Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

sõnas ta, pani tütrele kuldristi kaela ja tegi ristimärgi. „Ennemalt tegin sulle igal õhtul enne magamajäämist ristimärgi, palusin, ja sina palusid kaasa. Nüüd ei ole sa enam endine ja Issand ei anna sulle hingerahu. Ah, Nataša, Nataša! Ei aita sind ka minu emalikud palved!” Vanake puhkes nutma.

      Nataša suudles sõnagi lausumata ta kätt ja astus mõne sammu ukse poole. Tuli aga siis äkitselt tagasi ja läks isa juurde. Tema rind lainetas.

      „Isake! Õnnistage ka teie… oma tütart,” lausus ta sumbunud häälel ja langes isa ette põlvili.

      Me kõik olime tema ootamatust, liiga pidulikust käitumisest hämmeldunud.

      „Natašake, lapsuke, tütreke kallis, mis sinuga on?” hüüdis isa viimaks ning tema silmist purskusid pisarad. „Miks sa kurvatsed, miks sa nutad ööd ja päevad? Ma näen ju kõike; ma ei maga juba mitu ööd, tõusen üles ja kuulan su toa ukse juures!.. Räägi mulle kõik, Nataša, räägi ära kõik mulle, vanamehele, ja me…”

      Ta jäi vait, tõstis tütre põrandalt üles ja embas teda tugevasti. Neiu liibus värisedes isa vastu ja pani pea tema õlale.

      „Pole midagi, pole midagi, ma niisama… mu tervis ei ole hea…” kinnitas ta, lämbudes seesmistest, tagasihoitud pisaratest.

      „Õnnistagu sind Jumal, nagu õnnistan mina sind, mu armas, kallis laps!” ütles isa. „Andku Tema igaveseks rahu su hingele ja hoidku sinust eemal kõik mured! Palveta Jumala poole, et mu patune palve Temani ulatuks.”

      „Ja minugi õnnistus olgu sinuga,” lisas ema, üleni pisarais.

      „Elage hästi!” tuli vaevu kuuldavale Nataša huulilt.

      Uksel ta seisatas, vaatas veel korraks nende poole, oleks nagu tahtnud midagi öelda, aga ei suutnud, ja väljus kiiresti toast. Halba aimates tormasin talle järele.

      VIII peatükk

      Ta läks kiirel sammul, vaikides ja noruspäi, ega vaadanud minu poole. Kuid tänavalt kaldapealsele jõudes seisatas ta äkki ja haaras mu käest kinni.

      „Ma ei saa hingata,” sosistas ta. „Mul ahistab südant… ei saa hingata!”

      „Mine koju tagasi, Nataša,” hüüdsin ma hirmunult.

      „Kas sa siis tõesti aru ei saa, Vanja, et ma tulin sealt nüüd päriselt ära, tulin nende juurest ära ega lähe sinna enam iial tagasi!” ütles ta, vaadates mind kirjeldamatu murega.

      Mu süda seisatas. Olin neil külas käies seda kõike juba aimanud. Olin seda näinud kui läbi udu küllap juba ammu enne tänast päeva, kuid ometi tabasid tema sõnad mind kui äike.

      Kõndisime kurvalt mööda kaldapealset. Ma ei suutnud rääkida. Kaalutlesin ja mõtlesin ning sattusin täielikult ummikusse. Mu pea käis ringi. See kõik tundus mulle nii inetuna, täiesti võimatuna.

      „Kas sa süüdistad mind, Vanja?” küsis ta viimaks. „Ei, aga… aga ma ei usu. See on võimatu!” vastasin, mõistmata, mida räägin.

      „Ei, Vanja, see on tõde! Ma olen nende juurest ära tulnud ega tea, mis neist saab… ei tea ka, mis saab minust.”

      „Sa lähed tema juurde, Nataša. Jah?”

      „Jah!” vastas ta.

      „Aga see ei ole võimalik!” hüüdsin ma ägedalt. „Mu vaene Nataša, kas sa ei tea, et see ei ole võimalik? See on ju meeletus. Sa ju tapad nad ja kukutad ka enese. Kas sa tead seda, Nataša?”

      „Tean, aga mida pean ma siis tegema? See ei ole minu võimuses,” lausus ta ning tema sõnades tundus nii palju meeleheidet, nagu oleks ta tapalavale läinud.

      „Pöördu tagasi, pöördu tagasi, kuni pole veel hilja,” anusin ma, ja seda ägedamalt, seda püsivamalt anusin, mida enam tajusin, et mu sõnad on praegu kasutud ja mõttetud. „Kas mõistad, Nataša, mida sa teed oma isale? Oled sa järele mõtelnud? Tema isa on ju sinu isa vaenlane. Vürst ju solvas sinu isa, kahtlustades teda raha röövimises; ta ju nimetas teda vargaks. Nad käivad kohut… Aga mis! Seal on veel see viimane asi, kas tead, Nataša… (mu jumal, sa ju tead seda kõike) – kas tead, et vürst kahtlustas sinu isa ja ema selles, et nad on sind nimme kokku viinud Aljošaga, kui see oli teie juures maal külas. Mõtle järele, kujutle vaid, kuidas sinu isa on selle laimu all kannatanud! Ta on selle kahe aasta jooksul halliks läinud – vaata talle otsa! Aga peaasi – sul on ju see kõik teada, Nataša, oh jumal küll! Ma ei taha rääkida sellest, mida neile tähendab sind igaveseks kaotada! Sina oled ju nende ainus varandus, mis neil on vanaduspäeviks jäänud! Ma ei taha sellest rääkida, sa saad ju sellest ise aru. Ära unusta, et sinu isa peab ennast nende uhkustajate poolt põhjusetult teotatuks ning solvatuks, ja et see ei ole veel tasutud. Nüüd, otse nüüd lõi see vana valus vaen jälle lõkkele ja kõvenes seepärast, et Aljoša teie külaliseks oli. Vürst solvas uuesti sinu isa ning vanamehes keeb veel viha selle uue solvamise pärast, ja nüüd siis osutuvad kõik-kõik need süüdistused põhjendatuks! Kõik, kes sellest asjast teavad, õigustavad nüüd vürsti ja süüdistavad sind ja sinu isa. Mis sünnib siis nüüd sinu isaga? See on talle ju surmahoobiks. Häbi ja teotus, ja kelle läbi? Sinu, tema tütre, tema ainsa, kalli lapse läbi! Ja sinu ema? Tema ju ei ela üle sinu isa surma… Nataša, Nataša! Mida sa teed? Mine tagasi! Võta mõistus pähe!”

      Nataša vaikis; viimaks vaatas ta mind justkui etteheitvalt, aga tema pilgus oli nii palju teravat valu, nii palju kannatust, et ma mõistsin, kuidas jookseb ta haavatud süda verd ilma minu sõnadetagi. Sain aru, mida on maksnud talle tema otsus ja kuidas mina teda piinasin ning veristasin oma asjatute, hilinenud sõnadega. Mõistsin seda kõike, kuid ei suutnud ennast ikkagi ohjeldada ja jätkasin:

      „Sa ju ise äsja ütlesid Anna Andrejevnale, et võib-olla sa ei lähegi kodust ära… kirikusse. Järelikult sa ju tahtsidki siis veel sinna jääda; tähendab, sa ei ole veel lõplikult otsustanud?”

      Vastuseks ta ainult naeratas kibestunult. Ja miks ma temalt seda küsisingi? Ma oleksin pidanud ju ise aru saama, et lõplik otsus oli juba tehtud. Kuid ka mina olin peast segi.

      „Kas sa tõesti armastad teda niivõrd?” hüüdsin ma, ängistus südames ja nagu taipamata, mida küsin.

      „Mida peaksin ma sulle vastama, Vanja? Näed ise! Ta käskis mind tulla, ja nüüd olen ma siin, ootan teda,” ütles ta sellesama kibeda naeratusega.

      „Aga kuula, kuula vaid,” hakkasin jälle anuma, haarates kinni õlekõrrest. „Kõike saab ju veel parandada, lahendada teisiti, sootuks teisiti! Sul ei tarvitse ju lahkuda kodunt. Ma õpetan sind, Natašake, kuidas teha. Mina korraldan kõik ise, kõik teie kohtamised ja kõik… Ära ainult mine kodunt ära! Viin teie kirjad teineteisele kätte. Miks ka mitte? See on parem kui praegune olukord. Ma oskan seda teha, ma teenin teid mõlemaid, küllap näete, et teenin… Ja sina, Natašake, ei hävita siis ennast nagu nüüd… Sa ju hävitad enese täielikult, täielikult! Nõustu, Nataša, ja kõik läheb ilusasti ja õnnelikult ning te võite teineteist armastada, nagu hing ihkab… Ja kui isad lakkavad tülitsemast (sest nad ilmtingimata lakkavad tülitsemast), siis…”

      „Aitab, Vanja, aitab juba,” katkestas ta mind, pigistades kõvasti mu kätt ja naeratades läbi pisarate. „Vanja, kallis! Sa oled hea, aus inimene! Sa ei räägi sõnagi enesest! Mina olen sinu hüljanud, aga sina andestad mulle kõik ja mõtled vaid minu õnnele. Tahad meie kirjugi kätte kanda.”

      Ta puhkes nutma.

      „Ma tean ju, Vanja, kuidas sa mind oled armastanud, kuidas praegugi veel armastad, ja ühtki etteheidet, ühtegi kibedat sõna pole ma sinult kuulnud. Aga mina, mina… Jumal küll, kuidas ma sinu ees süüdi olen! Mäletad, Vanja, mäletad ju meie õnnepäevi? Ah, parem oleks olnud, kui ma ei iial poleks teda kohanud ja tundma õppinud! Ma oleksin elanud sinuga, Vanja, sa mu kullake, mu tuvike… Ei, ma ei vääri sind! Näed, missugune ma olen: sellisel hetkel tuletan sulle meelde meie möödunud õnne, kuigi sa ilma selletagi raskelt kannatad! Sa ei käinud meil kolm nädalat. Kuid ma vannun sulle, mulle ei tulnud kordagi mõttesse, et sa võiksid mind needa ja vihata. Ma teadsin, miks sa ei tulnud: