie vend.” Nataša kuulas nuttes ja surus laua all vargsi minu kätt. Lõpetasin lugemise, Nataša tõusis üles, ta põsed õhetasid ja silmis olid pisarad; äkki haaras ta mu käe, suudles seda ja jooksis siis toast välja. Isa ja ema vaatasid teineteisele otsa.

      „Näe, kuidas ta vaimustusse sattus,” sõnas tütre teguviisist üllatatud vanamees. „Kuid ega sellest ole midagi. See on ilus, ilus, see on õilis puhang! Ta on südamlik tütarlaps…” pomises ta, riivates pilguga oma naist ning nagu püüdes õigustada Natašat ja ühes sellega millegipärast vabandada ka mind.

      Kuid Anna Andrejevna, kes lugemise ajal oli ise küll ärevuses ja liigutatud olnud, vaatas mind nüüd, otsekui tahaks öelda: „Nojah, Aleksander Suur oli tõesti kangelane, aga ega seepärast maksa kohe toole lõhkuda” jne.

      Nataša tuli varsti tuppa tagasi, lõbus ja õnnelik, ja minust mööda minnes näpistas mind kergelt. Vanamees oli küll kavatsenud hakata minu jutustust „tõsiselt” hindama, kuid rõõmu pärast ei suutnud oma otsusele kindlaks jääda ja sattus hoogu.

      „No tead, vennas Vanja, see oli tore! Tegid rõõmu! Nii väga tegid rõõmu, et ma ei teadnud seda oodatagi. Ei ole üllas, ei suur, see on ju näha… Näe, seal on mul „Moskva vabastamine”, Moskvas on see luuletatudki – no seal juba näed, vennas, esimesest reast kohe, et inimene on nii-öelda kotka kombel õhus lennanud… Aga tead, Vanja, sinul on kõik kuidagi lihtsam, arusaadavam. Ja see mulle meeldibki, et on arusaadavam! See on hingele justkui lähem; nagu oleks see kõik minu enesega sündinud! Aga mis see üllus siis on? Ei saaks arugi… Oleksin küll ehk sõnastust muutnud: ma ju kiidan, aga ütle, mida tahad, ikkagi nagu oleks vähe seda õilsust… Kuid nüüd on juba hilja ümber teha, juba ära trükitud. Ehk järgmises trükis? Aga mida sa, vennas, arvad, eks tule sellest ju ka teine trükk? Ja siis jällegi raha… Hm!”

      „Kas te tõesti saite nõnda palju raha, Ivan Petrovitš?” lausus Anna Andrejevna. „Vaatan teid ja nagu ei tahaks uskuda. Ah sa jumal, mille kõige eest tänapäeval raha makstakse!”

      „Kas tead, Vanja!” jätkas vanamees ikka enam hoogu minnes. „Kuigi see ei ole teenistus, on ta ikkagi karjäär! Seda loevad kõrged härradki. Sa ju rääkisid, et Gogol saavat iga-aastast toetust ja olevat välismaale saadetud. Aga mis siis, kui sinagi? Või on veel vara? Pead veel midagi luuletama? No siis aga luuleta, vennas, luuleta kiiremini! Ära jää loorberitele puhkama… Mis seal ikka vahtida!”

      Ta ütles seda nii veendunult, nii heasüdamlikult, et oli kahju teda pidurdada ja tema fantaasiat jahutada.

      „Või jälle, näiteks, antakse tubakatoos… Ega armulikkus vaja ju eeskuju! Tahetakse ehk ergutada. Aga kes teab, võib-olla satud nõnda koguni keisrikotta,” lisas ta poolsosinal ja tähtsa näoga, pilutades vasakut silma. „Või mitte? Või on veel vara keisrikotta sattuda?”

      „Noo, juba keisrikottagi?” sõnas Anna Andrejevna justkui haavunult.

      „Veel natuke, ja te teete minust juba kõrge kindrali,” vastasin südamest naerdes. Ka vanamees puhkes naerma. Ta oli enesega väga rahul.

      „Teie ekstsellents, tahate ehk süüa?” hüüdis üleannetu Nataša meile õhtusööki lauale tooma hakates.

      Ta pahvatas naerma, jooksis isa juurde ja embas teda oma kuumade kätega.

      „Armas, armas isake!”

      Vanamees heldis.

      „No hästi, hästi? Ma teen niisama nalja. Kindraliks või mitte, aga nüüd hakkame sööma. Ah sind kullakest!” lisas ta Nataša õhetavat põske patsutades, mida armastas teha igal soodsal hetkel. „Vaata, Vanja, ma räägin ju seda kõike ainult head soovides. Noh, olgugi et sa pole kindral (see on ju veel kaugel!), aga siiski oled sa tuntud isik, luuletaja!”

      „Isake, nüüdsel ajal öeldakse – kirjanik!”

      „Ah et mitte luuletaja? Seda ma ei teadnud. No olgu siis kirjanik; aga ma tahan sulle veel ütelda: selle eest, et sa romaani luuletasid, sind kammerhärraks muidugi ei tehta; sellest ei maksa unistadagi; aga ikkagi võib jalule saada; sind tehakse seal kas või atašeeks. Saadetakse välismaale, Itaaliasse, tervist parandama või ehk teadmisi täiendama; aidatakse rahaga! Muidugi teada, sa pead ise ka väärikas olema; et raha ja au võtad vastu ainult asja eest, tõelise asja eest, aga mitte nii, et kuidagi protektsiooni korras või…”

      „Ära sa siis aga uhkeks mine, Ivan Petrovitš,” lisas Anna Andrejevna naerdes.

      „Parem juba kiiresti aumärk, isake, aga muidu ikka atašee ja atašee!” lausus Nataša.

      Ning jälle näpistas ta mu kätt.

      „Aga see ainult naerab mind,” hüüdis vanamees, vaadeldes vaimustatult Natašat, kelle põsed õhetasid ja silmad särasid rõõmsalt nagu tähekesed taevas. „Kallid lapsed, ma olen tõesti kaugele läinud. Aga ma olen alati olnud selline… Ja tead, Vanja, kui ma sind vaatan, kui lihtne inimene sa meil siiski oled…”

      „Jumal küll! Missugune peaks ta siis olema, isake?”

      „Ei, ega ma siis seda. Aga siiski, Vanja, sinul on just niisugune nägu… mitte sugugi luuleline… Tead, öeldakse, et säärased kahvatud, need olevat luuletajad, no ja siis niisuguste juustega ja silmis midagi säärast… Tead, nagu on Goethe või mõni… seda olen ma kuskilt lugenud… Jälle lobisesin midagi? Näe võrukaela, või muudkui naerab mind! Mina, mu sõbrad, ei ole haridust saanud, aga tundeid mul on… Noh, nägu ei ole ju suur õnnetus; minule on sinugi nägu hea küll, meeldibki väga… Kuid ega ma seda taha rääkida… Ole aga aus, Vanja, ole aus, see on kõige tähtsam; ela ausalt, ära uhkeks mine! Sul on ees lai tee. Tegele oma asjaga ausalt, seda tahtsin ma sulle öelda, just seda, just nimelt seda tahtsingi ma sulle öelda.”

      Ilus oli see aeg! Kõik vabad tunnid, kõik õhtud veetsin nende pool. Tõin vanamehele teateid kirjandusmaailmast ja literaatidest, kelle vastu ta millegipärast hakkas suurt huvi tundma. Ta hakkas koguni lugema arvustusi, mida kirjutas B., kellest olin talle palju rääkinud, ja kellest ta peaaegu üldse aru ei saanud, kuid keda ta taevani kiitis ja sõitles kibedalt tema vastaseid, kes kirjutasid ajalehes „Põhja Mesilane”. Vanamemm püüdis mind ja Natašat hoolega silmas pidada, kuid korda see ei läinud. Meie vahel oli juba kõlanud üks küsimus ja ma olin viimaks kuulnud, kuidas Nataša langetatud päi ja poolavatud huultega peaaegu sosinal mulle ütles: jah. Siis said seda teada vanadki; kaalutlesid ja mõtlesid. Anna Andrejevna vangutas kaua pead. Tal oli imelik ja jube tunne. Tema minusse ei uskunud.

      „Heakene küll, Ivan Petrovitš, nüüd on sul õnne olnud,” ütles ta. „Aga mis siis saab, kui äkitselt pole enam õnne või juhtub midagi muud? Kui teil oleks mõni teenistuskohtki?”

      „Vaata, mida ma sulle ütlen, Vanja,” otsustas vanamees lühikese arupidamise järel. „Ka mina nägin seda, panin tähele ja rõõmustasin, usu mind, väga, et sina ja Nataša… nojah, mis seal siis ikka! Vaata, Vanja, te olete mõlemad alles noored, ja Anna Andrejevnal on õigus. Ootame veel! Sa oled ju küll talent, koguni silmapaistev talent… noh, muidugi mitte geenius, nagu nad seal algul kisasid, aga lihtsalt talent (tänagi lugesin sinu kohta arvustust „Mesilases”; õige halvasti käivad nad sinuga seal ümber, aga see ei ole ju ka kellegi leht). Nojah. Näed siis: talent ei ole veel raha, mis seisab pangas, aga teie mõlemad olete vaesed. Ootame aastat poolteist või vähemalt aastagi: kui kõik hästi läheb ja sina jalad alla saad, on Nataša sinu; ei õnnestu aga sul see, noh, eks saad siis ise ka aru… Sa oled aus inimene; mõtle järele!”

      Sellega jäigi. Aga aasta pärast juhtus nõnda.

      Jah, see oli peaaegu täpselt aasta hiljem! Ühel selgel septembripäeval läksin õhtu eel oma vanakeste juurde. Olin haige, tundsin ahistust südames ja langesin toolile peaaegu minestunult, nii et nad lausa ehmusid mind nähes. Mitte seepärast ei