Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

teadmata, millest alustada, „ärge kurvastage Azorka pärast! Tulge, ma viin teid koju. Rahunege, ma toon kohe voorimehe. Kus te elate?”

      Vanamees jäi vastuse võlgu. Ma ei teadnud, mida ette võtta. Näha ei olnud ühtki inimest. Äkki püüdis vanamees minu kätt haarata.

      „Ma lämbun?” sõnas ta kähiseva, vaevu kuuldava häälega. „Ma lämbun!”

      „Lähme teie koju,” hüüdsin ma tõustes ja teda suure vaevaga pisut aidates. „Te joote teed ja heidate voodisse… Ma toon otsekohe voorimehe. Kutsun arsti… mul on üks tuttav arst…”

      Ei mäleta enam, mida ma talle veel rääkisin. Tema justkui tahtis tõusta, aga kui oli ennast natuke kergitanud, langes jälle tagasi maha, pomisedes midagi ikka niisama kähiseva lämbunud häälega. Kummardusin talle ligemale ja kuulasin.

      „Vassili saarel,” kähises vanamees, „Kuuendal liinil… Kuuen-dal lii-nil…”

      Ta jäi vait.

      „Te elate Vassili saarel?.. Te ei läinud ju sinnapoole; see on vasakut kätt, mitte paremat. Ma sõidutan teid koju…”

      Vanamees ei liigutanud ennast. Võtsin ta käe; käsi langes alla nagu surnul. Vaatasin talle näkku, puudutasin teda – ta oligi surnud. Mulle tundus, et see kõik toimub unes.

      See juhtum tõi mulle hulga sekeldusi, mille kestel mu palavik iseenesest kadus. Leiti üles vanamehe kodu. Ta ei elanudki Vassili saarel, vaid ainult paari sammu kaugusel sellest kohast, kus suri, Klugeni majas, viiendal korrusel, täitsa katuse all, omaette korteris. See korter koosnes tillukesest esikust ja ühest suurest, väga madalast toast kolme praoga, mis aknaid meenutasid. Ta oli elanud äärmiselt vaeselt. Mööbliks olid tal olnud laud, kaks tooli ja igivana kivikõva sohva, millest igalt poolt vahtis polster välja; seegi sohva oli olnud peremehe oma. Ahju polnud nähtavasti enam ammu köetud; ka küünlaid ei leidunud. Praegu olen veendunud, et vanamees oli Mülleri juures käima hakanud ainult selleks, et istuda küünlavalgel ja sooja saada. Tema laual seisis tühi savikruus ja oli ka vana, ärakuivanud leivakooruke. Raha ei leidunud kopikatki. Polnud ka teist vahetust pesu, et teda matta; selleks andis keegi oma särgi. Oli selge, et ta ei saanud nõnda päris üksi elada, kindlasti pidi keegi tal vahel harva külas käima. Laualaekas leidus tema pass. Lahkunu oli välismaalane, kuid Vene alam Jeremiah Smith, elukutselt masinist, seitsekümmend kaheksa aastat vana. Laual lebasid kaks raamatut: geograafia ja venekeelne Uus Testament, lehekülgede äärtel pliiatsiga ja küünega tehtud kriipsud. Need raamatud võtsin ma enesele. Küsitleti elanikke ja peremeest – keegi ei teadnud temast peaaegu mitte midagi. Elanikke oli selles majas palju, peaaegu kõik olid käsitöölised ja pansioni pidavad sakslannad. Ka auväärne majavalitseja ei teadnud oma endisest üürnikust miskit muud, kui et selle korteri üür on kuus rubla kuus ja et kadunuke oli seal neli kuud elanud, kahe viimase kuu eest aga polnud kopikatki maksnud, nii et ta tuli korterist välja ajada. Küsiti, kas keegi teda kunagi ka külastas. Sellelegi küsimusele ei saadud rahuldavat vastust. Maja oli suur ja niisuguses noalaevas liigub palju inimesi; keda sa seal mäletad! Selles majas juba viis aastat teenistuses olnud kojamees, kes tõenäoliselt oleks võinud midagi selgitada, oli paari nädala eest mõneks ajaks maale läinud, jättes enese asemele vennapoja, noore poisi, kes maja elanikest isiklikult veel pooltki ei tundnud. Ei tea täpselt, millega tol korral kõik need järelepärimised lõppesid, kuid vanamees maeti lõpuks siiski maha. Muude sekelduste hulgas käisin neil päevil ära ka Vassili saarel Kuuendal liinil ja sain seal ennast naerda: mida oleksin ma siis võinud Kuuendal liinil näha peale tavaliste majade rea? „Aga miks siis rääkis vanamees surres Kuuendast liinist ja Vassili saarest?” mõtlesin. „Ega ta ometi soninud?

      Vaatasin vabanenud korteri üle ja see hakkas mulle meeldima. Üürisingi selle enesele. Peaasi, seal oli suur tuba, kuigi väga madal, nii et algul oli mul alatasa tunne, et löön pea vastu lage ära. Harjusin sellega siiski õige ruttu. Kuue rubla eest kuus ei olnud paremat korterit võimalik saadagi. Mulle meeldis omaette olemine; nüüd tuli veel muretseda teenija, sest ilma teenijata polnud siiski võimalik elada. Esialgu lubas kord päevas tulla kojamees, et toimetada hädavajalikku. „Aga kes teab,” mõtlesin endamisi, „võib-olla pärib veel keegi selle vanamehe järele!” Muide, vanamehe surmast oli möödunud juba viis päeva, aga keegi polnud veel siin käinud.

      II peatükk

      Tollal, täpselt aasta tagasi, tegin ma veel kaastööd ajakirjadele, kirjutasin väikesi artikleid ja olin kindel, et mul õnnestub kirjutada ka midagi suurt ja head. Töötasin tollal suure romaani kallal; kuid asi lõppes siiski sellega, et ma nüüd haiglas olen ja vist varsti suren. Aga kui ma varsti suren, milleks siis õigupoolest üldse kirjutadagi?

      Tahtmatult ja lakkamatult meenub mulle terve see minu elu raske aasta. Tahan nüüd kõike seda kirjeldada, ja kui ma seda ei teeks, siis tundub mulle, et ma sureksin igatsusest. Kõik need möödunud elamused tekitavad minus vahel valu ja piina. Paberil muutuvad nad rahulikumaks ja tasakaalukamaks; nad ei sarnane enam nii väga sonimisega, košmaariga. Nõnda tundub mulle. Juba ainult paberilepanek tähendab küllalt palju: see rahustab, jahutab, paneb minus liikvele endisi autoriharjumusi, muudab mu mälestused ja valusad mõtted tegevuseks ja tööks… Eks ole, see on mul hästi mõeldud? Velskergi võib minult midagi päranduseks saada, võib kleepida minu täiskirjutatud paberiga talveks ettepandavaid topeltaknaid.

      Oma jutustust olen millegipärast alustanud keskpaigast. Aga kui panna kõik kirja, siis tuleb alustada algusest. Alustagem siis algusest. Muide, minu elulookirjeldus ei kujune pikaks.

      Ma ei ole sündinud siin, vaid olen ilmale tulnud siit hoopis kaugel, N. kubermangus. Peab oletama, et minu vanemad olid head inimesed, kuid nad jätsid mind orvuks ning üles kasvasin ma Nikolai Sergeitš Ihmenevi majas. Nikolai Sergeitš oli väikese omandiga mõisnik, kes oli mind enda juurde võtnud kaastundest. Tal oli ainult üks tütar, Nataša, kolm aastat minust noorem. Kasvasime koos üles nagu vend ja õde. Oo, mu armas lapsepõlv! Kui rumal on kahekümne viiendal eluaastal sind igatseda ning kahetseda ja surres mälestada tänutundes ja rõõmus ainult sind! Siis säras taevas selge päike, mitte niisugune, kui on Peterburis, ja meie väikesed südamed tuksusid elavalt ja rõõmsalt. Siis ümbritsesid meid põllud ja metsad, aga mitte surnud kivide hunnikud nagu praegu. Kui ilusad olid aed ja park Vassiljevskoje mõisas, kus Nikolai Sergeitš oli valitsejaks; selles aias me Natašaga jalutasime, ja pargi taga oli suur niiske mets, kus meie, lapsed, kord ära eksisime… Kuldne, ilus aeg! Elu hakkas end näitama nii salapäraselt ja meelitavalt ja nii magus oli temaga tutvuda! Sellal otsekui elas veel iga puhma, iga puu taga keegi meile salapärane ja tundmatu; muinasjutumaailm segunes tõelisega ja kui vahel oru põhjas tihenes õhtune udu ning hallide haraliste kahludena haaras põõsaid, mis kitsastel nõlvakutel kasvasid, seisime Natašaga käsikäes orupervel, vaatasime kartliku uudishimuga sügavusse ja ootasime, et nüüd-nüüd tuleb sealt keegi meie juurde või hõikab udust, oru põhjast, ja et lapsehoidja muinasjutud elavaks tõeks osutuvad. Kord, palju hiljem, tuletasin Natašale meelde, kuidas meile anti „Laste lugemik”, kuidas me siis otsekohe jooksime aeda tiigi äärde, kus vana tiheda vahtra all seisis meie kõige armsam roheline pink, millele istusime ja hakkasime lugema fantastilist juttu „Alfons ja Dalinda”. Tänapäevalgi ei suuda ma seda jutustust meenutada ilma südamliku liigutuseta, ja kui ma aasta tagasi tuletasin Natašale meelde selle jutustuse kaht esimest rida: „Alfons, minu jutustuse kangelane, sündis Portugalis; tema isa oli don Ramiro”, siis pidin ma peaaegu nutma puhkema. Võib-olla oli see kõik ääretult rumal ja seepärast Nataša võib-olla muigaski minu vaimustust nähes. Siiski, ma mäletan, ta taipas olukorda otsekohe ja hakkas minu rahulduseks möödunud aegu ise meelde tuletama. Sõna-sõnalt – seejuures muutus ta samuti tundeliseks. See oli ilus õhtu; arutasime kõike, sedagi, kuidas mind kubermangulinna pansionaati saadeti, – jumal, kuidas Nataša siis nuttis! Ja meenutasime ka viimast lahkumist, kui ma Vassiljevskojest igaveseks ära läksin. Olin siis lõpetanud pansionaadi ja pidin minema Peterburisse, et valmistuda ülikooli astumiseks. Olin siis seitsmeteistkümnene, Nataša aga oli neliteist. Nataša räägib, ma olevat tollal olnud nii kohmakas vibalik, ja et mind vaadeldes pidi ta alati naerma. Jumalagajätul viisin ta pisut kõrvale, et talle öelda midagi hirmus tähtsat; aga mu keel oli siis korraga otsekui halvatud, ma ei saanud sõnagi suust. Tal on meeles, et ma olin